Järjejutt «Tenerife lumm» 7/8: purjus soomlaseid jagub igale poole

Tenerife järjejutt

FOTO: Vida Press

Reisiportaalis ilmub iga nädal ilukirjanduslik järjejutt «Tenerife lumm». 

Kokkuvõttes puhkasin täiesti normaalselt välja. Pea ka enam ei valuta, rõduuks on jälle lahti jäänud. Toas on värske õhk, aga ei mingeid putukaid! Ei sääski, ei kärbseid. Lähen rõdule. Kõik on veel vaikne, ehkki päike on juba tõusnud – ega mina pole ainuke, kes poole ööni kuskil möllas. Vaatan palmi ja näen selle all mingit kogu maas lebamas.

Kõhuli maas, käed-jalad laiali, lebab või magab mingi tüüp. Jalas mustad kingad, tumesinised teksad ja valge pluus, juuksed süsimustad. See on  ju see soomlane, see imelik soomlane: suure kerega, mustade juustega, sellise näoga, et «võin-sada-õlut-ka-sisse-kallata-ega-mu-nägu-sellest-muutu».

Kes ta siis oli? Pekka, Matti, Olli – ei sobi mitte, sest pole stereotüüpne (vähemalt välimuse poolest) soomlane. Saagu nii, et selle maaslamaja nimi on Fred. Fred ei liigutanud. Loodetavasti ei ole midagi fataalset juhtunud. Kerge hirm tuleb nahka, sest on isegi sellises olukorras oldud. Tänan KEDAGI (ma ei saa siia «jumalat» kirjutada, sest niipidi usklik ma ei ole, samas päris uskmatu ka mitte), et eile tekiilast loobusin.

Vastasmajast astub välja ei keegi muu kui Gorba. Ta märkab mind rõdul ja ka maaslamajat. Enne kui mõeldagi jõuan, viipan käega Fredi poole ja küsin:

«Problemos?»

«No-no-no!» raputab ta oma paljast peanuppu.

Ja siis ta näitab oma pantomiimioskust: Fred magab õndsat und, eile jõi palju, aga muidu on kõik ok. Vaatan Gorbat ja mõtlen: kui inimene valdab nii hästi kehakeelt, siis pole nagu erinevaid keeli vajagi.

Ajan silmad suureks, kulmu kipra («ah nii»), noogutan aeglaselt ja tõstan mõlemad pöidlad ülesse («siis on kõik hästi»), tõmban kopsud õhku täis, nii, et rind kerkib ja ohkan häälekalt ning naeratan. Gorba naeratas vastu ja läks oma teed.

Millegipärast meenus Wen-Xiu, kellega puudusid meil igasugused keelelised kokkulangevused. Kui kaugele saaks minna naine ja mees, kes üksteisest mitte sõnagi aru ei saa? Silmad ja näoilme peavad suurema töö ära tegema: kes see siis kohe kätega vehkima või füüsiliselt katsuma läheb? Wen-Xiuga oleks see eriti huvitav: tundub, et üksteise kultuuriruumid meile samuti kohale ei jõua. Nojah – ega pole proovinudki.

Fred ajas end püsti. Eriliselt juhm näoilme ehk selline nagu mul endal peale Monica lahkumist. Vaatab ja vaatab, aga miski ei tekita tema näoilmes muutust. Lõpuks jääb tema pilk pidama basseinile: algab sööst värskendava vee suunas, muru, peenrad ja põõsad teda ei takista. Basseini ääres põõsa taga kostub naise kiljatus. Fred vaatab korra tagasi ja sumatab vette. Riietega muidugi.

Karjatas üks näitsik, kes oli juba nii vara basseini ääres pikutamas. Paljaste rindadega. Ta oli juba eile siin tissi näidanud. Mingi fetiš? Aga olid ka kenad rinnad: korralikult prinkis, keskmise suurusega. Prinkis, aga mitte silikoonist. Kuna mingi tüüp ilmus ka välja (peale karjatust ja Fredi vette prahmatamist) ning hakkas Rinna (nimi loomulikult olemas) juures askeldama, siis loobusin tema vaatlemisest.

Fred oli veest välja roninud ja seisis basseini ääres, üks põlv maas, teisele toetuv küünarnukk käsivarre kaudu lõuale toeks. Mõtleja. On ka mida mõelda.

Populaarne