Järjejutt «Tenerife lumm» 2/8: Mees, kes sai postuumselt õnnelikuks

Tenerife järjejutt

FOTO: Vida Press

Surfasin kappides, nägin täielikku toidutegemise ja söömise varustust. Äkki tundsin, et ma nagu polekski hotellis, see on nagu ühiselamu: puudu on vaid prill-lauaga mööda koridori ringiloivavad vene rahvusest tudengid. Lõpuks leidsin ka soola.

Valasin sellest pool ära. Purjetasin lävel seisva Kimi poole. Küsisin veel lakooniliselt: «Okey?»

Ta võttis topsi, pani sellele kaane peale. Sõnagi ei lausunud. Siis tegi midagi kniksu ja kummarduse vahepealset, vaatas mind tänulikult, pingutas end nii armsasti, nagu tahaks mulle midagi (loodetavasti inglise keeles) öelda, aga selle katkestas koridorist kostuv närviline – nagu siga aia vahel – vinguv hüüd: «Ven-gsijuu! Ven-gsijuu! Ven-gsijuu!»

Pisike naine uksel värahtas, kohmetus ja lahkus, eeldasin, et teda kutsuti nimepidi. Natuke kahju oli: minu armsast Kimist sai äkki Wen-Xiu, aga mis teha, ega kõik peagi nii olema nagu fantaasia peas ette ütleb. Sellel ajahetkel tundus ta isegi ilus. Muidu oli ta tüüpiline «kole» asiaat. Keerasin rollid mõttes ringi: eks mina olen tüüpiline «euroopa lõust». Kergelt jäi kummitama see graatsiline tänulikkus või tänulik graatsilisus. Midagi meenus. Kuskilt. Geisha! Just nimelt. Küll ainult filmidest. See näoilme ja vaevumärgatav kehaplastika. Muigasin endamisi: esimene tund sarjast «tunne maailma rahvaid» on lõppenud. Kas ma selleks pidingi Tenerifele lendama? Kuidas täpselt siia tulin? Miks ma Ruhnule ei läinud? Vaese mehe Kanaarid. Ma olengi ju vaene. Rikas igal juhul mitte.

Ronisin vanni ja võtsin dušši. Dušialust kui sellist polnudki. Kõht oli korisema hakanud: otsustasin minna sööma.

Väljast vaatasin esimest korda «oma» palmikest, maast siiski turvalisel kaugusel olevat rõdu. Selles mõttes, et keskmise hüppevõimega amigo sinna sisse ei karga. Ukse olin lahti unustanud. Aga las ta olla, mõtlesin. Läbisin väikese vahehoovi, siis mingi vaheruumi, kus istus tuttav Gorba ja keegi priskem proua. Mõlemad tervitasid: «Olaa!»

«Olaa-olaa,» panin vastu. Peaagu oleks tahtnud hüüda: «Oo-jee, oo-jee!»

Astusin viimaseid samme trepil ja nägin enda rõõmuks, et pubi on siinsamas – isegi palmike ja minu rõdu on otsapidi näha, küll üle väikese barjääri. Ja siis... Komistasin täiega, koperdasin, kaelast käis raks läbi, vandusin mis kole, aga õnneks jäin püsti. Higi hakkas voolama ja kuum jutt lendas varvastest lagipähe. Siin ei tohi ennast üldse liigutada.

Aga õnneks oli õlu külm ja toit hea. Teenindus oli ka tore – keskmiselt kenad neiud Inglismaalt. See oligi vist inglise pubi. Keelt sain juba piisavalt kasutada. Päris hästi tuli välja ja tuju tõusis. Võtsin lõpetuseks kohvi. Tavaliselt ma nii ei tee, aga nüüd tundus paslik.

«Tere, mina olen ka eestlane. Monica. Lubate seltskonda pakkuda?» rabati mind kerge aktsendiga kui piksenoolega. Minu vastas seisis blondiin, juuksed kenasti koos, väga hoolitsetud, keskmist kasvu, kenad käekesed hoidmas kohvitassi, kollane T-särk kirjaga «Don’t worry» rindade koha pealt meeldivalt prinkis, rinnahoidjaid ei tuvastanud, allpool kergelt üle põlve roosa voldiline seelik, rihmikute vahel ilutsesid väikesed varbad roosade küüntega, kogu keha päikesepruun. Ja nina: ilus sale nina kerge kühmuga. Sellised asjad ei jää märkamata. Eriti pisikesed kühmud nina peal.

«Jah, muidugi,» ühmasin vastuseks. Tema visuaalsel takseerimisel mõtlesin, et kuidas on see võimalik, et mu inglise keel, millega hullult vaeva nägin, mind nii haledalt reetis? Muud võimalust ma ei näinud. Hinges kripeldas ja otsustasin pinged maha võtta:

«Kas mul on tõesti nii suur aktsent, et said – kas ma võin sinatada? (noogutus) – kohe aru, et ma olen eestlane?»

«Ei, keel on sul korrektne, väga isegi. Ma olin lihtsalt pool tundi tagasi seal õues tänaval, kui sa vist komistasid ja emotsionaalselt eesti keelt kasutasid.»

Huvitav, kas see neiu ongi selline või mängib lolli, mõtlesin. Ma ju ropendasin täiega! Saatsin kõik elava ja elutu sinna, kust elav tulnud on, nüüd meenub küll. Ta ei lasknud mul pikalt praadida.

«See oli nii armas. Siiras. Seda ei näe väga tihti.»

Mida iganes ta sellega ka ei mõelnud, aga mina otsustasin piinlikusest veidi punastada. Tundsin seda.

Seal komistades olin jälle kaelale-seljale valu teinud. Väänasin pead ja ragistasin kaela – täiesti spontaalselt, on juba selline tobe harjumus tekkinud.

«Kas sul on pinged kaelas?» katkestati minu enesemassaaž.

«Hullult,» ütlesin talle justkui tunneksime üksteist aastaid. Nagu oleks ta minu naabriplika.

«Kas ma võin vaadata? Ma õpin muidu massaaži.»

Sellistel hetkedel on tunne nagu oleksid kuskil kinosaalis ja kõik need sündmused toimuvad kinolinal, ei ole päris. Ma vist noogutasin.

Ma tundsin Monica hingust ja lõhna oma kukla taga. Silmanurgast nägin ainult tema kenasid käsi oma õlgadel. Vajusin mingisse udusse.

«Oo jaa, sul on kael, selg, õlad väga pinges. Siin on vaja korralikult teha.»

Ta mudis kergelt kivikõva trapetsit ja nagu muuseas küsis: «Ööbid sa siit kaugel? Mul on pool tundi aega. Voodisse on vaja pikali heita. Nii ma ei saa korralikult teha.»

See oli mulle juba liig. Liiga ilus nagu mingis ulmeloos. Mu näoilme reetis (ja mitte esimest korda) mind totaalselt, sest Monica jätkas kergelt ja eriliselt elutargalt naeratades: «Ega ma muidu selline ei ole, aga eestlasi ma usaldan. Käppima pole hakatud. Halb kogemus puudub.»

Ma olin õnnetu. Poleks ta rääkinud, oleks minu näol tulnud esimene «halb kogemus». Ta oli nii ahvatlev; ja mina pikalt kuival. Otsustasin end vaos hoida. Kannatada. Pidid kaua elama. Ehk tulevikus kompenseeritakse kõik... Peaasi, et «postuumi peale» asi ei jää, see, et kõik tore ja ilus toimub pärast minu lahkumist, st postuumselt. Näete, siin on mees, kes sai postuumselt õnnelikuks...

Populaarne