Lõuna-Jaapani tundmatud pärlid (2)
22. mai 2016, 13:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mulle on alati meeldinud reisida kaugetesse paikadesse, kuhu eestlastel viisat ei ole vaja, sest juba passikontrolli töötaja protseduure on sama huvitav vaadata kui kevadiste lindude pulmatantsu.
Alustuseks võtab sõbralik mees naeratades minu passi, lappab selle siis kiiruga läbi ja järsku on näha tema näos sügavat hämmastust. Lappab veel korra, kuid see üllatunud nägu ei kao kusagile: «Estonia?» paotub õrnalt tema huulte vahelt. Seejärel haarab ta suure lamineeritud paberi järgi, ajab sealt näpuga järge ja lõpuks ilme rahuneb, eestlastel ei olegi viisat vaja.
Kolmepäevane reis Jaapanisse on ilmselgelt vähe, kuid kui rohkem kuskilt võtta ei ole, tuleb asuda kohe asja kallale. Jaapanist teatakse peamiselt kahte asja: seal on tänavatel palju ekraane ning üle riigi on meeletus kogustes templeid ja pühamuid. Kuigi viimased võivad olla üksteisele väga sarnased, siis on nad kõik omamoodi huvitavad ning pika ajalooga.
Dazaifu Tenmangu pühamu Lõuna-Jaapanis ehitati Sungawara Michizane auks, kes ehk lausa tahtmatult jaapanlaste au ära teenis. Heiani perioodi õpetlane oli tark ning edukas mees, tema karjääriredel viis lausa keisripaleesse välja. Kuid liialt võimu ei taha käest anda isegi nii sõbralikud inimesed nagu jaapanlased. Seetõttu saadeti ka Michizane kunagisest pealinnast Kyotost pagendusse Dafaizu piirkonda. Vahetult pärast tema surma laastasid Dazaifut aga katastroofid ning kohalikud uskusid, et seda teeb mehe hing, mis kannab viha ülekohtuse käitumise pärast. Seetõttu hakati talle andameid viima, et hinge rahustada. Legend räägib ka seda, et kohalikud üritasid Michizane surnukeha härjarakendiga eemale surnuaiale viia, kuid härg olevat keeldunud liikumast. Nende kahe kummalise juhtumi koosmõjul otsustati mehe auks pühamu rajada. Nüüdseks seostatakse Michizanet ka Shinto hariduse jumalusega ning talle on üle Jaapani ehitatud küllaldaselt pühamuid.
Jaapanis tuleb pühamusse sisenemiseks läbida aga omalaadne protseduur. Äärmiselt puhtad jaapanlased armastavad puhtust hoida loomulikult ka kõige pühamates paikades. Nii tuleb ühiskasutatavas purskkaevulaadses basseinis lisaks oma kätele ära pesta ka suu. Ka pühamu territooriumil ootavad ees mitmed rituaalid. Selleks, et palvetada, tuleb kõigepealt annetada. Annetuse tegemiseks peab soovija avama oma mündikoti ning võtma sealt vaatamata esimese mündi mis kätte juhtub, valida ei tohi. Vaid nii teed ausa annetuse ning sinu soov võetakse kuulda.
Teistmoodi linnamelu
Lõuna-Jaapani linnad erinevad oluliselt Kesk-Jaapani suurlinnadest. Olgugi, et Fukuoka on riigi suuruselt neljas linn ei ole seal jälgegi sellest kirevast melust, mida oleme harjunud telekast nägema. Kui Tokyos säravad tänavatel mitmed ekraanid, igaüks ise värvi ning oma sõnumiga, siis Fukuoka peegeldab pigem rahu ja vaikust. Kuigi ka siin on inimesi palju ja autosid voorib ühest suunast teise, siis on see paik suuresti rahulikum ning tasakaalukam, kui selle sõber põhja pool.
Kui aga siseneda linna suurimasse kaubanduskeskusesse avaneb täiesti teistsugune vaatepilt. Järsku on kõik kohad kiiret sagimist täis, kõik üritavad sulle pingsalt, kuid siiski viisakalt, oma maiuseid ja muid müügiartikleid pähe määrida. Kuid ka siit puuduvad suured ekraanid ja vilkuvad teated.
Sama kehtib ka teise suurlinna Kitakyushu kohta. Kõrghooned, mis küll pilvepiirini ei küündi, kuid siiski linnast üsna modernse mulje jätavad, peidavad enda varjus aga üht vana aja pärli. Kokura loss pakub kirsipuude ja pilvelõhkujate vahel rahustavat vaatepilti. Imeilus ehtsa Jaapani arhitektuuri stiilinäide saab enim külastajaid just kirsipuude õitsemise ajal. Kümned puud ning valge loss nende keskel on ka kohalike hulgas äärmiselt populaarne vaatamisväärsus. Kui kirsiõied vaadatud, saab minna lossi sisse tutvuma Jaapani ajaloo ning panoraamvaatega linnale.
Tagasi reaalsusesse toob aga kohalik kalaturg, mis justkui oleks meenutus sellest, et kusagil on olemas veel ka pärismaailm, ilma kirsiõiteta ja mustade tänavatega. Kuid ikkagi pean lähemal vaatlusel jälle reaalsuse unustama, sest nagu Jaapanile kohane, ei olnud turul maas ühtegi tilka vett, kala soomuseid, rääkimata kala sisikonnast või muust rämpsust. Terve turg, olgugi, et tänaval, oli täiesti puhas ja igati haisuvaba. Nii said soovijad osta sealt kõige alates vaalast kuni imepisikeste planktoniteni välja. Leidus ka putkasid, kus toit kohapeal ka valmistati ning nii said olla kindel, et sööd vaid kõige värskemat.
Spaapuhkus mägedes
Tegelikult on Lõuna-Jaapan kohalikele ja ka Aasia turistidele teada tuntud spaa-kuurort nii nagu meile on Pärnu või Kuressaare. Kohalike endi sõnul on piirkond vägagi populaarne nii sise- kui välisturistide hulgas. Kui aga sealsetes linnades, nii Fukuokas, Beppus kui ka Kitakyushus ringi vaadata siis kindlasti sellist muljet ei jää. Pigem tundub nagu oleksid ainuke turist, kuid kes huvitaval kombel kohalikes põnevust ei tekita. Siis selgub aga, et tegelikult käib seal tõesti palju turiste, enamik neist on aga Taist, Lõuna-Koerast ja Hiinast, mistõttu võib erinevus märkamata jääda, just nagu ei teeks jaapanlane vahet ka eestlasel ja sakslasel.
«Miks te tulite siia? Siin on nii mõtetu, võtke mind kaasa!» alustas minuga vestlust Beppu turismipiirkonna üks tähtsamaid ninasid. Kuna selleks hetkeks oli juba selge, et tegu on naljamehega, naersin vaid kaasa ja imetlesin Lõuna-Jaapani loodust edasi.
Üsna pea sai meiegi grupp aru, miks see koht turistidele nii atraktiivne on. Jaapanlased on tuntud oma tervisliku toitumise ja veidrate tervendavate protseduuride poolest. Üheks nendest on kindlasti liivavann. Selleks puhuks anti meile selga kitlid, kaevati meile musta vulkaaniliiva auk, paluti viisakalt pikali heita ning maeti meid maha. Kuigi õues oli vihmane kevad, siis soojas liivas oli üsna hea mõnuleda, vaid hingata oli veidi raske. 10-minutiline iluprotseduur läbi suundusime end liivast puhastama. Alles siis sain teada, mida tähendab tõeline Jaapani sõbralikkus. Minu juurde astus kohe üks porgandpaljas kohalik naine, kes hakkas ka minult kitlit seljast kiskuma. Lükkas mind siis dušši alla ja lasi mul end seal puhtaks pesta. Enne kui välja hakkasin minema, viipas ta aga, et tuleb vanni minna. 40-kraadine Jaapani vann on ilmselt paljudele tuttav ka meie spaadest. Vanni ei tohi minna aga niisama, selleks tuleb olla piinlikult puhas ning et puhtaks saada, pani vanaproua mind pingile istuma ja hakkas vanniveega uhtuma. Olles mind puhtaks küürinud lükkas ta mu vanni. Tõele tuleb au anda, ilma vannita oleks kogemus poolikuks jäänud. Mõnusalt lõõgastununa suundusin riietuma. Olgu siinjuures mainitud, et vanaproua, kes mind hoolega küüris, ei olnud töötaja vaid lihtsalt üks sõbralik tädi, kes veidi eksinud turisti aidata soovis.
Kihisev põrgu
Üldiselt on Beppu ja selle lähipiirkond just tuntud kõige kuuma ja keeva poolest. Nii võib sealt leida ka mitmeid «põrguid» ehk jigokusid. Jigokud on kuumaveejärved, kus vee temperatuur võib tõusta lausa 98 kraadini. Seega kuigi Jaapanis leidub ka palju kuumaveebasseine onsene, kus turistidelgi võimalus supelda, siis jigokusse oma varbaid pista ei soovitata.
Põrguid on neil mitmeid värve, vastavalt sellele, mis mineraali seal parajasti palju leidub. Peab mainima, et vaadates tulipunast auravat järve, kus vesi peaaegu keeb, tekib tõepoolest tunne nagu oleksid allmaailmale sammukese lähemal. Tähelepanuväärne on ka see, et järve sügavus võib ulatuda lausa 200 meetrini. Kõik see keev põrgu aurab nii metsikult, et hetkeks kaob nähtavus täielikult. Aur on selles piirkonnas üldse tavaline nähtus. Kui mõnelt künkalt avaneb võimalus vaadata üle terve Beppu linna, siis igalt poolt paistavad kõrguvad aurusambad.
Küll oskavad jaapanlased seda siiski enda ja teiste heaolu kasuks hästi ära kasutada. Järve mudast tehakse mitmeid kosmeetikatooteid, mis kindlasti kõik tarvitajad aastakümneid noorena hoiavad.
Jaapanis on ka omapärased geisrid, mis oma Islandil asuvatest liigikaaslastest on oluliselt aktiivsemad. Kui Islandil peab purskumist ootama mõnikord ehk tunde ja vaatemäng kestab vaid mõne hetke, siis Jaapanis ei pea üle poole tunni keegi looduse järgi ootama. Purse ise kestab koguni kümme minutit, mis annab küllaldaselt aega pildistamiseks ja isegi igavuse tekkimiseks. Küll aga on geiser korralikult piiratud, sest väljapurskuv vesi on seekord juba tõepoolest keev, 105 kraadine, ning seetõttu turiste sinna lähedale ei lasta.
Üldiselt on Lõuna-Jaapan ideaalne paik spaapuhkuse nautlejatele. Looduse harmoonia, aruavad onsenid, suurlinnad ja Jaapani kultuur loovad puhkuse veetmiseks mõnusa kombinatsiooni.
Reisi korraldas Finnair.