Ebatavaline pakettreis maailma romantilisimal saarel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Santorini on väike idülliline Kreeka
Kui too pika valge habemega sell sealtpoolt pilvepiiri kunagi maailma luues saari laiali loopis, siis lendas üks hunnik pinnavorme üsna puntrasse Egeuse mere lõunaossa. Tänapäeval on
Üheks planeedi kõige romantilisemaks saareks tituleeritud Santorini on maaliliste postkaardivaadete tõttu turistide hulgas erakordselt populaarne paik. Maagilise värvidemänguga päikeseloojangud ja lummavad merevaated loovad paarikeste jaoks tundeküllase ja hunnitu mälestuse. Vaid teie kaks ja see kaunis hetk...
«Vanana on sul palju raha ja vähe energiat. Noorena on sul vähe raha ja palju energiat». See suvalisse Ateena bussipeatusesse kritseldatud mõttetera otsustas meie jaoks asja ära – sõidame Santorinile. Olime Kreekas vahetusõpilased ja jõulud olid rahakotile laastavalt mõjunud, mistõttu oli säästueelarvega reisi poolt tugevad pragmaatilised argumendid. Lisaks muidugi nooruslik uljus ja seiklusjanu.
Kuuma ja kõrbelise kliimaga Santorinil oli ka tol jaanuarikuu päeval eestlase jaoks korralik suveilm. Google Maps
Mandri-Kreekas pöidlaküüdi peale lootnud sõprade kogemused ei olnud kuigi paljulubavad, mistõttu oli põlissantoriinlaste lahkus väga üllatav. Vanamammi, kes tegi kümnekilomeetrise ringi ainult seetõttu, et me jõuaks õigel ajal päikeseloojangut vaatama, oleks olnud valmis ootama veel pool tunnikest, et meid pärast järgmisesse kohta veel edasi viia. Keskealine mees, kes oma planeeritud koosolekul oodata lasi, jagas lahkelt soovitusi ja oma kontakti ning lubas järgmisel päeval veel linnagi näidata. Kuuldes meie plaanist magada rannas tähistaeva all, viis ta meid matkaplatsi juurde, kuhu väidetavalt hooajavälisel ajal oleks pidanud niisama sisse pääsema, kuid elektrifitseeritud aed nõnda ei arvanud. Igaks juhuks mainin, et kindlasti aitas kõigele kaasa mu reisikaaslase kreeka keele oskus, sest vanemapoolsed kohalikud inglise keelt rääkida üldjuhul ei mõistnud.
Ööbimispaik oligi lageda taeva all, nagu plaanitud. Kuna jaanuarikuu ööd nii soojad enam ei olnud, olime kaasa võtnud ka magamiskotid. Pärast mitmetunnist öist jalutuskäiku ja deja vu-taaskohtumist juba päeval kohatud eeslitega jõudsime viimaks rannaliivani. Just siis, kui jõudsin oma seljakoti võidukalt maha visata, lendas mulle näkku vihmapiisk. Ja siis teine ja siis veel mõni. Ma siiamaani ei suuda välja kalkuleerida selle juhtumise tõenäosust, aga just sealsamas inimtühjas rannas avastasime peagi olevat ühe ümber keeratud paadist moodustatud katusealuse. See kõlaks juba liiga hästi, kui ma ütleks, et seal oli ka lõkkeplats, ja oleks vist juba üsna ebausutav, et sellisel hooajal seal ka küttepuid leiduks. Täpselt
Rannas asunud ööbimiskohast mõnisada meetrit eemal asus hotell, kus otsustasime õnne proovida ja termosesse vett küsida. Madalhooajal on siiski enamik hotelle, restorane ja muuseume suletud. Sedavõrd suurem oli üllatus, kui lahtist ukselinki keerates avanes vaade inimtühjale hotellile, kus olid kiledega kaetud diivanid ja karjetele keegi ei vastanud. Heaperemehelikult majandades askeldasime köögis, alles tunnikese pärast sisenes üks keskealine proua, kes suurt midagi peale uudishimulike pilkude saatmise ei teinud. Pärast kiiret selgitust, et ega me paha ei taha ja vaid sööki valmistame, muigas ta, võttis kaasa kastekannu, mille järele ta oli tulnud, ning lahkus. Lausus vaid, et me lahkudes ukse kinni paneksime.
Mitme väljamaa lehte sõnutsi asub Santorini põhjaosas Oia linnas üks maailma parimad raamatupoode – Atlantis Books. Kuna lennuki väljumiseni oli veel natuke aega, mõtlesime, et võiks ju sinna sisse põigata. Kahe sisserännanud raamatuentusiasti hullumeelne idee tol vulkaanisaarel oma raamatupood avada on nüüdseks 12 eksistentsiaastaga end õigustanud. Sellega on kaasnenud ka mitu kirjandusfestivali ja kuulsat külalist. Eriliseks teeb selle kindlasti veel suur valik haruldasi raamatuid ja kuulsate teoste esmaväljaandeid. Paarist tuhandest eurost kuni väidetavalt 100 000 eurot maksnud teoseni, mis nüüd Briti muuseumile kuulub. Kogu selle aja rääkisime ühe vene tüdrukuga, kes selles poes kolm kuud oli olnud. Mitte külastajana, kes riiulite vahele ära eksis, vaid vabatahtliku «poepidajana». See kontseptsioon, et inimesed ise omanikega ühendust võtavad ja vabatahtlikult seal tööd teevad, olevat üsna levinud. Pisikese poe ruumides on ka magamisasemega konku ning väike köök. Ainuke depressiivne tõik kogu poe juures ongi asjaolu, et ehkki tahaks kaasa tarida oi kui palju eksemplare, siis paratamatult kõike ei saa. Eelarve ei luba ja pisut tõre mees lennujaamas, kes käsipagasit kaalub, ei ole ka õnnelik.
Olenemata aasta- ja hooajast võib brošüüri selles mõttes usaldada, et on raske kujutleda ilusamat päikeseloojangut kui see, mida Santorini saarel kaljunukil istudes näeb. Kohe, kui sume õhtutaevas hallikaspunasele lõuendile erkoranže triipe tõmbama hakkas, meenus mulle mu aastatepikkune lemmikkoomiks Kosmosemuttide seeriast. Olgugi et lennukile jõudsime pärast viimast kutsungit, unustasime maha tähtsaid asju, magasime päikeseloojangu alguse kaks korda maha ja alustasime seiklust prügimäelt, pärast kõiki neid asju ja toda hingematvalt kaunist loojangut jälgides «ei olnud vajadust enam tormata, sest vahel on hea ka niisama lihtsalt olla. Ning huulel ukerdavaid lepatriinusid keelega suhu tõmmata.»