Eesti Muusikaauhinnad 2020

Järjejutt «Tenerife lumm» 8/8: nii see kõik lõpebki

Tenerife järjejutt

FOTO: Vida Press

Reisiportaalis ilmub iga nädal ilukirjanduslik järjejutt «Tenerife lumm». 

Üks lennuk lendab üle, kuulen, aga ei näe. Mõtlen sellele, et ees on veel mitu päeva paradiisisaarel, aga siis lendan jälle koju. Kas suudan nädalaga ära tüdineda, päikesest, soojusest, ookeanist? Miks ma siia üldse tulin? Emotsiooni pealt! Õnneks oli sellele raha näol toetus olemas, st söön, kus tahan, joon, mida tahan, lähen, kuhu tahan.

Enne, kui ikkagi heas tujus ja optimistlikult õue astun, käib silme eest läbi siia lend. Mida ma seal mõtlesin? Üritan meenutada.

Olen ookeani kohal lennukis ja lendan. Sees olles küll aru ei saa. Jube nõme ja igav oleks kui alkoholi ei pakutaks.

Mis ookean see üldse mu all on? Olen, jah, kõva mees: lendan Tenerifele, ega tea, mis ookeanis see asub. «Oleks võinud Ruhnule hoopis minna,» mõtlen ja üritan tukastada. Naabermaa turistide möga hakkab ära tüütama. Samas olen ise süüdi: mina trügisin siia reisule viimasel minutil; ja olingi ainuke eestlane lennukis. Loodetavasti saarel ka. Neid Kanaare peaks olema ju palju, lisaks veel igaühe peal veel mitu kohta, kus olla.

Lennuki televiisoris näidatakse kaarti ja meie asukohta. «Johhaidii!» mõtlen, «ma lähen ju peaaegu Aafrikasse, must mander ei ole kaugel.» Tekib tahtmine naerda enda üle, aga surun selle maha, mõeldakse veel, et olen täis tõmmanud või ära pööranud. Päris kaine ka ei ole. Ega ei saakski Soome pensionäridega kaine peaga ühes lennukis viibida.

Tänan jumalat, et lennukisse veini ja viskit lubas ja mõtlen: «kas see ongi minu tase: sõita Tenerifele jumala üksi, et saaks juua sellesama üksinduse peletamiseks?» Kutsusin ühte sõpra küll, aga ta ei saanud. Pole ime ka: kahe tunni pärast on väljasõit, selline pakkumine ei ole normaalne. No ma ise otsustasin umbes sama kiiresti.

Umbes nii ma seal lennukis mõtlesin. Ehkki alkoholi oli juba palju kulunud, siis mitte nii palju, kui palmi all ärganud Fredil. Selle mõtte peale peaks ühe õlle tegema ja siis poodi paberit ja pliiatsit otsima, sest hakkan Monicale kirja kirjutama. Kirjutan käsitsi, nagu vanasti, et iga täht, sõna ja lause tuleks minu seest nii, et ma seda ka ise tunnen, et ei toimuks mingit anonüümset klahvide toksimist ekraani jõllitades.

Populaarne

Tagasi üles