Järjejutt «Tenerife lumm» 3/8: nüüd nad tulevad ja ajavad kõik sassi

Tenerife järjejutt

FOTO: Vida Press

Mida kõike ma ei mõelnud, kui olin kõhuli voodis! Ja tema oma poolpaljaste kintsudega istus mul seljas ja mašeeris ning jutustas. 

Ma tundsin läbi teksatagumiku tema jalgade ühenduskohta (või kujutasin ma seda ette?). Nii ma arvasin vähemalt. Monica oli nii kuradi korrektne, sest enne, kui ta oma pehme keskosaga mulle tagumikule istus, ta küsis: «Kas mul on tugev seksuaalne närv?»

Sain teada, et neiu on viis aastat Euroopas elanud, nüüd tuleb korraks Eestisse ja siis aastaks Kanadasse. Ta on kahekümne viie aastane. Tema hääl, käte töö ja keskosa kontakt tegid oma töö, aga kuna olin kõhuli, siis jäi see minu teada. Tänasin jumalat, et püksilukk korralikult õmmeldud on.

„Kuidas ma tasuda saan?“ küsisin, kui ta oli mudimise ja minu erootilise piinamise lõpetanud. Monica naeratas. «Keera selg. Ära piilu!» Tegin nagu kästud. Kuulsin kuidas särk üle pea tõmmati (sellel on oma spetsiifiline hääl) ja kerge õbluke kehake voodile langes. «Nüüd. Nüüd võib.»

Monica oligi-ainult roosa seelik seljas- kõhuli voodis.

«Tee mulle seda puutemašaaži – seda võib igaüks teha, ei pea õppinud olema. Siin on vaja ainult tahtmist.»

Järgisin Monica instruktsioone: toetasin ühe käe voodile (et suudaksin teise käe tööd paremini kontrollida) ja hakkasin tema seljal kätt, vaevu nahka puudutades, edasi-tagasi ja ringiratast liigutama. Minu arust ilmus ta näole naudinguilme.

«Nii, väga hea, aga nüüd ma pean minema. Palun selg!» katkestati minu unelm. Jällegi pidin endale ette kujutama peaegu paljast naist minu toas minu selja taga. Juba oli neiu laua juures, kritseldas seal midagi ja ulatas mulle märkmepaberi.

«Meiliaadress. Ehk suhtleme veel. Võib-olla isegi näeme.»

Ma arvan, et minu näoilmega oleks võinud ükskõik millise «lollide nägude konkursi» kinni panna. Monical hakkas minust vist hale: ta tuli minu juurde, suudles mind põsele ja ütles:

«Sa oled tubli.» Haledamat lõppu oleks olnud raske ette kujutada.

Ütles ja läks. 

Ja tuppa jäi vaid NAISE HÕNG.

See oli ikkagi liig mulle. Peas raius vaid üks mõte: ookeani! See suur ja võimas inimhingede ravija. Jumala asemik maa peal. Kui tema ei aita, kes siis üldse aitab?

Ka enesehaletsus ronis selga: tubli küll, aga mis sellest kõigest kasu on? Oleks ikka pidanud üritama Monicaga. Paar päeva tagasi lubasin endale, et purjetan lõpuni poissmehena. Ja nüüd nad tulevad, jälle nad segavad, kõik ajavad sassi, nagu poleks mingit plaani mul olnudki! Naised.

Fuajeest astun läbi ujumispükste väel. Jalas on sandaalid, peas päikeseprillid. Ujumispükste taskus (lukuga ja puha!) on toavõti. Kohtan jälle Gorbat. Nägin teda enne ka, kui Monicaga siia minu peatumispaika tulime. Gorba naeratas ja andis kehakeelega mõista, et ta pani meid enne tähele ning kinnitas sõnadega «sinjoriita» kenadust. Naeratasin vastu.

Ei viitsinud kuidagi –isegi ühe žestiga mitte – seletada, et asjad ei ole üldse nii. Asjad pole kaugeltki nii. Asjad on hoopis teisiti. «Finiito sinjoriita,» oleks lagi olnud, mida minu olematu hispaania keel võimaldaks. Ma ei öelnud midagi.

Ah, et miks Gorba? Meenutas mulle Mihhail Gorbatšovi. Üleüldiselt, kui ka ühe spetsiifilise detaili poolest: tema lagedal peanahal ilutses suur sünnimärk, nagu Maa kaart. Nii, et kui ära eksib, pole muud teha, kui kummardada peegli ees ja määrata koordinaadid ning koju tagasi rühkida.

Miks Monica, mitte Monika? Jah, selle sain teada alles paberilipakalt, kuhu ta visandas oma mailiaadressi ja alla oma nime: Monica.

Mind valdas mingi tohutu dejavu tunne. See kõik on enne olnud. Ma olen sellises olukorras viibinud. Midagi õieti ei öelnud. Mitte midagi. Aga oleks tahtnud. Praegu Kaua ma Monicaga suhtlesin? Pool tundi? Hetkest, mil ta lauda tuli ja oma pehme, välismaal elamisest ja võõrkeele rääkimisest, aktsendiga mu relvituks tulistas ja siis veel hulluks tahtis ajada oma massaažiga ning uksest välja hõljus.

Ta nagu praegugi läheks sealt palmi alt: kenad jalakesed oma lõpuosaga roosat seelikut rütmiliselt nõksutamas. Üritan masendust peletada: mul on tema põsemusi ja mailiaadress! Tegelikult masendus kasvab: see naine on liiga avali, teistsuguse (õpitud?) temperamendiga, armukadedus tapaks minu õige pea. Ja mida tähendab üks põsemusi? Närvi ajab, muud midagi.

Midagi sarnast juhtus kord rongis, teel Warsavist Leedu poole. Täiesti juhuslikult sattusin kupees kokku ühe neiuga poolatariga. Me rääkisime ja rääkisime, isegi Kieslowskist. Sain teada, et mees oli tuletõrjuja, enne kui filme väntama hakkas. Imetlesin ta ilu ja tarkust. Ja vist jõudsin jällegi armuda. Kui äkki: «Nüüd tuleb minu peatus. Bialyastik.» Kena poolatar läks nii maha, et ei mingeid kontakte.

Lõpuagoonias (või eufoorias) ulatasin talle suure kommikarbi, mis oli tööreisil saadud ja tegelikult minu firma bossile mõeldud. Ja fakt, et teda pärast läbi Poola saatkonna otsisin, oli juba hale farss. Ma siiani imestan, et Poola saatkonnas nii viisakad inimesed olid, et vaevaks võtsid mulle üldse vastata. Seda faksile (siis oli veel õhuke ja krõbisev faksipaber rullis) saadetud vastust hoian kui kallist mälestust. Jällegi üks käest lastud juhus. Dežavüü.

Üks faks on mul veel sellest ajast kui mälestus hoiul. Sisu järgmine (käsitsi diagonaalis paberile kirjutatud, aga faksiga saadetud): „Kas sa tead, et maal sinililled õitsevad?!“ Klassiõde saatis. No on ilus, midagi kaunimat ja armsamat annab leida!

Populaarne