Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kalale Araali merele: saaki tuleb nagu muda!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

61-aastane Araali mere kalur Žaksõlõk Dilžanov ja tema kolm kalurist poega tõusevad igal hommikul kell kuus, et asuda varakult teele. Kui Žaksõlõk oli veel noor, tuli tal astuda kõigest 200 meetrit, et kalapaadiga järvele sõita. Nüüd tuleb sõita 15 kilomeetri kaugusele.

Tegelikult on Žaksõlõkil ja tema poegadel veel vedanud. Teiste asulate mehed käivad Araalile kalale isegi 50 kilomeetri kauguselt. Kunagi asus Bugöni küla täiesti Väikse Araali ääres. Niimoodi nimetatakse Kesk-Aasias asuva kunagise maailmas suuruselt neljanda järve Araali mere põhjapoolset osa.

Täna on Väike Araal kunagise Araali mere ainus osa, kus saab kala püüda. Kasahstan tegeleb aktiivselt Väikese Araali taastamisega. (Loe sellest 29. oktoobri Postimehes ilmunud artiklist «Araali sadamalinn ootab iga aastaga lähenevat merd koju tagasi».)

«Kala tuleb nagu muda,» oli enam-vähem arusaadavat vene keelt rääkiv Žaksõlõk rahul. Noorematest kohalikest kalameestest ei rääkinud  vene keelt praktiliselt keegi. Kasahstani maarajoonides – nagu ka mujal Kesk-Aasias – sureb see oskus tasapisi välja.

Kasahh kimab vana, Nõuka-aegse tsikliga kunagises kalurikülas Bugönis keset kaamelikarja, mille kasvatamisega nüüd enamus külaelanikest tegeleb. / Raigo Pajula

Kala «tuleb nagu muda» sellepärast, et viimase kümne aastaga on Väike Araal oluliselt suurenenud ning mis kalameeste jaoks kõige olulisem – vesi on muutunud taas magedaks. Vahepeal oli järv nii soolane, et seal elas vaid kunagi sisse toodud merelest (kambala), aga sellega ei osanud kohalikud suurt midagi peale hakata. Nüüd on järves taas üle 20 kalaliigi ning omakorda kambala on kadunud.

Oktoobrikuisel külmal hommikul näitas kraadiklaas nulli ümber. Kui Postimehe ajakirjanikke kalale kaasa võeti, läks Bugöni külast järvele 15 paati ning ükski neist ei tulnud tagasi vähem kui paarisaja kilo saagiga.

Igahommikune tegevus – leeklambiga soojendatakse paadimootor sedavõrd üles, et see käima läheks. Oktoobri keskel langeb öösel Väikse Araali ääres temperatuur nulli lähedale. / Raigo Pajula

Mitmendat põlve Araali kalurid Muhtar ja Maksat Dilžanovid lükkavad varahommikul oma paati järvele. / Raigo Pajula

Enamus olid lihtsad plastikust kahemehepaadid. Neli paati olid suuremad, juba sisse ehitatud mootoritega, mille käima saamiseks oli vaja parajat mässamist. Kuni mängu tuli tuua vana hea bensiinil töötav leeklamp.

Mässamine tasus ära, sest kaatri mõõtu, kolmeliikmelise meeskonnaga paatide püügikoormad olid veelgi suuremad. Heal päeval toovad sellised Väikselt Araalilt koju kuni tonn kala, rääkis Žaksõlõk.

Vana kaluri sõnul on tema poegade – Zeinolla, Muhtari ja Maksati – brigaad suurema paadiga headel püügikuudel teeninud kolme peale kuni miljon tenget kuus. See on kohalikus mõistes väga suur raha. Uue vahetuskursi järgi 2700 eurot (ehk 900 eurot nina peale), enne tenge devalveerimist aga koguni 4300 eurot. Keskmine palk Väikese Araali pealinnas Aralskis jääb 200 euro kanti.

Bugöni kalurid peale püüki kala võrkudest välja noppimas. Sellised on nende tavalised kalapaadid, need suuremad. / Raigo Pajula

Dilžanovite kaluritepere on kogenenud õhtusöögile. Paremal külitab vana peremees Žaksõlõk, leiba murrab noorem poeg Maksat. Taamal läheb keskmine poeg Muhtar. Suppi tõstab üks miniatest. / Raigo Pajula

Et Dilžanovitel läheb hästi, on näha ka nende uuest, ligi 200-ruutmeetrisest majast. Majas on palju suuri tube, kuid kõik need on sisuliselt tühjad. Vaid mõnes neist on sektsioonkapp. Kohalikud ei kogu eriti asju, söövad ja magavad nad lihtsalt põrandal – nagu on sajandeid siin harjutud.

Koha, latikas, sasaan ja särg on tüüpilised kalad, mida tol päeval kalameeste võrkudes näeme. Iga kala kohta oleks Eestis öeldud: «On ikka purakas!»

Zeinolla Dilžanov võrku täis saagiga. Seljas on tal tavaline kohalike kalurite kummimantel. / Raigo Pajula

Neljast sellisest purakast latikast tegid kalurid samas kaldal uhhaa. Ikka sellesama leeklambi abiga, millega vesi keema aeti. Peale kalade lisati vette vaid soola, pakist maitseaineid ning täitsa lõpu eel ka mitu suurt lusikatäit jahu. Valmis kala võeti potist välja, pandi kaussi, tõsteti kummulikeeratud paadi peale ning kari mehi sõi selle paljaste kätega paari minutiga ära. Puljong joodi kõrvale ära. Kruusist. Selline uhhaa ja sellises olukorras saabki ainult hea maitsta.

Nõnda valmivad kulinaarsed suurteosed – leeklambiga. Ehk samamoodi kuidas saadi tööle paadimootorid. / Raigo Pajula

Romantiline lõunasöök koos Araali kaluritega peale püüki. Vasakul Žaksõlõk Dilžanov, paremal kokast kalamees ning tagant kala haarav vormis mees on kohalik kalakaitseinspektor, kõigi kalameeste hea sõber. / Raigo Pajula

Väiksel Araalil tohib ainult võrkudega püüda. Mõrrapüüki siin ei tunta. Selliste koguste kalade võrgust välja noppimine võttis pikki tunde. Mulle tundus, et isegi kauem, kui võrkude enda järel käimine.

Kala ostab kokku samasse Bugöni külla MTÜ Aral Tenizi (tõlkes Araali meri) abiga ehitatud väike kalatööstus. Üha kasvav kala kokkuost ning kala eest makstav normaalne hind on muutnud kalamehe elukutse Väikse Araali kaldal järjest populaarsemaks, rääkis Aral Tenizi juht Aina Baimahanova.

Bugöni külas on juba sada kutselist kalurit, kuid kui Araali meri veel tõepoolest mere mõõtu oli – ehk 1970ndate alguses – elas külas koguni tuhat elukutselist. Tegemist oli pigem väikese linnaga. «Täna on siin heal juhul 2000 elanikku, aga vanasti oli siin mitu kooli, neist üks venekeelne. Kõik venelased on muidugi ammu siit ära sõitnud,» ütles vana kalur Žaksõlõk.

Kuivanud Araali mere põhjast jäänud sool säilinud Väikse Araali kaldal. / Raigo Pajula

Märk vanast heast ajast. Kuigi järve pole enam ammugi, siis enamuse Väikse Araali äärsete külade sissesõitudel on kujutatud suure veega seotud sümboolika. / Raigo Pajula

Artikkel ilmub koostöös MTÜ-ga Mondo, mis rahastas ajakirjanike reisi Araali mere äärde ning see on osa Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist Media4Development. Vaata postimees.ee - Raigo Pajula videolugu Araali mere äärest!

Tagasi üles