Maailma vulkaanilises nabas Yellowstone’is
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Yellowstone’i rahvusparki luues pidi jumal küll ülimalt heldes tujus olema. Vulkaanilises pinnases purskavad geisrid, vulksuvad kuumaveeallikad ja kakaokisselli meenutavad mudamülkad. Mammoth Hot Springsi roosakast alliklubjast terrassid oleksid nagu tehtud tilkuvast küünlavahast ja Yellowstone’i Suure kanjoni nõlvade värvipalett ulatub roostepruunist juustukollaseni.
Leidub ka tantsuplatse meenutavaid siledaid platoosid, kalameeste unistuste jõesoppe ja sini-siniseid selge veega järvi. Neist suurim, 350-ruutkilomeetrine, asub otse mandri ägedaima, Yellowstone’i supervulkaani kraatris pargi idaosas. Kliima vaheldub peaaegu kõrbelisest alpiaasadele omastele tingimusteni. Parajasti õitsevad mäekülgedel taldrikusuurused aiakarikakrad ja erkoranžid lilled, mis meenutavad gerberaid. Õhk on soe ja värske ning männilõhnaline – segamets kasvab lopsakana lagedatel ja igerikuna kaljunukkidel.
Ameerikale omaselt on kogu turismindus hästi korraldatud: suurimad magistraalid on parimas korras, peamiste atraktsioonide juurde viib mugav laudtee, kõikjal on tualetid ja parkimisplatsid. Turistide hordid hajuvad nagu suits Yellowstone’i pea 9000 ruutkilomeetrisse. Kui vahel tekibki liiklusummik, siis tavaliselt on selle põhjuseks mõni metsloom teeservas.
Turistina Utoopias
Suurem osa maailma vanimast, 1872. aastal loodud rahvuspargist asub Wyomingi osariigis, ent osa ulatub servapidi ka Idahosse ja Montanasse. Mul on aga hoopis tunne, nagu oleksin sattunud Utoopiasse. Taevas on helesinine, ere päike lõõmab kuumalt, ühest mustast vihmapilvest sajab samal ajal vihma ja lööb välku, vikerkaared on risti-rästi taevas ning tekivad ja kaovad minutiga. Taamal on mägedel veel lumemütsid peas ning maalõhedest tõusevad ridamisi pidulikud aurusambad. Aasal söövad rahulolevalt rohtu sajapealised piisonikarjad, keda väljasuremisoht enam ei ähvarda.
KÕIGI VÕIMALUSTE MAA. Yellowstone'i rahvuspargi sõnulseletamatu ilu paneb uskuma Utoopia võimalikkusesse.
Paljudel piisonitel on parajasti vasikad, kes truult oma ema sabas sörgivad. Piisonid, kellel talvekasukas tagumiku paljaks jätab, kannavad suvel moodsaid poolkasukaid, mis lõppevad talje kohal. Võimsad loomad kaaluvad kuni 900 kilo ja jooksevad 50 km kiirusega tunnis järele hulljulgetele turistidele, kes loomadele liiga lähedale trügivad ning oma rumaluse tõttu igal aastal muljuda saavad. Grislikaru õnnestus mul näha ainult vilksamisi – karud liiguvad looduses hiirvaikselt nagu suured tumedad varjud. See ei tähenda aga, et nad kellegi telklaagri toiduvarusid revideerimas ei käiks.
300 nimelist geisrit ja supipotid
«Yellowstone’is asub kaks kolmandikku maailma geisritest ja enamikul on ka nimed: Grand, Steamboat jne. Neist kõige tuntum on Old Faithful (Vana Ustav). Teised geisrid võivad pikalt vaikida, kuid Old Faithful on juba viimased sada aastat kohusetruult pursanud,» tutvustab meile geisrite hingeelu pargivalvur James, kellel on enda sõnul unistuste töökoht.
«Ma olen alati tahtnud lihtsalt looduses olla ja siin saan ma selle eest ka palka,» ütleb ta väga rahulolevalt. Erutatud rahvamass, kellest suurem osa on Hiina turistid, koguneb vaateplatvormile Vana Ustavat imetlema. Vaatepilt on võimas näide looduse jõust, päikeses sillerdavad veesambad purskuvad kuni 45 meetri kõrgusele. Inimesed pildistavad lakkamatult, ahhetavad ja oigavad vaimustusest ning plaksutavad. Ootamatult tõusnud tuul kannab sooje veepiisku ka pealtvaatajateni.
Yellowstone’i vulkaanilises pinnases leidub ohtralt umbes kümnemeetrise läbimõõduga ümmargusi auke, need on auravad kuumaveeallikad, mis on nagu hiiglaste supipotid. Ainult suur kulp on puudu! Need küll ei purska, ent seal keeb mulisedes vesi. Kohtades, kus happelised gaasid ja vesi pinnast lagundavad, podisevad saunatemperatuuril mudakatlad. Lõhesid, kust aurupilved välja paiskuvad, kutsutakse fumaroolideks. Supipotid on piiratud lageda ja palja laavakiviga.
Sooja armastavate bakterite kolooniad moodustavad nende ümber elektrisiniseid ja erkpunaseid ringe. Suure väävlisisaldusega allikad haisevad vängelt nagu mädamuna ja mõned on nii happelised, et kui sõrme vette pistad, võid sealt hiljem ainult luu välja tõmmata. Sellest hoolimata leidub hulle, kes nii teevad. Minu pargikülastuse ajal hüppas üks sõge turist koguni geisrisse. Ent järgmisel hommikul tõuseb päike aurupilvede tagant, nagu poleks midagi juhtunud.
Yellowstone on koht, kus loodus on juba 2,1 miljonit aastat kulgenud oma rütmis, ilma suurema inimliku sekkumiseta. Külastajatel on privileeg seda kulgu imetleda.