Lottemaale tasub alati minna

Siiri Erala
, pärnakas, kommunikatsiooniekspert
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jänes Albert ja peakangelane, koeraplika Lotte, mööda teemaparki ringi kihutamas.
Jänes Albert ja peakangelane, koeraplika Lotte, mööda teemaparki ringi kihutamas. Foto: Gertrud Alatare

Leiutajateküla Pärnumaal avas väravad juba kolmandaks hooajaks, ja eks seal ole saanud käia mitu korda nii esimesel kui ka teisel aastal. Kas tasub taas minna? Lühike vastus on: jah!

«Jah» seepärast, et alles nüüd on Lottemaa teemapargis asjad paika loksunud. Seda nii füüsilise keskkonna kui ka näitlejate tegevuse poolest. Toon kaks lihtsat näidet. Kui Leiutajateküla avati, võis majades igal pool välisjalatsitega käia. Paraku aga tekitas see Lotte ja Bruno tubades ning seaema Helmi beebipesas kiiresti ebameeldiva keskkonna – põrandad olid mustad ja emana ei tahtnud ma kuidagi oma last sinna mängima lubada.

Kuigi olukorda hakati lahendama juba esimesel aastal, on alles nüüd kõikide mängunurkade ustele ilmunud välisjalatseid keelavad sildid. Teine näide puudutab spordimees Mati korraldatavat maratoni. Ilmselt on see üks kõige popimaid atraktsioone Lottemaal ja pärast soojendusvõimlemist vudivad kuulsa vasaraheitja järel jooksudistantsile ka kümned väiksed jalapaarid. Mäletan esimesest aastast selgelt, et jooks käis ka treppidest üles-alla, ning hoidsin seal kõrval seistes hinge kinni, et keegi nüüd ei komistaks. Sel aastal kulges maraton palju turvalisemat rada pidi. Lahti on saadud tüütutest herilastest, restorani on laudu juurde pandud ning ka laste söögitoole on palju rohkem kui esimesel aastal.

«Jah» seepärast, et taas leidub uusi rolle ja näitlejaid, mistõttu jagub üllatusi küllaga. Olen varem öelnud, et Lottemaa tegelik väärtus seisneb just näitlejates, kes viitsivad lastega suhelda, mitte niivõrd limonaadi- ja sepikumasinates. Jään selle seisukoha juurde ka pärast tänavust külastust. Kuigi minu hinnangul ei ole Lottemaa näitlejate valik sel aastal sada protsenti õnnestunud ning samuti on läbi aastate välja kujunenud tegelasi, kellega lapsed hästi ei suhestu. Pisut kurb on ka järjepidevuse puudumine: mullune Lotte on hoopis Lotte ema ja Lotte ise päris uus, Adalberdi osatäitja kannab nüüd rebasesaba, Mati meenutab kangesti esimeste aastate Brunot ning vaikse loomuga Bruno emast on saanud itaalia temperamendi ja miniseelikuga rebasedaam. Näitlejatele on see ilmselt hea vaheldus ja täiskasvanud külastajal ei teki probleeme, kuid minu kolmeaastane tütar oli kurb, et Lotte teda ära ei tundnud (Lotte ema tervitas aga küll soojalt!). Aga kokkuvõttes on mõnusaid tegelasi, kes lastega mängivad ja nalja heidavad, piisavalt.

«Jah» seepärast, et kõike te eelmistel kordadel niikuinii teha ei jõudnud. Olen selles täiesti veendunud, et kuigi te olete Leiutajatekülas korra, paar või isegi mitu korda käinud, on teil mõni nurk ikka avastamata. Meie perel oli näiteks lõpuni uurimata putukate seikluspark ja selle ronimisatraktsioonid. Tänini on teostamata plaan võtta kaasa oma piknikukorv ning lõunatada kohviku asemel hoopis imelises rannas või vaiksemas metsatukas, kus on olemas ka lauad, pingid ja varjualune. Samuti on aastate jooksul arenenud laste võimed ja muutunud huvid ning seegi teeb külastuse omajagu teistsuguseks. Pealegi on teemapargi meeskond näinud vaeva uute atraktsioonide ehitamisega.

Lõpetuseks soovitus, mille on avalikult välja öelnud ka teemapargi turundusjuht: minge Lottemaale vihmasel esmaspäeval ja olge värava taga täpselt kell 10. Siis on tegelased ja teemapark teie ja ehk veel paari-kolme pere päralt. Uskuge, see kogemus on hoopis imelisem kui koos kuuma, päikese ja ülejäänud 3000 külastajaga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles