Eurolaulu Raadio

Kuidas mulle islam maha müüdi - Maroko reisikiri

Kultuurist, ajaloost ja kauplemisest pungil Maroko pakub elamusi kõigile, kes vähegi end sellele maagilisele riigile avavad.

Kui küsisin enne reisi Marokos käinud inimestelt selle Põhja-Aafrika riigi kohta, sain väga erinevat tagasisidet. Mõned kiitsid heakskiitvalt minu suurepärast valikut, teised jällegi kirjeldasid sihtkohta kui õudust neljandas astmes. Oli isegi neid, kes oimukohale koputades küsisid, et kas ikka on tark hetkel (Pariisi sündmuste järel) moslemiriiki reisida. Eelarvamustevaba inimesena ei lasknud ma kummalgi poolel domineerida. Ka suurema guugeldamismaratoni jätsin spetsiaalselt tegemata, et oleks rohkem kohapealset avastamisrõõmu.

Südaöö paiku Marrakeshi lennujaama jõudnuna tervitas mind omanäoline kaunis hoone ja puhtus. Puhtus, mis saatis mind minu esimese ööbimiskohani välja. Reisi planeerides sättisin nii, et olen vaid ühe öö Marrakeshis, kuid juba selle lühikese ajaga sain aru, et endale hotellipoolse transpordi vastu tellides tegin õigesti. Vanalinna (edaspidi Medina - toim.) jõudnuna mõistsin, et hotelli leidmine kujunenuks sisuliselt võimatuks. Labürindid on nii segased, et hätta jääks ka maailma orienteerumisparemik.

Et esimene öö oli ainukene, kus ööbisin Maroko mõistes klassikalises riad-tüüpi hotellis, tuleks siinkohal üht sellist veidi täpsemalt kirjeldada. Sõna «riad» tuleb araabiakeelsest sõnast ryad, mis tähendab aeda. See on traditsiooniline mitmekorruseline Maroko maja, mille keskmes on Andaluusia stiilis sisehoov purskkaevu või basseiniga. Tüüpiliselt asuvad riadid paksude linnamüüride-seinte vahel, et perekondadel - sajandeid tagasi elasid seda tüüpi majades vaid jõukad marokolased - oleks privaatsust ning nad oleksid kuuma ilma eest kaitstud. Kusjuures paksude savimüüride jahutusefekt on tõepoolest märkimisväärne, ka kõige palavamatel päevadel oli kohati isegi päris jahe.

Riad-tüüpi majutusasutus. Foto: erakogu

FOTO: Erakogu

Interjöörilt on riadi sarnased hooned tuttavad araabia muinasjuttudest, seebikafanaatikutes koduperenaised saavad äratundmisrõõmu kogeda «Sajandi Armastuses».

Et ise olin majutused juba varem broneerinud ning ülejäänud ööbimiskohtades autentsuse puudumise tõttu selgelt pettusin, soovitan tagantjärele teistele Marokosse reisijatel kindlasti suurema osa ajast riad-hotellides majutuda. Seal valitsev eriline aura, rahu ja vaikus, on seda kindlasti väärt.

Aga Marrakeshist lähemalt veidi hiljem, sest juba järgmiseks hommikuks olin võtnud rendiauto, et ookeaniäärsesse Agadiri sõita.

Euroopas on rendiauto võtmine ju imelihtne, kuid mitte Marokos. Jättes kõrvale ootamatu lisatasu ja miljon pisiprobleemi, oli näiteks üks rehv täiesti tühi, kuid kui sellele tähelepanu juhtisin, öeldi, et nii peabki olema. Öeldi, et kui see mulle tõesti ei meeldi, võin alati kuskile bensiinijaama rehvi pumpama minna. Kõik protestid stiilis «aga mis saab, kui teel bensukasse midagi juhtub» said inglise keelt üsna vähe oskava naisterahva poolt tagasi lükatud. Ma kas pidin leppima selle tühja rehviga või jääma nii ehk naa oma rahast ilma. Otsustasin riskida. Neljandast bensiinijaamast leidsin lõpuks töötava rõhkpumba, seisin pool tunnikest järjekorras - näib, et tühi rehv ongi Marokos täiesti tavaline nähtus - ning reis Agadiri poole võis alata.

Mõned asjad võivad Marokos olla ehk ligadi-logadi, kuid tasuline kiirtee Marrakeshist Agadiri teeb rääkimata Eesti teedest silmad ette ka paljude arenenud Euroopa riikide omadele. Sisuliselt on sõita sama mõnus kui Saksamaa Autobahnil, mida kiiremini, seda parem, sest tee ääres vaadata pole peale lõputu kõrbe mitte midagi.

Lõpuks Agadir. Oli kohalikke, kes küll olid paksemad puhvaikad selga ajanud, kuid põhjaeurooplasena tulla riigist, kus parasjagu torm möllab, sobis 25 soojakraadi perfektselt. Kõigil neljal päeval oli temperatuur sarnane. Hommikuil oli küll kümne pügala võrra madalam temperatuur, kuid päeval oli selline hea Eesti suveilm. Ehk siis päikesepüüdjatele viietunnise lennukireisi kohta ideaalne alternatiiv Kanaari saartele või Egiptusele.

Agadir. Foto:

FOTO: Erakogu

Agadir ise on väga õnnetu saatusega. Esmakordselt ajaloos on Agadiri eelkäijat Rhysaddiri mainitud juba 12. sajandil, kuid väärika ajalooga linna vanast osast pole jäänud midagi alles peale ühe mäe otsas asuva kindluse müüride. Linna tabas 1960. aastal suur maavärin, mis hävitas sisuliselt kõik hooned ja tappis toona kolmandiku elanikest.

Agadir ehitati uuesti üles ning nüüd on saanud sellest Maroko põhiline turismikeskus.

Arhitektuurinautlejail pole linna asja, kuid need, kellele meeldib lihtsalt rannas lesida ja enda pruuniks päevitunud keha Atlandi ookeani kasta, on paik ideaalne - kümnekilomeetrine ning 200 meetri laiune «liivariba» on iga rannalõvi unistus. Lisaks on detsember ideaalne reisimisaeg neile, kes armastavad privaatsust, rannalisi on sel ajal väga vähe.

Agadir on tähtis laevateede sõlmpunkt, mistõttu võib omaette vaatamisväärsuseks pidada sadamat. Selle grandioossusest parema ettekujutuse saamiseks tuleks igaühel ronida eelpool mainitud müüride juurde, kust avaneb suurepärane ülevaade nii sadamale kui linnale. Laisemad võivad kasutada taksoteenust, kuid reeglina võetakse mäkkesõidu eest veidi rohkem raha kui tavaliselt. Taksosse istumise kuldreegel on üldse see, et enne sõitmaasumist tuleb probleemide vältimiseks küsida hinda. Kas hind kehtib ühele inimesele või kahele, kas ainult ühele otsale või edasi-tagasi. Kõige ideaalsem on leida takso, millel on taksomeeter. See tiksub nõnda aeglaselt, et kohale jõudes mõistad, et isegi eelmises taksos enda meelest vähe maksnuna maksid ikkagi pea poole üle.

 

LEIA OMA MUSTAFA

Kauplemisega on üldse nii, et kui oled vähe eeltööd teinud, on Euroopast väljaspool asuvates riikides täiesti tavaline, et saad esimestel päevadel haledalt üle. Suuruse ja kvaliteedi mõttes samasugune lõuna, mis veel eile maksis 100 dirhamit, saab täna juba 50 dirhami eest või veel odavamalt. Nii ka paljude teiste toodete ja teenustega. Üsna pea vaatad tänaval sulle abi pakkuvaid lontrusi, keda alguses kindlameelselt eirasid, hoopis teise pilguga.

Need on mehed, kes teavad kõigest kõike. Neil on tuttavad igas ärivaldkonnas alates hotellindusest lõpetades narkosmugeldajatega ja nad ei häbene seda kõike sulle ka pakkuda. Mina leidsin Mustafa. Silma järgi umbes 50-aastane lõbus sell, kes polnud juba aastaid tööd teinud, sest giidi teenus on tulusam. Ta leiab endale turistid, keda nende linnasviibimise ajal aitab.

Kui uurid kalakaubanduse kohta, vilistab ta palju haibitud Fish Marketi peale ning pakub hoopis ehedamat restorani, kus saad kindla raha eest süüa palju jaksad. Tõesti, vähemalt enda Mustafa soovitustes ma pettuma ei pidanud. Kui on mõni teenus - näiteks Marokos kohustuslik hamamm (kohalik traditsiooniline saun - toim.) - mis tema meelest pole hinda väärt, ei hakka ta seda ka punnitatult soovitama. Ole temaga aus ja sõbralik ning ka tema on sinuga aus. Või noh, vähemalt ausam kui teised šaakalid.

Neli päeva üsna iseloomutus Agadiris viibinuna sõitsin tagasi Marrakechi, kus sain lõpuks tundma seda, mida enne reisi oodanud olin. Kuna eelmisel korral kujunes rendiauto võtmine tõeliseks peavaluks, otsustasin seekord bussi kasuks - internetist polnud pileteid võimalik saada ja ka selle sehkendas mulle Mustafa. Vastutasuks ostsin tema noorimale lapsele beebipuudrit ehk tõenäoliselt tegin oma elu veidraima vahetuskauba.

Taaskord jõudsin Marrakechi õhtul ning taaskord pidin tõdema, et ei suuda oma vigadest õppida. Selle asemel, et oma linna moodsaimas Hivernage linnaosas rahulikult puhata, kibelesin õhtuhämaruses vanalinnas Medinas asuvale legendaarsele turuväljakule Jemaa El Fna. Hoolimata hilisõhtust pulbitses väljak elust, millele lisas vürtsi linnas just alanud Põhja-Aafrika üks suurimaid filmifestivale. Näiteks üks hiigelekraan oli välja toodud ka Jemaa El Fna'le.

Mölluga tutvununa ei jõudnud ma oma ilmselgelt kohtlase turistipilguga ehk minutitki seista, kui minu juurde astus järjekordne giid. «Jälle üks Mustafa!,» rõõmustasin ja automaatselt sai täis kõhust tühi.

Agadiri-Mustafast märksa noorem sell rääkis elutargalt, et turuplats on mõeldud ainult turistidele ning siin saab nii ehk naa koorida, kuid õnneks leidsin ma tema, kes teab täpselt autentset paika, kus keha kinnitada. Ilma kahtluseta järgnesin oma giidile.

Tänavatoit Agadiris. Foto: erakogu

FOTO: Erakogu

Koht, kuhu mind viidi, meenutaski filmidest nähtud Araabiat, nikerdustega mööbel, võlvid, elav kohalik muusika ja kõhutantsijad lõi õige atmosfääri. Paraku kajastus kogu see "autentsus" ka arvel - nii kallist õhtusööki ei tulnud mul Maroko reisil ette ei varem ega hiljem. Kui tagantjärgi meenutada, siis just söögikohtade arved olidki Marokos need kohad, kus sind lausa kirjalikult peteti.

Üldse lisandus liiga sageli arvele service fee, mis ei moodustunud enamasti Euroopast tuttavat kümmet protsenti, vaid palju enam. Tagantjärele targana võib soovitada et Marokos oleks enne restorani sisseastumist mõistlik küsida, kas service fee lisatakse restorani poolt ja kui suur see on.

Aga Marrakeshist endast. Marrakech on puhas ja suursugune linn, kus väärikas ajalugu ja uhked kaasaegsed hooned moodustavad huvitava sümbioosi. Marrakech on kui ajamasin, kus võid mõne minutiga sattuda kaasajast keskaega. Linna asutas Amoravidi dünastia liider Abu Bakr ibn Umar ibn Ibrahim ibn Turgut (täisnimi - toim.) 1062. aastal ning sellest sai kiiresti üks Maroko tähtsamaid. Kusjuures hiljem sai just Marrakeshi (berberi keeles jumalate maa - toim.) järgi nime ka Maroko riik.

Marrakeshi linnaosad on väga erinevad ja pindalalt on see umbes miljoni elanikuga linn suur ja lai. Näiteks Gueliz ja Hivernage meenutavad oma moodsate hoonete ja laitmatult puhaste magistralidega Euroopa suurlinnu. Ilus, kuid mitte päris see, mille järgi sa Marokosse lähed. Kuigi pudi-padi poode on terve linn pungil ja kaupmehed pole üldsegi nii pealetükkivad kui näiteks Egiptuses või Türgis, tuleks tõeliselt väärt kauba ostmiseks sõita äärelinnas asuvasse Sidi Ghanemi rajooni. Kui mõne kohaliku käest selle piirkonna kohta küsida, võidakse küsivalt vaadata, et mida paganat sa sealt küll otsin, seal on ju tehased, kuid sellest ei tasu välja teha. Tõsi, läbi taksoakna Sidi Ghanemisse jõudnuna tundubki, et oled sattunud mingisse kummalisse getosse, kus tõesti pole midagi vaadata, kuid mööda tänavaid jalutades leiad mööblipoode, riidekauplusi ja muid vaid kvaliteetseid asju müüvaid disainerpoode. Mõni kauplus on tõepoolest vaatamisväärsus omaette, kus igast tootest on tunda raha lõhna. Kusjuures sealsed hinnad on turutränist küll oluliselt kopsakamad, kuid näiteks Eestis maksaks nii kvaliteetne kaup kümnekordset hinda.

Marrakechi moodne elumaja. Foto: erakogu

FOTO: Erakogu

Kuid tegelikult on Marrakeshi kõige parem nautida lihtsalt lõputult jalutades. Suunduda Medina poole ja kammida see nii suures mahus läbi kui võimalik. Eksida on väga lihtne, eriti kui kasutad nutitelefoni aplikatsiooni, mis sind järjepidevalt vales suunas juhatab, kuid just orientiiri kadumine ongi see, mis Medina võluvaks muudab. Sa võid sattuda saviseintega ümbritsetud ülikitsale tänavale, kus ei tule sulle sadade meetrite vältel vastu hingelistki, kuid järgmisel hetkel on käänaku taga butiikidest, söögiputkadest ja turistidest pulbitsev kaubatänav. Üleminek vaikusest kära keskele võib toimuda pelgalt sekunditega. Just see Marrakeshist Marrakeshi teebki.

Kuigi palju reisinud inimestele on see ammu pealuusse jäädvustunud, tuleb igaks juhuks ka Maroko puhul märkida, et kõige parema söögi saad tänaval. Vali koht, kus seisab järjekorras kõige rohkem kohalikke ning naudi kõige paremat tangieri, burgerit või mereannirooga, mida sa oma elus saanud. Jah, arvestama peab ka variandiga, et kui sa täpset hetke tabad, võib kaupmees parasjagu Meka poole palvetada, kuid need mõned minutid ootamist on seda kindlasti väärt.

Ühel sellisel uitamispäeval sattusin Medina naabruses olevasse Kasbahi piirkonda ning selle keskmes olevasse mošeesse. Istanbuli Sultanahmetis ja Hagia Sophias käinuna marssisin peaukse poole, et sisse astuda, kuid mind peatas selle mošee sõbralik vaimulik, kes sisenemise ära keelas.

«Siia pääsevad ainult moslemid,» ütles ta ning lahkusin. Kuna hoone küljes oli suveniiripood, otsustasin vähemalt midagi mošeest osta. Nänni valides aga mõtlesin, et kui islam on ülekaalukalt kõige kiiremini leviv usk, siis mis alusel imaam arvas, et mina valge inimesena moslem ei võiks olla. See ei andnud mulle rahu ja läksin pärima.

«Kohalikke moslemeid on erinevaid. Mõni kannab traditsioonilisi rõivaid, mõni käib palju vabamalt riides. Mõni on konservatiivsem, mõni liberaalsem. Küll aga ei käi europiidne moslem kunagi islamiriigis mošees vabamas rõivais, nad kannavad alati traditsioonilisi riideid,» selgitas imaam, kes end Ahmediks kutsus.

Mõistagi jäime veel jutustama. Kuna Pariisi sündmuste ja ISISe aktiviseerumise tõttu on islam väga hell teema, olin ettevaatlik. Rääkisime usust üldiselt ja pigem Eesti ja usu seostest. Et eestlased on olemuselt ateistid ja Euroopa üks vähemusklikke rahvaid, ei üllatanud Ahmedi sugugi. Näiteks viitas ta Eesti puhul Nõukogude Liidu okupatsioonile ja sõjakuritegudele ning mõistis, miks eestlased on usu kaotanud. Kuid kui juba, siis juba. Jutt jõudis jumalani. Nõustusin, et miski kõrgem vaimsus ilmselt eksisteerib, mida Ahmed kiiresti parandas.

«Aga see ju ongi jumal. Jumal ongi see kõiksus,» viitas ta «nende» Allahile.

Üldiselt olid Ahmedi põhjendused ükskõik millises küsimuses nii mõistlikud, et sel hetkel poleks ma ilmselt välistanud, et minust äkki saab moslem. Väga paljud maailmakuulsused on selle usu endale valinud, miks mina ei võiks seda teha? Usud oma olemuselt pole ju kuidagi vaenulikud ja miks mitte mõnda neist järgida? Eks tegelikult olin sattunud lihtsalt osava müügimehe jutule, selle mehe tooteks oli islam. Samas meenusid mulle vestlused Rooma katoliiklaste või Chiang Mai budistidega, kes samuti enda usust «maailma parima» mulje jätsid. Kusjuures üheski neis vestluses ei halvustatud teisi uske grammivõrragi.

Kuid Maroko näitel islamist rääkides pean nentima, et suure osa eestlaste jaoks hirmsana tunduv usk on marokolaste liberaalses vormis täiesti tavaline. Marrakesh, Agadir või ühel päeval ette võetud spontaanse rongireisi järel satutud Bej Jouri on täiesti tavalised euroopalikud linnad. Jah, viimases neist ei müüdud alkoholi nagu ka teiste linnade mošeede lähedal, näiteks Marrakeshi peaväljakul Jemaa El Fna'l, kuid muid erinevusi tegelikult pole. Veidi tüütu kauplemiskultuur ja mõned burkades inimesed pole mitte midagi märkimisväärset vaid vaatepilt, mida võid juba praegu näha pea ükskõik millises suures Lääne-Euroopa linnas. Infoks neile, kes terroriste kardavad: tagasiteel Marokost ostsin lennukisse sirvimiseks välismaiseid ajalehti, kus muu hulgas jäi meelde fakt: Suurbritannia välisluureinfo viimase hinnangu põhjal on Hispaanias, Prantsusmaal või Inglismaal terrorioht umbes kaks korda suurem kui Marokos. Seega: turvalist päikesereisi Marokosse!