Kuidas minna talvel matkama?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Talvisel matkamisel on oma eripära, mistõttu tuleks enne lumisesse metsa rännakule minekut täpselt läbi mõelda, kuidas riietuda ning mida kaasa võtta, muidu võib lihtsalt külm ära võtta.


Pikaaegsed matkajad Tõnu Jürgenson ja Regina Bringfeldt jagasid Vikerraadio saates «Huvitaja» oma matkakogemisi ning nõuandeid, mida tähele panna ja kuidas toimida. Regina Bringfeldti sõnul on matkaja esimeseks ülesandeks vaadata, kuidas saada sooja. Kuna valget aega on küllaltki vähe, siis tuleks arvestada sellega, et laagripaika ikka õigel ajal kohale jõuaks. Arvestada tuleks veel ka telgi ülespanekuga (kui on plaanis telgis ööbida) ja vajadusel ka tuletegemiseks puude otsimisega.

«Laagri püstitamine on parem ära teha valgel ajal, siis sa näed ka täpsemalt, mida sa teed. Pimeda peale ei maksa kunagi jääda,» selgitas Jürgenson. Matkama ei pea ilmtingimata minema mitmeks päevaks ja väliööbimisega, võib minna ka nõnda, et hommikul lähed kodust välja ja kui hakkab hämarduma, lähed tagasi.

«Inimestele, kes tahavad talvel minna loodusesse ja enda jaoks midagi avastada, soovitan raamatupoest läbi käia ja soetada raamatu, mille pealkiri on «Kes siin oli?». Talvel on teda päris hea kaasas tassida ja saab ennast päris edukalt harida jälgede koha pealt, et mis loom mis jäljed jätab ja mis harjumused tal on,» soovitas Jürgenson.

Ettevalmistused matkamiseks

Jürgensoni sõnul peab mitmeks päevaks talvisesse loodusesse kõndima minnes olema kaasas vastav riietus. «Et asi võimalikult mugav oleks ja et maandada neid riske, et ma haigeks jään, peab mul olema kaks komplekti riideid. Üks on see, millega ma liigun aktiivselt, vajaduse korral teen tööd ja teine riietus on see, kui ma olen laagris paikne. Ühed on aktiivse tegevuse jaoks, teised on laagris kohalolemise jaoks,» lisas ta.

«Enda jaoks on vaja selgeks teha ka see, et kuidas ma ööbin. Õnneks on RMK Eestis mitmesse kohta pannud püsti sellised matkaonnid, mis on igaühe õigusega ja kui selle juurde minna, siis on probleem lahendatud. Pääle nelja-viietunnist kütmist on seal suhteliselt soe õhk ja ei ole magamine üldse probleem,» rääkis Jürgenson.

«Aga nii nagu meie tegime, et panime telgid püsti, siis on vaja veidike soojemat magamiskotti ja eelnevalt peaks vaatama ilmateadet ja siis neid numbreid, mis on magamiskoti peal kirjas, et mis temperatuurist nad on mõeldud kasutamiseks,» lisas ta.
Jürgenson pani südamele, et magamiskottidel on reeglina peale märgitud mugavustemperatuur ja ekstreemtemperatuur: «Aaga ei maksa arvestada sellega, et ekstreemtemperatuuriga, mis on äärmuslik näitaja, on mugav magada. Tegelikult ei ole. Kui magamiskotil on peale kirjutatud, et -10 kraadi on komfortsus ja ekstreemsus on -25, siis reaalselt ongi võimalik magada seal 10-12 miinuskraadi juures, edasi te lihtsalt suudate öö mööda saata,» juhendas Jürgenson.

Ühe soovitusena tõi Bringfeldt välja selle, et suure lume korral on asendamatud abilised säärised, mis ei lase lund saapasse. «Kui lumi tuleb saapasse sisse, siis hakkavad jalad külmetama,» lisas ta.

«Sääris või säärekaitse on reeglina veekindlast või veekindlast ja hingavast materjalist kaitse, mis pannakse saapa talla alt rihmaga ümber sääre ja see ulatub kuni põlveni. See on hästi mugav, kui on madalad saapad või poolsaapad ja see võimaldab põlvist saati märjas heinas või kohevas lumes niimoodi liikuda, et lumi saapasse ei pääse ja jalad kuivaks jäävad,» selgitas Jürgenson.

Kui riided on märjad

Metsas märjaks saanud riideid Jürgensoni sõnul tegelikult päris ära kuivatada ei saagi, sellega lihtsalt tuleb arvestada. «Õnneks on tänapäeval materjalitehnoloogia nii arenenud, et mitmed riided, isegi kui nad on märjad, hoiavad jätkuvalt soojust,» lisas mees. Sellised on näiteks merinovillased pesud ja paljud kaasaegsed sünteetilised kiud.

«Aga kui on lõkke tegemise võimalus, siis ega muud üle ei jää, et lihtsalt istuda lõkkele nii palju lähemale, et on näha, et riietelt hakkab see jää mingi moment sulama ja auruma. Aga samas on oht, mis vea ma ka ise olen kunagi teinud, et saapaid ei maksa mitte kunagi lõkkele lähedale panna, see lõppeb sellega, et matkasaabas omandab kauboisaapa kuju ja jääb numbri-kahe võrra kitsamaks,» hoiatas Jürgenson.

«Miinus kümne kraadise külmaga peaks kaasas olema vähemalt topeltsokid, sest sellistes tingimustes ei olegi võimalik oma sokke ega kindaid kuivaks saada. Ka kindaid peaks olema kaks paari kaasas,» lisas Bringfeldt.

«Sokkide koha pealt ei maksaks koonerdada. On küll olemas sellised vahvad leiutised nagu veekindlad saapad, kus on veekindlad membraanid naha ja voodririide vahel, aga need asjad ikkagi toimivad ainult plusskraadides. Kui te kõnnite metsas paksu lume sees, siis jalg ikkagi eritab nii palju soojust, et see saapa külge jääv lumi muutub veeks ja pealisnahk läheb märjaks. Sel juhul veekindlus sellise saapa puhul väga efektiivselt ei toimi,» rääkis Jürgenson.

Mees lisas, et sokkide jalga panemisel tuleb meeles pidada, et paksem sokk peaks olema vastu ihu ja õhem sokk peal. «Kahte paksu paari sokke ma ei soovita, sest möödunud talv ma just andsin ühele noormehele esmaabi, kes oli tulnud sõpradega suusamatkale ja tal oli sõjaväesaapas kaks paari sooje villaseid sokke, et jalad ei külmetaks. Väljas oli 20-25 kraadi külma ja see lõppes sellega, et tal olid varbad süsimustad ja pöidlaotsa suurused villid olid ka veel jalgade peal. See oli niivõrd tugev külmakahjustus, mida võiks näha siis kui keegi on kuskilt Everesti pealt alla tulnud,» meenutas Jürgenson.

«Mis selle põhjustas, oligi see, et tal oli kaks paari pakse sokke saapa all. Ja selleks, et jalad soojas oleksid, on vaja tekitada saapa sisse tühi ruum, kus on soe õhk. Ja kui me nüüd laome selle saapa sisu väga tihedalt ja paksult täis, siis paraku me ei suuda saapasisest keskkonda ära soojendada ja väljast tulev külm lihtsalt jõuab lõpuks jalgadeni,» seletas ta.

Riided ööseks magamiskotti kaasa

Bringfeldt selgitas, et alati, kui tema läheb öösel külmas metsas magama, paneb ta oma riided õhtul seljast võttes magamiskoti jalgadepoolsesse otsa, kus need ära ei jäätu ja nii on neid hommikul parem selga tõmmata.

«Niisked riided tuleb igal juhul magamiskotti seltsi võtta. Mingil määral nad võib-olla tahenevad seal aga täielikult kindlasti mitte. Pigem soovitan teha materjalide valiku sellise, et need ei seoks eriti niiskust või kui on märjad, siis hoiaks sooja,» soovitas Jürgenson.

Suurem mure on hoopis saabastega. Õhtul lõkke ääres istudes soojenevad saapad ja säärised üles, ent hommikuks on need telgi ees seistes täiesti ära jäätunud ning ei pruugigi enam hästi jalga minna.

Kuidas valida riietust?

«Paljud on kuulnud mõistet kihiline riietumine, aga enamuse jaoks see mõiste võib-olla kõige selgem ei ole. Kihilise riietumise mõte on see, et esimene kiht, mis on vastu ihu, see juhib niiskuse ehk higi kehast eemale. See on vajalik, et kui ka lõpuks külm ligi pääseb, siis keskkond keha ümber on kuiv. Järgmine kiht on see, mis annab soojust. Ja kolmas kiht on see, mis peaks väliste olude eest kaitsma,» selgitas Jürgenson.

Mehe sõnul piisab kõndimise ajal jalgade puhul sellest, kui vastu ihu on võrkpesu või lihtsalt merinovillane või täissünteetiline õhuke pesu, mis higi ei seo. See kiht kaitseb külmi matkapükse puutumast vastu nahka ja ei jahuta maha.

«Reeglina on paljudel inimestel torso külma suhtes tundlikum kui jalad. Ihu peal oleks hea esimene kiht võrkpesu või muu selline aktiivpesu, mis juhib higi eemale. Selle peal võiks olla soe pesu, mis tagab mingil määral sooja pidavuse,» soovitas Jürgenson.

«Vaatamata sellele, et väljas oli 10-12 kraadi külma, oli minul kõndides lihtsalt tuultpidav vest sooja pesu peal ja seljakott seljas. Aga kui ma viskasin seljakoti maha, jäin puhkama, siis mul oli kohe võtta kerge voodriga tuulekindel jakk. Sellest täiesti piisas sellise 10-12 kraadise külmaga liikumiseks, eriti kott seljas,» lisas ta

Laagrisse jõudes ei pea mehe sõnul kohe kuivi riideid selga panema, kui seljasolevad riided on soojad: «Kui te hakkate kuiva pesu selga panema, siis on just see risk, et salaja selja tagant tuleb väike tuuleiilike ligi ja näpistab niimoodi ära, et mõne tunni pärast on kurk valus ja nina kinni. Parem siis juba soojemad riided peale panna.»

Rännaku ajal üks oluline asi – kuni pool pea soojusest võib vabaneda pea kaudu. Kõndimise ajal soovitas Jürgenson kanda võimalikult õhukest peakatet, muidu hakkab silma ja põskedele voolav higi häirima. «Ja tõenäoliselt lähete seda pühkima lumise kindaga, mis pole ka väga hea.» Laagrisoleku ajaks soovitas mees kaasaegset kerget läki-läkit, mida müüakse ja spordipoodides. See kaitseb ilusti nii põski, kaela kui ka kõike muud.

Milline telk valida?

Jürgensoni sõnul ei ole tavalisele matkajale vaja spetsiaalset talvetelki, kuna need maksavad liiga palju. «Kui on plaanis hakata proovima sellist talvist väliööbimist, siis võiks telk olla kahekihiline. See mitmekihilisus tagab teatava termoisolatsiooni,» selgitas ta. Väliskate võiks olla seest poolt veidi läikiv, nii peegeldub soe tagasi.

«Soe õhk on kergem ja see tõuseb üles, aga kui meil on selline klassikaline 3-4 kohaline kuppel peretelk, mis on üsna kõrge, siis paraku seal ongi jahe sees. Kõik see soojus jääb lõpuks sinna telgi lae alla. Mida madalam telk on, seda soojem seal magada on. Peaasi, et talvine telk ei oleks väga kõrge,» möönis Jürgenson. Talvel on telgis magades temperatuuri vahe võrreldes välisõhuga mehe sõnul umbes kahe kraadi ringis.

Kuidas valida termopesu?

100 protsenti merinovillane pesu on Jürgensoni sõnul väga mõnus ja ihusõbralik: «Selle pesu üks suuremaid plusse on see, et ta võib sul olla kaks nädalat seljas ja higihaisu ta külge ei võta. Merinovill on kindlasti üks väga hea asi.»

On olemas ka merinovillast edasiarendatud variante, mille sisemine pool näeb välja mesilaskärje moodi. Sünteetiline võrkstruktuur on seespool ja pealmine kiht on merinovillane. «Sellised pesud on ühed maailma soojemad üldse. Ei seo higi, juhivad selle eemale ja talvel sukeldujad panevad isegi oma kalipsode alla seda,» lisas Jürgenson.

100 protsenti merinovillaste asjade miinuseks on mehe sõnul see, et kuna ta on äärmiselt pehme, siis too kulub kiiresti ja ei kesta kaua. Lisaks on see ka kallis. «Alternatiiv, mis on palju odavam, on mikrofliis ja kindlasti selline fliis, mida nimetatakse polartec fliis – seda loetakse maailma kõige soojemaks fliisiks.

Millist sööki ja jooki kaasa võtta?

«Meil on välja kujunenud, et praeme metsas peekonit ja kastame mee sisse,» rääkis Jürgenson. Tema sõnul on sellise söögi toiteväärtus kõrge, tekitamata kurnavat täiskõhutunnet. Lisaks juuakse ka kuuma teed, kisselli või mustikasuppi.

«Matkal ei tohi ennast purju juua. Kui inimene joob ennast purju, siis tegelikult tema närvisüsteem on tuimaks löödud ja ta ei tunne külma. Aga kui on tõesti märk külmumisest ja värinad hakkavad tulema, siis pits või kaks teevad oma töö,» rääkis matkamees.

Alkohol lööb Jürgensoni sõnul veresooned lahti: «Minu lemmik külmapeletusjook on 50 kraadine Vana Tallinn, Reginal on 40 kraadine. Muidu ma likööri jooja ei ole, aga kuna kange liköör sisaldab hästi palju suhkrut, siis see on ka otsene energiaallikas. Kange liköör toimib teatud mõttes juba ka toiduna, et mitu asja ühes.»

Talvisel ajal tuleks just enne magamaminekut süüa mõõdukas kõhutäis sooja toitu, sest organismil on vaja kütust, et terve öö keha soojas hoida. «Minul on välja kujunenud kombeks pool tundi enne magamaminekut juua tass kuuma kohvi,» kirjeldas mees ning lisas, et kofeiin lööb veresooned laiali ja siis ei tee külm liiga peenikeste kapillaaridega strateegilistesse piirkondadesse nagu kõrvalestad, ninaots, põsesarnad.

«Kui jääda kauemaks pärast kohvijoomist üles, siis võtab une ära, aga umbes pool tundi pärast tassi kohvi peaks magama minema. Samuti ka see nõuanne, et kohv annab oluliselt paremini soojust kui tavaline tee. Teed on ka erinevad. Kui me räägime klassikalisest hiinapärasest rohelisest teest, mis on veel kõrgema kofeiinisisaldusega, kui kohv ise või must tee, mis on natukese madalama sisaldusega kui kohv, siis need sobivad. Kofeiini on inimestel külmades tingimustes vaja,» rääkis ta.

Millised on levinumad vead?

Kõige levinum viga on Jürgensoni sõnul see, et rännaku ajaks pannakse liiga soojalt riidesse. Selle tagajärjel hakkab kõndides palav ning tekib soov jopelukk lahti tõmmata ja müts peast võtta. Siis aga pääseb külm ligi ja tõenäoliselt pole ka haigestumine enam kaugel. Ei maksa ennast üle pakkida, ent soojad riided peavad olema seljakotist võtta.

«Teine viga, mida inimesed teevad, on see, et nad otsustavad kerge seljakoti kasuks ja toit, mis kaasa võetakse, ei anna piisavalt kilokaloreid, mida on vaja. Kui me talvel metsas looduses seljakott seljas kõnnime, siis me kulutame kilokaloreid umbes 2-3 korda rohkem kui tavatingimustes. Ja selleks, et meil pärast külm ei hakkaks, on need vaja kuskilt asemele saada,» rääkis Jürgenson.

«Kolmas viga, mida ma olen näinud, on see, et liiga palju loodetakse lõkke peale. Tegelikult peaksid toiduvalmistamise protsess ja riietumine olema üles ehitatud selliselt, et me ei saaks arvestada lõkke võimalusega,» möönis ta.

Jürgenson rääkis, et matkale minnes on neil seltskonna peale alati üks pliit kaasas: «Talvisel ajal on hea, kui see töötab bensiini või piirituse pealt, gaas kipub talvel tõrkuma. Vajadusel saame kõik selle peal ära valmistada. Riietus samamoodi – olgu igaks juhuks üks üleliigne sulevest kuskil seljakotis.»
 

Tagasi üles