Gauguini ja Heyerdahli jälgedel
24. aprill 2016, 18:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui saabus öö ja tähed sirasid mustas troopikataevas, hakkas ookean hiilgama võidu tähtedega. Mõned planktonikogumid olid kui hõõguvad söed. Äkki kerkis ookeanist kaks hiilgavat silma, mis hüpnotiseerivalt meile otsa jõllitasid. Need olid suured kalmaarid või süvaveekalad. Paaril korral kerkisid merest suured ümmargused pead. Mõnel teisel ööl võis näha vees valguskuule, mis sähvisid nagu taskulambid…»
Kahjuks ei olnud mina sel hetkel seal. Ma mugandasin selle teksti Thor Heyerdahli 1951. aastal ilmunud raamatust «Kon-Tiki ekspeditsioon». Usun, et mõistate, millise ebamaise ja tänaseni kestva elamuse see 1957. aastal eesti keeles ilmunud reisikiri poistele mitme aastakümne jooksul pakkus. Mina jäin unistama, et kord lähen sinna minagi. Ma ei teadnud, et alles 40 aastat hiljem.
Tahiti ja Vaikne ookean on mulle väga kaua märgilise tähendusega olnud. Tudengipõlves 80ndate Tartus lugesin William Somerset Maughami kultusromaani «Kuu ja kuuepenniline» (ilmus eesti keeles 1973). See Prantsuse maalikunstniku Paul Gauguini ürgset isast protesti täis teos tekitas minus ootamatuid mõtteresonantse. Põimusid kunstniku tülpimus kammitsetud Euroopast ja minu oskamatus hakkama saada 80ndate Nõukogude Eestis. Kui ütlesin, et TAHAN TAHITILE, tähendas see tollases aegruumis hoopis midagi enamat kui tänapäevane üldmõistetav soov vahel veidi reisida.
«Ma olen jõudnud otsusele, mida ei ole võimalik enam muuta – minna alatiseks elama Polüneesiasse. Siin saan ma lõpetada oma elupäevad rahus ja vabaduses, ilma muredeta homse päeva pärast ja vabana lõputust võitlusest idiootide vastu.» – Need on Paul Gauguini sõnad 1894. aastal.
Kui nägin Gauguini Tahitil maalitud ekspressionistlikke lõuendeid, millel avanes tsivilisatsioonist puutumata paradiis, lõõmavad lõunamaised värvid, vormikad kaunid naised, olin lõplikult võetud.
Gauguin, Maugham ja Heyerdahl on teinud turundusteo, mille mõju on kestnud juba sajandi. Usun, et enamik meritsi rändajaist on neilt kolmelt ideid ja innustust saanud.
Seitse Tahiti eskiisi
Esimene. Sõidame väikese kummipaadiga laguunis. Otsime kohta, kus pidi olema haisid. Me ei ole väga optimistlikud, sest see pole veepark, vaid pärisloodus ja vaba vesi. Sageli jäävad ära just väga kindlalt lubatud kohtumised.
Kukutan end lesta ja maskiga vette. Esimene, keda näen, on hai, kes mulle umbes viie meetri kauguselt silma vaatab. See on paari meetri pikkune rifihai. Õnneks pole see eriti agressiivne liik. «Kuid nad pole ka taimetoidulised,» oli üks kohalik meid ettevaatlikkusele manitsenud.
Hetk hiljem on ta kadunud. Ujun paadist eemale korallide vahele. Mingil hetkel tunnen, et keegi vaatab mind. Vaatan selja taha ja… Neid on viis. Nad ujusid mulle järele ja vaatavad mind nüüd mõne meetri kauguselt. Jõuan mõelda, miks ma hirmu ei tunne. Ja juba on nad kadunud. Ujun neid otsima oliiviroheliste mitmemeetriste korallskulptuuride vahele. Siin ei ole kedagi.
Nad ilmuvad alati äkki, uudistavad meid ilmselt igavusest ja kaovad siis. Nemad käivad vaatamas mind, kui tahavad. Mitte vastupidi. Siin otsustavad haid.
Teine. On must öö. Olen mitmendat tundi vahis ja ootan neid kummituslikke mereelukaid, kes Kon-Tiki parve jõllitasid ja ookeani hõõguma panid.
Tuul tõuseb ja taevas hakkavad sähvima välgud. Ma ei tea, mida see siin ennustab, ja sõidan täispurjes edasi. Kaardi järgi sõidan varsti mööda ühest asustamata korallsaarest. Ma ei näe seda, aga ma kuulen. Üha valjemaks muutuvat lainemüha, mis sünnib ookeanilaine jooksmisest rifile. GPS annab kauguseks meremiili, kuid mürin tundub sootuks lähemal ja ees. Lülitan sisse iPadi ja Navionicsi rakenduse. See kinnitab, et laeva seadmed näitavad tõtt. Saar on ohutus kauguses.
Aga ookean on endiselt pime ja minu silmadele elutu. Siis kostab ahtrisse kinnitatud spinningu juurest vilinat ja tugev kärtsatus. Ookeani on kadunud 300 meetrit jämedat tamiili koos suure raudkonksu ja kummikalmaariga.
Millisest kalast me ilma jäime? Haist, kes purustab kõik väikesed püügivahendid? Varsti kaob ahtrist ka konks grillitud pardilihaga. Meie saak on osutunud meist tugevamaks. Hiljem kuuleme, et siin tiirutavad ringi 400–500-kilosed mõõkkalad. Tunnistame, et Suureks Võitluseks olime valmistunud kehvasti.
Kolmas. Varahommikul oleme Maupiti rõngassaare väravas. Teame, et tulemas on adrenaliinirohke elamus. Sissesõidukanal on väga kitsas ja kärestikulise vooluga. Seal kohtuvad kiire vee väljavool laguunist ja rifile paiskuvad ookeanilained. Tulemuseks on keeriste ja vahu möll, millest läbisaamiseks pole meil vähimatki kogemust.
«Kogu karide ulatuses paiskuvad vahust valged murdlained taeva poole. See suur silmapilk oli siis nüüd käes – kihutasime laine turjal pöörase kiirusega edasi. Pinevus ajas meil vere keema. Seekord põrkasime vist vastu kari.» (Heyerdahl) Nii lõpetas Kon-Tiki Raroia saarel 7. augusti 1947.
Aga kuidas kirjeldab seda Paul Gauguin? «Kakskümmend kaks tugevat kätt lükkasid mõlad merre. Kaks tundi hiljem lähenesime riffide sissepääsule. Meri viskleb seal metsikult ja läbisõit on madaliku tõttu ohtlik. Ei ole kerge piroogi nina vastu kõrgeid laineid juhtida. Aga pärismaalased on osavad. Maa meie ees oli valgustatud liikuvate tuledega – hiigelsuurte tõrvikute leegid, mida andsid kookospalmide kuivanud oksad.» («Noa-Noa»)
Meie paar minutit meist suuremate jõudude käes nii äge ei ole. Tegelikult kuulab meie katamaraan lainetes ja keeristes hästi sõna ja varsti oleme rahuliku vee, valgete liivade ja roheliste palmisaludega atollis, mille keskel on imposantne sfinksi meenutav mägi.
Neljas. Mulle tundub, et olen Tahitile 70 või isegi 120 aastat hiljaks jäänud. Selleks, et seda Heyerdahli või Gauguini silmadega näha. Kas tõesti sellist paradiisi enam ei ole?
«Tahiti on mägismaa, kus salapärastes ja süngetes orgudes vulisevad ja pahisevad karged mägiojad. Tekib tunne, et elu selles varjulises paigas on aegadest aegadesse muutumatuks jäänud. Tahiti on naeratav ja sõbralik nagu kütkestav naine, kellele loodus lahkelt oma ande on jaganud.» (Maugham)
Tegelikult see nüüd päris nii ei ole. Ümber suuremate saarte on asfaltteed ja plekist supermarketid, kust võid osta koeratoitu, mähkmeid ja kõike muud meie maailma parimat. Prantsusmaa on oma endisesse kolooniasse heldelt panustanud. Nii palju on tekkinud igavat, koledat, euroopalikku mugavust. Kas ma tõesti selleks lendasin 36 tundi teiselt poolt maakera, et seda näha? Oi, milline egoist ma olen. Ela ise 21. sajandil palja tagumiku ja elektrita, et keegi sind sellepärast vaatamas käiks!
Ainus, mille Gauguini maalidelt ära tunnen, on need hiiglaslike lehtedega puud ja põõsad. Ja naised, suured ja tõmmud, oma natuke kohmakas kehas. Üks neist istub just mere ääres nii nagu mitmel maalil, kuid dressipüksid jalas, liibuv maika seljas ja nokats peas. Gauguin nägi neid kirevates lillelistes seelikutes, ülakeha sageli katmata, lill kõrva taga. Õnnelik mees!
Tegelikult ei olnud ka Gauguin Tahiti pealinna Papeetega rahul juba 125 aastat tagasi: «See oli Euroopa – see Euroopa, mille ma arvasin olevat endast lahti raputanud – meie kommete, moodide, aga ka tsivilisatsiooni pahede, absurdsuste, grotesksuse ja koloniaalse snobismiga.» Ja kui täpselt Paul Gauguin sõnastas juba siis minu tunded: «Kas olin ma teinud selle pika reisi, et leida siit eest kõike seda, mille eest ma olin põgenenud? See ei olnud see, mida olin nii kaugelt otsima tulnud.» («Noa-Noa»)
Viies. Mida kaugemale purjetasime, seda enam uskusin, et leian oma Tahiti. Ühe väikese atollisaare rannal kohtume lõpuks perekonnaga, kes elab peaaegu euroopalike mugavusteta. Muidugi pole ka nende hütt palmiokstest, vaid roostes plekitahvlitest. Nad ei kanna lehtedest seelikuid, vaid dressipükse ja luitunud kirjadega T-särke. Metallvõrgust puuris röhitseb must karvane siga ja laual on hunnik troopilisi puuvilju.
Mulle tundub, et on saabunud kauaoodatud hetk. Hakkan iidsete meresõitjate kombel tegema pärismaalastega tulusat kaupa. Nad annavad meile kümmekond täiesti küpset papaiat ja igaühele veel kaks kaunist teokarpi. Ma pakun neile dollareid, alguses kaks, siis viis. Ka sellele järgneb pearaputus. Siis mõistan kaude nende arusaamatust kõnevadast ja kehakeelest, et see kõik on nende kingitus ja lihtsalt niisama. Tunnen end ebamugavalt veel hulk aega. Väga palju on maailmas paiku, kus raha küsiv käsi on sirutunud enne, kui ma isegi tulla olen jõudnud. See hetk siin oli rohkem päris, kui olin osanud loota.
Kuues. «Kui tahtsime lõunaks värsket kala saada, siis piisas, kui kokale sellest paarkümmend minutit ette teatasime. Siis sidus see nööri lühikese bambuskepi külge ja pani pool lendkala õngekonksu otsa. Nagu välk oli kuldmakrell kohe platsis. Kuldmakrell ehk dolfiin helgib vees siniselt või roheliselt nagu lihakärbes ja uimed sätendavad kuldkollaselt. Üks neist oli 1,43 meetrit pikk. Kõrge otsmik andis talle laiaks litsutud buldogi väljanägemise. Värskest peast oli ta liha tihke ning hõrk.» (Heyerdahl)
Kõik meie katsed ookeanist midagi söödavat kätte saada lõppesid ebaõnnestunult. Seda on isegi piinlik meenutada. Kaotasime vaid tamiile, konkse, kõikvõimalikku päris- ja kummisööta. Me võisime heita konksu vette laguunis keset tuhandeid kalu või keset ookeani, ikka ei midagi.
Kui veest hüppas välja lendkalade parv, ei kukkunud neist mitte ükski meie jahi tekile. See oleks pidanud juhtuma! Ma olin ju seda raamatutest kümneid kordi lugenud. Saime vaid vesise suuga imetleda neid heeringasarnaseid kalu, kellele Neptuun on mingil arusaamatul põhjusel tiivad külge kasvanud.
Seitsmes. Oma reisi lõpus oleme ankrus korallmadaliku juures, kuhu on rajatud pärlikasvandus. Veidi eemal vajuvad ookeanilained mühinal saart kaitsvale korallrifile. Siin on vesi kristallselge. Võimsate korallpüramiidide vahel ujuvad kirkad kalaparved. Näen sügavikku langemas jämedaid köisi, mille küljes on võrkkotid peopesasuuruste pärlikarpidega. Neist suuremaid ja kaunimaid kasvatatakse üle kümne aasta. Nende hinnaliste mustade pärlite järgi teatakse nüüd Tahitit ilmselt isegi rohkem kui Gauguini, Maughami või Heyerdahli järgi. Ja muidugi Bora-Bora vaiadel luksushotellide, imeliste golfiväljakute ja sütel küpsetatud mõõkkala steigi järgi.
Kas ma leidsin oma Tahiti? Ei, mitte kordagi ei tekkinud tahtmist sinna jääda. Ma isegi ei mänginud selle mõttega. Ma enam ei teadnud, kui vihaseks peab Euroopa või iseenese peale saama, et selle eest sinna põgeneda. Millest ma seal mõtleksin või räägiksin? Kas see seal on parem paik isekeskis vaikimiseks kui meie inimtühjad rannad või laiud? Kliima on parem, aga seda oleme alati teadnud.
