Järjejutt «Tenerife lumm» 4/8: seisan tänaval, suspede väel

Tenerife järjejutt

FOTO: Vida Press

Õnneks seisan juba tänaval. Suspede väel. Vaatan inimesi ja ennast: mõni on sama paljas kui mina, mõni riides nagu kavatseks ülejäänud aja külmkapis veeta. Vaatan oma sandaale, ujumispükse, prille ja mütsi. Viimased võtsin vaatluseks isegi korraks kätte. Püksid on šefid: istuvad hästi jalga, müts on sobiv, prillid on tasemel. 

Kõik on TEMA ostetud. TAL oli (kindlasti on praegu ka, aga minu jaoks «oli») haruldane omadus leida ja otsida kiirelt ja odavalt sobivad asjad. See on uskumatu! TA võis isegi suvalisse kaltsukasse minna ja uue riideesemega (võileiva hinna eest) välja tulla. Kuigi algul paistis, et seal on ainult «kaltsud». Ise oli ta plikalikult rõõmus ja õnnelik – ju see pakkus talle omale ka midagi. Ning mina jooksin tema juurest minema. Ma igatsen väga häid suhteid, aga kui nad käes on, siis hakkan neid kartma. Nii kartma, et mine või segi.

Tee ookeanini on väga lihtne: minu kodupubi eest sada meetrit otse, siis pöörab tee paremale ja veel sama palju ning vasakul laiub tohutu veteväli. Olengi just pöörde peal ja tänava lõpus näen suurt elektroonilist tahvlit, mis näitab: pluss kakskümmend seitse. Siin paistab see tavaline olevat. On ka Eestis taolist kuuma ja põuda olnud, aga tegemist on ikkagi erandiga – mõne päevaga aastas. Inimesed, kes siin tänaval edasi-tagasi liiguvad, on jube tavalised ja igavad. Palju on vanureid ja lapsi. Mingi «maiamiga» siin tegemist ei ole – vaid korra olen oma valusat kaela tagurpidi koogutanud, et ühele kenale nõksuvale tagumikule järgi vaadata. Selles mõttes olen isegi veidi pettunud. Lootsin, et saan tohutus koguses toorest prinkis naiseilu nähes ahhetada. «Tavalised inimesed on tegelikult väga koledad,» meenuvad kellegi sõnad. Peeglisse ma vaadata ei julgegi. Olen ka tavaline. Siiski sätin natuke ülakeha paremasse vormi, sest seistes täiesti vabalt olen veidi kössis. Ja see on nõme.

«How are You!» kõlab jumal-teab-mis-aktsendiga inglise keel. Minu ees seisab süsimust neeger, valged silmad välkumas. Üllatavalt paksult riides. Ju on mustadel poistel päikesest kõrini. Käes hoiab ta päikeseprille ja riiete küljes ripub tal neid veel. Silmanurgast näen, et punt teisi neegreid on eemal ja kahel neist on küll tohutu kogus päikeseprille ligi. Prilliärikad. Muidugi: teel randa on parim koht ohvreid leida.

Vana hakkab mulle prille pähe määrima. Jään korraks mõttesse, ega saa aru, kas mind valdab ahastus või viha. «Davidcarusolikult» võtan oma (!) prillid eest ja tahan juba põrutada neegrile kogu oma ropu ingliskeelse sõnavara lagedale, aga õnneks mõistus valitseb veel tundeid. Näoilme on mul kindlasti vihane, aga verbaalselt olen viisakus ise:

« I am sorry, I got already glasses.»

Sed (panin talle juba nime ka ära, nagu mul kombeks on) ajas mingit müügijuttu, mis mul kõrvust mööda lendas. Ta üritas mind veenda, et mul on ühte paari veel vaja, sest need on väga head ja odavad. Mu nägu jutustas kõik, mispeale otsustas Sed taktikat muuta:

«Where are You from?»

«From Estrofonia,» vastan külmalt ja valitsen üllatust oma sõnade üle.

«Sorry?» ei saa Sed aru.

«Est-ro-fo-ni-a!» kordan seda aeglaselt silbitades ja igat silpi täpselt ja selgelt artikuleerides. Olen tõsine, ei irvita.

«Aah! Estro-fonia! I got some friends there! Must be cool country. Many nice women!»

Võimalus, et mees ajas segi Estrofonia Estoniaga segi on välistatud – nii truult hääldas ta järgi seda minu poolt spontaalselt öeldud olematu riigi nime.

«Erudeeritud neeger oled, Sed!» mõtlen. See eest müügimanuaal on korralikult läbi loetud: uuri kliendi päritolu, kiida seda maad ja selle naisi, kust ta tuleb.

«I am sorry – I have to go. See You,» üllatan end veelkord viisakusega ja vabanen lihtsalt minema kõndides tüütust Sedist. Üle õla tagasi kiigates nägin neid toimetamas juba uute klientide kallal. Seekord oli Sed jäänud kolmesesse punti passima, puhanud ametivend saadeti «objektile». Ma ei tea, kuidas Sedil ja neegritel üldse mäluga on, aga on täitsa võimalik, et nad mind veel tülitavad. Kindel see: siin liigub palju rahvast, pealegi tuleb uusi turiste pidevalt peale. Isegi ei jõuaks meeles pidada.

Mis peaks küll minuga juhtuma, et ma suudaksin (end sundida) sellist müügitööd tegema? See on nii loomuvastane. Isegi keskkonnas, kus kõik on võõrad. Kui, siis kerge auru all olles. Võib olla oli Sed pilves? Vaevalt. Ju see pole nende jaoks nii alandav.

Populaarne