Appi, kus ma nüüd olen?!

Priit Pullerits Dead Horse Point State Parki rattaradadel, kust avanevad suured vaated Colorado jõe kanjonisse.

FOTO: Priit Pullerits

Üks pealtnäha tühine rike, lisaks väike vale valik ning juba oledki Colorado platool metsikult kauni looduse keskel olukorras, kus on põhjust karta elu ja tervise pärast.

Tellijale

Sellest takistusest – White Knuckle Hill ehk Valge Nuki mägi – olin palju hirmulugusid kuulnud. Just seepärast tahtsin seda oma silmaga näha. Aga sinna oli pikk maa. Või mis nüüd nii väga pikk, umbes 15 kilomeetrit. See-eest millised 15 kilomeetrit...

Ütleks, et hullupöörased.

Juba kolmesaja meetri järel lahkusin ratta sadulast. Tõus ei muutunud mitte üksnes liiga järsuks, vaid ka kiviseks. Ja kivid – need olid ikka põlvekõrgused. Ning nende vahel pehme liiv. Sellisel rajal juba ei vänta. Paarsada meetrit hiljem vaatas aga vastu ligi kümnemeetrine tumepunasest liivakivist kaldsein, millele hiidmaasturid olid jätnud oma paksude rehvidega üles kaapides inetud mustad jäljed. Mul tuli üksjagu nuputada ja pingutada, kuidas ratast kaldest üles upitada, et koos sellega alla tagasi ei sajaks.

Ja see oli alles algus.