Järjejutt «Tenerife lumm» 5/8: elus esimest korda möllasin ookeanis

Tenerife järjejutt

FOTO: Vida Press

Reisiportaalis ilmub iga nädal ilukirjanduslik järjejutt «Tenerife lumm». 

Rannaliiv on tohutult kuum. Jalutan läbi lebotavate inimeste, jätan sandaalid suvalisse kohta liivale, keeran prillid mütsi sisse ja selle surun sandaali sisse, et tuul ära ei viiks. Vargaid ma ei karda. Miks keegi peaks neid asju tahtma? Jah – lootuses, et seal raha on, võib-olla.

Uskumatu, kui hästi hoiab ookeanivesi keha vee peal! Ma ei oska hästi ujudagi, aga selili kuidagi triivin. Ja nüüd ulpisin tund aega järjest. Rohkem muidugi lebotasin selili. Vesi sillerdab, päike tungib silma ja siis tuleb tohutu laine, mis keerab kogu olemise uperkuuti. See on vägev. See on tohutult vägev.

Istun jälle tugitoolis. Rõduuksest hoovab juba natukenegi jahedamat õhku. Ookeani hääl on siiani kuulda. Oli enne ka, aga ma ei osanud seda tähele panna või seletada. Elus esimest korda möllasin ookeanis. Mis seal salata: suuri lootusi sai sellele ürgjõule pandud; eks ikka meeli tervendava toime lootuses.

Vaatan üle laua diivanit, kus päeval lebas Monica. Loodetavasti ei pane ükski naine pahaks, kellega elus kokku olen puutunud: nii ilusat naist pole mul iialgi nii lähedal olnud. Naiivne oleks millestki muust kui välisest ilust rääkida. Aga ikkagi. Võtan lonksu õlut, ohkan sügavalt ja unistan, et mis oleks saanud, kui oleksin ikkagi üritanud? Viisakalt. Täpselt nii palju kui naine oleks lasknud.

Professionaalne osa, mis sisaldas korralikku massaaži ning ütlust «su selg on parajalt tuksis, peaksid regulaarselt massaažis käima,» hakkab nagu ununema. Nii ilus naine ei tohiks sellise asjaga tegeleda. Vähemalt riidesse peaks ennast panema.

Ei. Ja veelkord ei! Unistamisele. Joon õlle lõpuni, käin duši all, panen kergelt, aga korrektselt riidesse, ja pidusse! Ma pean saama karata, taielda, tantsida, tõmmelda. Midagi ma pean korraldama, sest muidu jookseb aju krussi.

Enne toast väljumist, seisatan korraks peegli ees. Riided on maitsekad ja istuvad hästi. TEMA käsi on jällegi mängus. Vean end kiiresti peegli eest minema, sest mingi nostalgiline õõnsus tüürib ligi. Ajab ohkama. Sügavalt. Nagu lootusetult.

 

Seesama tänav, mis viis ookeani äärde ja kus kohtusin «prilligurudega,» viis suure infotabloo alt edasi. Sinna sammud seadsingi. Muusikat kostus nii vasakult kui paremalt. Otsustasin sisse hüpata kohta, kus kuulen ladina rütme, mis kere õõtsuma ajavad. Päris pikalt pidin käima, kui kõrvu kuuldusid rütmid ja helid, mida hing ihaldas. «Samba! Rio!» oleks võinud hüüda.

Poleks iial uskunud, et selliseks jämmiks läheb: ühtäkki avastasin end lavalt puusa logistamas. Paari õlle pealt tuleb see üllatavalt hästi välja. Kui alguses olid kaks meest – üks potsutamas mingit seapõie ja trummi ristsugutist, teine ikka kitarriga, siis nüüd tantsisid laval laks amigot ja mina.

Ma ei pannud üldse tähele, milla ilmus meie hulka naine – otse nagu Brasiiliast sambakarnevalilt. Peas oli tal muidugi suuremat sorti sulemoodustis, seljas rohelised sätendavad bikiinid, jalas rohekad kõrge kontsaga kingad. Oi, kus see tantsija väristas oma kehavõlusid! Ja mina ka seal laval. Andsin täiega. Ülakeha oli paljas. Higi voolas ojadena ja «sambabeibe» muudkui naeratas.

Veel tundus mulle, et see naine on siin boss, midagi sellist nagu oleks õrna naise taga peidus tark ja tugev juht-ülemus. Nagu Angela Merkel Euroopas. Niimoodi oligi selge, et brasiillanna nimi (minu jaoks) on Angela. Angela ajas mehed laval nii pöördesse, et hea, et mõni end oimetuks ei tantsinud. Eesotsas minu endaga.

Istun toolil, hingeldan, higi voolab, tunnen kuidas see mööda selga pükste värvli vahele niriseb. Kõik sumiseb ümberingi. Jalad on nagu puupakud. «Kes mu küll püsti aitab,» mõtlen. Äkki tuleb Angela (auringilt, kuna rahvas muudkui plaksutab), lendab minust mööda ja ulatab mulle naeratuse saatel helekollase käteräti, millele tikitud rohelisega «BRASIL» ja lendleb edasi.

Kuivatan vaid nägu, sest ei taha kallist talismani higilõhnadega rüvetada. Siiski pean seda lõpuks tegema. Rätik jäigi minu kätte. Muusikandid, tantsupoisid ja Angela kadusid mulle märkamatult. Ma olin liialt väsinud, et selle peokoha asjapulgalt, kes siin ringi sebis, midagi uurida. Särk selga, kallis kollane rätik üle õla ja hotelli poole kõmpima.

Populaarne