Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Siberis süüakse käbimoosi ja mängitakse pakases jalgpalli

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kuigi detsembris on Krasnojarskis päevased külmakraadid keskmiselt 13–17, saadavad kohalikud talisuplejad iga vana aastat ära vees. Traditsiooniliselt on kaasas ka kuusepuu. | FOTO: Reuters / Scanpix

Krasnojarski riikliku ooperi- ja balletiteatri pealavastajana tööle asunud Neeme Kuningalt uuris Marko Reikop, miks ta läheb vabatahtlikult külmale maale – varem ju saadeti inimesi sinna sunniviisil. Täpselt sama küsis mu vanaema, kui sai teada, et suundun Siberisse vabatahtlikuks.

Nüüdseks olen andnud üle kolme kuu Euroopa vabatahtlikuna Krasnojarski noortekeskuses inglise keele tunde ning vahel tutvustanud eesti kultuuri ja õpetanud eesti keelt Siberi eestlastele. Neid elab Krasnojarski krais ligikaudu 4000. Seltsi juhti Veera Õinetsit jagub igale poole, olgu siis tegemist näituse, noorteõhtute või keeletundidega – ikka on ta kohal ja abiks.

Vanaema avaldas ka kartust, et minust saab Venemaal alkohoolik – venelased armastavad ju viina. Vanasti olin küll kõva pidutseja, aga Krasnojarskis joovad kõik hoopis teed! Elan ühe kohaliku noore abielupaari juures, kellega istume pidevalt teetassi taga. Iga päev pannakse lauale ka küpsiseid ja sünnipäeval toodi lausa viis torti, nii et olen kolme kuuga kümme kilo juurde võtnud. Kohalik viin – Pjat ozjor – seisab samas juba mitu kuud kapis.

Süüa saab siin üldse hästi. Minu pererahval käivad pidevalt külas vanemad ja väike vend ja õde. Küpsetame siis aga jälle šašlõkki, teeme pitsat ja joome teed. Vahepeal käime pereisa Mišaga jalgpalli ka mängimas. Siin on täiesti normaalne, et 30 miinuskraadi juures joostakse lühikeste pükstega. 80-aastane Andrei õiendab terve mängu aja kõigi kallal, et nad on liiga aeglased ja kobad, ise  muidugi vaevu liigutab ennast. Pärast istume kõik saunas, hiljem üheskoos laua taga, limpsime lusikatega purgist moosi ja joome teed. Mõtlesin juba, et mina enam sauna ei lähe. Mis moos?! Ma tahan õlut, vorsti, juustu ja midagi soolast! Veel naljakam on, et Siberis süüakse käbimoosi, väga magusat. Kohalikele endale see ei meeldi, aga nad müüvad moosi välismaalastele, väites, et on tervislik.

Ühel päeval tulin koju kell üks öösel. Pererahval olid jälle vanemad külas – ja kõik vaaritasid moosi. Järsku sai suhkur otsa ja mind saadeti poodi. Ajan vahel vene keeles sassi Krasnõijari (kohalik poekett), Krasnodari (linn Lõuna-Venemaal) ja Krasnojarski. Kõik naersid, kui teatasin, et davai, lähen siis Krasnodari. Pärast imestasid, et kuidas ma 15 minutiga tagasi jõudsin. Kak tšudo!

Kesklinn kui Lasnamägi

Varem unistasin ma alati Peterburist ehk Piiterist. Sealsest  kultuurist, luulest, Ermitaažist ja Heinaturust. Nüüd ma seda linna ei salli. Liiga palju tormamist, vastikult tuuline, must... Võib-olla aga olen lihtsalt pahane, et mustlane mu seal ära needis. Veider, kuid miljonilinn Krasnojarsk ja üldse Siber meeldivad rohkem. Üks kohalik neiu ütles, et nende kesklinn näeb välja nagu Piiter. Ilmselt pole ta Piiteris käinud, sest tegelikult mõjub Krasnojarski kesklinn kui Lasnamägi. Aga ma lausa jumaldan seda Siberi Lasnamäge.

Jumaldan ka Vene veidrusi: kuidas kesklinnas jalutavad hobused ja -30 kraadi juures on avatud jäätiseputkad. Või et iga teine auto on stange ja tuledeta ning kõigil puudub vedrustus. Tihti tõstetakse autod käsitsi üle «lamavate politseinike». Üks kohalik viskas õhku nalja, et autod tehti madalaks sellepärast, et omanik tunduks jõukana. See arvamus pärinevat Kaukaasiast, kus auto madalus näitas, et veetakse palju puu- ja köögivilja, ja see omakorda tähendas palju raha.

Mulle meeldib ka see, et oktoobrist alates sajab iga päev laia lund. Päikest näeb üle kahe nädala, tihti just pühapäeval, mil sammun Karl Marxi tänava raamatukokku, et Siberi eestlastele keeletundi anda. Samal ajal koovad mutikesed Seto mustreid. Mul on nendega hea olla ja mulle meeldib, kuidas nad mind söödavad ja joodavad.

Krasnojarski teevad ilusaks kaks ilusat asja. Esimene on nende rahvuspark Stolbõ. Olen palju reisinud, aga nii kaunist kohta pole varem näinud. Võimsad rahnud, tõstukitelt avanevad maalilised vaated, värske männiõhk – kõik selleks, et saaksid tunda end kõrgema ja paremana. Vahel näeb rebast lippamas, aga vahel on rahvuspark kinni, sest kuskil ümbruskonnas müttavad ehtsad Vene karud.

Mind kutsus rahvusparki kaasa üks mu eesti keele õpilane. Matkast puhkama asudes võttis ta välja munad ja vorsti ja kukkus lõikelaual võileibu vorpima. 17-aastane ja juba perenaine – hazjaika!

Teine ilus asi, õigemini inimene, on vene naine! Küll nad ikka mukivad ennast ja näevad vaeva. Näiteks minu tuutor lööb ennast pool päeva üles, kui peab minuga raudteejaama piletit ostma minema.

Siia Siberi mägede vahele pole feminism veel jõudnud. Naistel näeb vähe lühikesi juukseid ja tätoveeringuid. Traditsioonilised soorollid on kindlalt paigas. Iga kord, kui tahan ise kööki koristada või nõud ära pesta, saab mu perenaine pahaseks, vaata et on lausa solvunud. Julia jälle palub, et kõnniksin ta paremal käel, selgitades, et kunagi ammusel ajal olid naised mehe vasakul käel, sest paremas hoidis mees püstolit. Tunnen ennast siin lausa James Bondina. Ühel päeval kutsusin Anastasia välja dringile, jõime veini ja kui arve maksmiseks läks, pakkusin Euroopa kombe kohaselt, et võiksime selle pooleks teha. Nurruv Anastasia muutus Poltergeist Anastasiaks, sõimas mu ropult läbi ja tormas välja. Terve restoran jõllitas meid ja ettekandja ei julgenud ligigi tulla. Otsustasin Euroopa kombed unustada ja järgmisel päeval ostsin Juliale isegi bussipileti.

Aga jah, kuigi linn näeb välja nagu Lasnamägi, bussijuhid sõidavad kui hullumeelsed ja konduktorid näikse mind vahel tappa tahtvat, meeldib mulle siin tõesti. Krasnojarsk on kaugel poliitikast ja Kremlist, elu on hea ja rahulik. Õnneks näen ka välja nagu kohalikud, politsei ei pommi mind tänaval nagu neid, kes on saabunud Kõrgõzstanist. Nood on sellega harjunud, või vähemalt nii mulle tundub, kui järame koos suitsuses kebabiputkas dönerit. Nemad on rahul ja mina ka. Ostan nurgapoest Svetlana käest rasvase viineripiruka ja kuulan teda mitmendat korda imestavat, miks mu vene keele oskus ei parane. Järgneb monoloog, kuidas nõukogude ajal oli kõik parem. Ja et mille kuradi pärast on Eestile vaja Euroopa Liitu. Ma ei vasta, vaatan hoopis sakuskat – mõnusad soolased kalad ja vorstid! Palun paar tükki, et lõpetada müüja Euroopa Liidu teemaline sõnavõtt. Maksan ja hakkan lahkuma.

«Molodoi tšelovek!»

«Jah?»

«Mis sa Trumpist arvad?»

Enne kui jõuan suu lahti teha, vastab mammi ise:

«Vot, Trump on meie sõber.»

Ei oskagi selle peale midagi öelda. Astun välja. Vahin oma sakuskat ja tuleb meelde, et kurat, ma unustasin ju õlle!

Külmalaine pole Krasnojarskis mingi haruldus, nagu ka 30-kraadine pakane. / Reuters / Scanpix

Julge rebane looduskaitsealal. / Irina Povarenkina

Stolbõ looduskaitseala on Krasnojarski uhkus. / Irina Povarenkina

Lumi ja külm meemüüki ei sega. / Reuters / Scanpix

Iga-aastane näärivanade võistlus. / Reuters / Scanpix

Tagasi üles