Järjejutt «Tenerife lumm» 1/8: Muchísimas gracias amigo y hasta la vista!

Tenerife järjejutt

FOTO: Vida Press

«Sinjoor,» ütles Gorbatšov, ulatas mulle sinise plastmasslipiku küljes rippuva võtme ja viipas ukse poole: «Apartomento.»

Vaatasin ust. Siis võtit oma käes. Mulle otsa naeratavat Gorbat.

«Minu? Minu tuba või?» küsin.

«Sii, sii,» kõlab vastuseks.

«Sii-sii, mis see veel tähendab? Sinu-sinu?» mõtlen, ja rahunen maha. Noogutan ja viipan käega. Vana lahkub. Hakkan võtit lukuauku sobitama.

«Asta!» hüüan endalegi üllatuseks Gorbale järele. Mudin võtmega lukuauku. Sisse ei saa. Mees vaatab tagasi. Ja mulle meenub rohkemgi.

«La vista!» põrutan veelgi kõvemini. Saan lõpuks võtme auku, no oli alles tegemine ... see augu otsimine. Keeran ukse lahti. «Beibe,» pobisen juba omaette. Spordikott soonib õlga. Enne kui uksest sisse lähen, vaatan koridori, sest sa kohe tunned, kui keegi sind vaatab. Näengi, et koridoris siblivad kaks pilusilma. Jube lühikesed, jube pilus, vihaste-asjalike nägudega; nagu oleks mingi tähtis peretüli lahendamisel. Jään mõtlema. Aga ei suuda paika panna nende päritolu: Hiina, Korea? Jaapan küll ei ole. Hirmus pisike naine.

Mõte hakkab lendama. Samas selline asiaadi nägu on ebameeldiv. Mulle. Ega see tähenda, et seal ilusaid naisi ei oleks. Avan ukse.

*  *  *

Esimene asi, mida näen, on avatud rõduuksest paistev palm! Näen silmade kõrguselt palmi seda osa, kus hakkavad lehed. Olen vist esimesel korrusel.

Nüüd tunnen odavuse lõhna. Ei – midagi ei haise. Vaatan ringi: veel on suures eestoas-köögis kaks ust. Suur vannituba, mille lõpus samasugune vann, nagu meil siin nõukaajal tehti; teine tuba on magamistuba suure voodiga ja valge pesuga. Nagu ikka. Televiisorit ei ole. Külmkapp on, aga tühi. (Oleks võtnud ühe õlle.) Ja kööginurk – asi selge, see ongi odava klassi hotell. Väga odava.

Aga rõdul puhuv kerge tuul ja palmipuu kompenseerivad kõik. All vasakul on suur sinise-sinise veega bassein. Mõned inimesed päevitavad. Ka üks noor naine. Eurooplane. Paljaste rindadega. Vaatan tema keha, nägu ja rindasid – on tunne, et ta on soomlane. Soome keel kumiseb mul peas. Miks? Täpselt ei teagi, aga kindel see ... Jah, soomlanna kohta (kui ta ikka on too, aga arvan, et nägin teda lennukis) on naine päris ilus, aga vaevalt julgeks ta kodus rahva ees dressegi seljast heita.

Rahu rikutakse ja minu mõttelõng katkeb. Palmi alla on äkitselt ilmunud kolm kuju, kes hakkavad mingite ritvadega, mille otsas nagu kirved, mille teravikud on ette suunatud, toimetama. Ja hakkavad (minu!) palmi, õigemini selle alumisi, longu vajunud lehti lohakalt raiuma. Lohakalt teevad – lehed saavad küll kätte, aga lõikekohad on valusad, sest on koledad. Vaadata on valus. Puul võib ka valus olla. Sant tunne ilmub keresse seda nähes. Astun tuppa ja sulgen rõduukse. Esimest korda istun maha.

Keegi koputab. Mingid seebiseriaalid meenuvad ja vastan – endal tunne nagu oleksin ise üks nendest palmi-ratsivast-amigodest – külma kõhuga: «Alelante!»

Vaikus, keegi sisse ei tule – aga minu teada tähendab «alelante» just «astuge sisse, uks on avatud». Koputus kordub. Nüüd jõuab mulle kohale, et see on väga õrn koputus. Selles mõttes, et ei ole jõuline, habras selline. Ei tea, kas mingi laps on siia sattunud? Tõusen ja lähen ukse juurde.

Mõtlen, kui ta minu vastu liibuks, siis võiksin oma lõua vabalt tema pealaele toetada. Aga ma ei ole pikk mees: üks meeter ja sada seitsekümmend kuus. Keskmine. Või vähem? Uksel seisis toosama pisike asiaat, keda olin ennist koridoris näinud. Ta lasi lendu mõned ühesilbilised sõnad, oli anuva (vist, sest ma pole näinud kunagi enne nii lähedalt Aasia päritolu naist) ilmega ja näitas mulle väikest topsikest, millel ta oli just kaane ära võtnud.

Kim (panin talle juba mõttes nime ka ära) ulatas topsi mulle. Vaatan topsi ja siis sain aru: soola, soola on vaja, sest topsil seisis «salt». Tegin mingeid žeste: lähen ja otsin, sina tule sisse, isegi viipasin käega. Kim ei liigutanud. Ukselävelt edasi ei astunud. Ehk ma kutsusin teda ebaviisakalt? Aga kuidas ma pean siis kutsuma, kui meil pole keelt, millest mõlemad aru saaks, kuskilt võtta?

Vaatasin Kimi poole ja meenus midagi noorusest: esimene tõsisem armumine ja Sindy; kord, kui ta külalisõpilaste n-ö ühiselamu teise korruse akna peal suitsetas (14-aastane!), kutsusin teda alla, st õue. Klassivend, kes lähedal oli, ütles sapiselt: «Sa kutsud nagu koera.»

Mis ma siis ütlesin? «Komm her!» ütlesin.

Niisiis oli mul kogemus välismaa naistega olemas ja julgeks isegi parafraseerida meie kirjanduse A&O-d, st Anton Hansen Tammsaaret: ka mina olen sakslast armastanud. Kui paljud eesti mehed saavad sellega uhkeldada, et esimene pruut on Ida-Saksast? Sellist riikigi – Saksa Demokraatlik Vabariik – pole enam! Niisiis on mu saavutus tänastele noorukitele ületamatu.

Aga nüüd oli olukord teine: olen ihuüksi lennanud Tenerifele, minu uksel seisab asiaat, pisike naine nimega Kim ja mina asjatan, st otsin oma odava äpaardmendi kappidest soola – naatriumkloriidi...

* * *

Ja mis asja ma tegin jälle, kui astusin Hispaania pinnale Tenerifel?! Küsisin ühe sõna kohta, kuidas see hispaania keeles kõlab. Miks jälle see sõna? Saksa DV taak – ikkagi esimene välismaareis – käib mul siiani kaasas. Seal nimelt astusin uhkelt bussist maha, surusin vastutulnud härrale, kes oli kohaliku kolhoosi esimees, käe pihku ja teatasin kindlal häälel: «Willkommen!»

Ei no tere talv, ma lähen külla ja teatan: «Tere tulemast!»

Meenutadagi häbi... Ja nüüd jälle küsisin sama sõna tähendust.

«Welcome Spain! Here I come...» Või hoopis: «Muchísimas gracias amigo y hasta la vista...»

Ehk siis vabatõlkes: tore oli sõbrake, aga pakaa.

...järgneb

Populaarne