Iisrael pakub head kliimat, huvitavat maastikku ja kirevat ajalugu

Surnumeri on vaikne.

FOTO: Autori fotod

Egiptusest tüdinud eestlasele pakub Iisrael paljuski sama, mida Egiptimaalt otsima minnakse, aga veel ka palju muud piibliaineliste pühamute, ajalugu täis vanalinnade ja täiesti ainulaadse Surnumereni välja.

Teekond läbi kõrbe.

FOTO: Autori fotod

Eilati avalik rand.

FOTO: Autori fotod


Kontrastide maa

Iisrael on kontrastide maa eelkõige oma looduse poolest – sealt leiab nii kõrgeid kaljusid kui ääretuna tunduvaid kõrbevälju, samas aga Surnumere näol ka maailma madalaima paiga. Loodus vaheldub elutust soolajärvest lopsakate metsade ja värvikirevate loodusparkideni.

Mitmekesine on ka selle riigi rahvastik: juudid, araablased, armeenlased ja teised rahvad elavad siin sõbralikult koos. Tänavapilti ilmestavad laia äärega musta kaabut või siis pisikest, klambriga kuklasse kinnitatavat rahvusmütsikest kandvad juudid, kellest osal kenad lokid või patsid kahel pool lehvimas. Kuid siin kõnnivad kõrvu ka oma nägu varjavad mosleminaised ja relva üle õla kandvad sõjaväerõivais uljad noored neiud.

Iisrael on parasjagu nii väike, et selle saab kerge vaevaga ühe päevaga läbi sõita. Igal juhul tasub riigi lõunapoolsemasse tippu, Punase mere rannikule puhkusepaketi ostnul võtta ekskursioon või rentida auto, et imetleda Negevi kõrbe mitmekesist maastikku koos eri värvi mäestikega ning ära käia vähemalt Jeruusalemmas ja Surnumeres. Taoline ühepäevane reis maksab 80-90 eurot, kuid ka autorent on riigi üldise kõrge hinnataseme taustal eurooplasele üsna taskukohane.

Kõrbes käib omamoodi elu

Kõrbes võib lisaks mägikitsedele ja sisalikele näha ka ühekordseid lihtsaid ehitisi või telke, kus kodu leidnud nii beduiinid ja berberid kui ka vähemtuntud kibutsid. Need viimased on juudid, kes elavad kommuunides ja harrastavad keskkonnasõbralikku elulaadi.

Kibuts on alates 20. sajandi algusest Iisraelis levinud vabatahtlik ühismajandi vorm, kus kogu vara oli ühine ja tulud jagati võrdselt. Praegu on Iisraelis üle 250 kibutsi, mille elanikkond moodustab riigi rahvastikust 3 protsenti. Kibutsis olid algselt nii tootmisvahendid, tulu kui ka lapsed kollektiivne omand ning kehtis võrdsuse põhimõte. Nüüd on olukord mõnevõrra muutunud.

Ühes sellises külakeses olid nii elumajad kui lasteaiad ja koolid ning isegi pisike loomaaed. Elumajade akendest paistsid telerid ja kõik muu vajalik. Noored, kes küla vahel kõndisid, ei eristunud millegagi linnanoortest. Kibutsidel on datli- ja mandliistandused, nad kasvatavad lambaid ja lehmi ning elavad vaba inimese elu.

Uus ja vana sõbralikult kõrvuti

Iisraelis on kõikjal uus kõrvuti vanaga ja see muudabki selle riigi nii huvitavaks. Tel Avivis käib kibe ehitustöö, mille tulemusel kerkib pilvelõhkujaid – üks moodsam kui teine. Samas on siinsamas ka Jaffa vanalinn oma eeskujulikult taastatud hoonetega, kus asuvad mitut liiki kunstigaleriid, käsitöökojad ja söögikohad, aga ka ööklubid.

Äärelinnaga koos poolteist miljonit elanikku mahutav suurlinn on seejuures üllatavalt roheline – tänavaid palistavad hekid ja puudealleed vahelduvad värviliste lillepeenardega.

Linnas on kirev äri- ja kultuurielu, seal on palju huvitavaid restorane ja kohvikuid, millest paljud saavad uhkustada maailmakuulsate külastajatega. Kuid sel linnal on ka pikk rannajoon Vahemere ääres, mis pakub omakorda võimalusi huvitavaks puhkuseks.

Püha linn Jeruusalem

Iisraelis käies ei saa kuidagi jätta külastamata juudi rahva sümbolit ja uhkust Jeruusalemma. See on pealinn, mille vallutas kuningas Taavet jebuuslastelt üle 3000 aasta tagasi. Jeruusalemm oli Iisraeli pealinnaks, kuni Rooma väed selle vallutasid ja hiljem ka hävitasid.

Pärast seda ei ole see olnud pealinnaks ühelegi riigile ega rahvale, kuni Iisrael taastas seal oma pealinna, andes välja seaduse, et Jeruusalemm jääb Iisraeli igaveseks ja jagamatuks pealinnaks.

Linnas asuvad pühamud on olulised nii juutidele kui kristlastele ja moslemitele. Neist kuulsaim on nutumüür, kuhu mehed ja naised teineteisest rangelt lahus oma soove viimas ja palvetamas käivad. Templimäel säravad mošeede uhked kuplid, Püha Haua kirikus saab külastada Jeesuse ristilöömise auks ehitatud hauakambrit.

Maailma madalaimas paigas on vaikne ja soolane

Jeruusalemmast läbi Juuda mägede laskudes jõuab umbes poole tunniga maailma madalaimasse paika, mis asub üle 400 meetri alla merepinna. Tegelikult pole sel merel muidugi surnutega midagi pistmist, hoopis see ise on surnud – seal ei ela kalad ega taimed.

Esimene mulje on jahmatav, sest meri on tõesti täiesti vaikne ja elutu. Kõrge õhurõhk, filtreeritud päikesevalgus ja tolmuvaba õhk lisaks suure soolasisaldusega mineraaliderikkale veele toob siia aasta läbi tuhandeid terviseturiste.

Esialgu teeb selline korgina vee peal hõljumine palju nalja, sest jalgu on raske alla saada ja nii võib vees kergesti ümber minna. Ujumine on täiesti võimatu ja nii need kehad  seal vee peal hõljuvadki. Kui vesi kogemata silma satub, järgneb kuum pisaratevool, suust kipub see mürksoolane vesi samuti kiiresti välja.

Surnumere ääres käies tasub kindlasti ka Massadasse minna. See on kõrgel mäe otsas asuv kindlus, mis sümboliseerib juutide kangelaslikku võitlust roomlastega. Tänaseks on sõjas purustatud kivimüürid suures osas taastatud ja pakuvad turistidele palju huvi, nagu ka üles mäetippu viiv köisraudtee.

Võib ka lihtsalt puhata

Keda ajalugu ei huvita, võib vabalt veeta mõnusa puhkuse Punase mere ääres Eilati kuurortis, kuhu Eesti reisifirmad pakette müüvad. Viimase hetke pakkumisena võib taolise nädalase puhkuse saada 500 euro (7823 krooni) eest.

Sel juhul tasub aga kindlasti külastada läheduses asuvat veeparki koos ainulaadse võimalusega vaadelda kalade ja korallide veealust maailma. Eilatis on võimalik käia ka delfiinidega koos sukeldumas, mis on samuti kordumatu elamus.

Olgu mainitud, et märtsis on Iisraelis kohalike hinnangul  alles talv ja temperatuur kõigub üsna suures ulatuses. Kui 10. märtsil võttis eestlasi Eilatis vastu 18 kraadi, siis nädala pärast oli sooja juba üle 30 kraadi. Vesi Punases meres on alati soe, kuid Vahemerre sellal just ujuma ei kipu.

Hinnad on IIsraelis üsna soolased. Nii tuleb ühe väikese (0,33 l) õlle eest välja käia 54 krooni (3,45 eurot), suši rannakohvikus maksab 185 krooni (11,80 eurot), klaas veini hotellibaaris aga 76 krooni (4,86 eurot). Samas on puu- ja aedvilju suures valikus ja nende hinnad ei tapa - maasikakilo on 60 krooni (3,80 euro) ringis. Keskmine palk riigis on 8000 seeklit ehk umbes 30 000 krooni (1970 euro) ringis.

Terrorismioht jätkuvalt olemas

Terroriakte on Iisraelis toime pandud või püütud toime panna rahvarohketes kohtades ja ühistranspordis, seega peavad ka turistid ettevaatlikud olema.

Eks turvalisus ole ka põhjuseks, miks Iisraeli teedel kontrollpostidel relvastatud mehed-naised seisavad ja ka linnades nii palju sõjaväelasi kohtab. Iisraelil on ju piir nelja riigiga, millest kõik pole kaugeltki sõbralikud.

Tagasi lennates tuleb piiril valmis olla üsna pikaks ja tüütuks küsitluseks. Kus käisite, kellega kohtusite, kas saite kingitusi, kas teil on riigis tuttavaid jne, jne. Seetõttu tuleb ka Iisraeli ja sealt tagasi lennates olla lennujaamas 2-3 tundi varem.

Märkus: reisiloo autor viibis Iisraelis sealse turismiameti kutsel ja Horizon Traveli lennutoel.

Iisraeli reisi plussid ja miinused:


Plussid:

  • Läänelik
  • Puhas
  • Teenindajad ei tülita
  • Päike ja soe vesi
  • Vesi joogikõlbulik
  • Rand tasuta
  • Rikkalik ajalugu
  • Mitmekesine maastik

Miinused:

  • Kõrged hinnad
  • Aeglane teenindus
  • Rand kivine ja ülerahvastatud
  • Aeganõudev turvakontroll lennujaamas
  • Terrorioht
  • Järjekorrad vaatamisväärsuste juures

Populaarne

Tagasi üles