Eurolaulu Raadio

Avastamas San Franciscot

FOTO: Erakogu

«Reisimine on minu ja mu elukaaslase Maidu suur kirg ja ühine hobi. Januneme uute kohtade, elamuste, emotsioonide, erineva kultuuri, põnevate inimeste, hea toidu, võrratu arhitektuuri ja võimsate loodusvaadete järele. Me mõlemad naudime teel olemist ja teekonda ennast», kirjutab Terje Telling Osta.ee blogis.

See on samamoodi nagu elu elamisega – tuleb nautida teekonda ennast, hetke ja hetkes olemist. Niisiis hakkas meie reis juba kohe Tallinna lennujaamas raamatukogu ootepaviljonis täis tuuridel pihta.

Seekordse reisi marsruut viis San Franciscosse ning sealt mööda Hihgway 1 alla Los Angelesse, mis hõlmab endas ühtekokku 613 km võrratuid Vaikse ookeani vaateid. Lisaks võtsime plaani ka San Diego, kus asub üks maailma suurimaid loomaaedu.

Minnes pidime Heathrow lennujaamas  kahe tunni asemel veetma kuus tundi. Kaks kuud vana Airbus A380 vahetati lihtsalt 18 kuud vana Airbusi A380 vastu välja ning isegi broneeritud paremad kohad jäid jõusse. Olles kursis hüvedega, mis ühele reisijale lennu edasilükkumisel ette nähtud, sai Mait kerge vaevaga tasuta telefonikõne ja õhtusöögi.

Olenemata kümne tunnisest ajavahest ja kolmest seljataha jäänud lennust, läksime veel ööhakul San Franciscot uudistama. Hotelli vastuvõtulauast ulatati lahkelt kaart näppu ja märgiti kohad, mida vältida võiksime. Võtsime suuna Union Square’ile, mis asus meie hotellist vaid mõne kvartali kaugusel. Üksikud turistid, palju kodutuid ning «korras» vendi ehk narkomaane, kes vehkisid kätega ja väänasid oma nägu paremini kui Jim Carrey oma filmides. Ausalt öeldes oli kõhe ja kui Mait poleks mu kõrval olnud, oleksin kohe otsa ringi keeranud ja hotelli tagasi läinud.

San Franciscos on ligi 10 500 kodutut, kes kasutavad varjupaigateenust, kuid arvata on, et tänavail kokku on neid märksa rohkem. Kodutuile soovitakse leida rakendust ning pakkuda neile taskurahateenimise võimalust, antakse San Franciscos välja kodutute ajalehte «Street Sheet», mida nad tänavatel müüvad.

Vaade San Franciscole Foto: Erakogu

FOTO: autori erakogu

Uus päev ja uued emotsioonid. Tegime kohustusliku tuuri Alcatrazi saarele, kuhu lasime ühel kohalikul eestlasel piletid juba mitu päeva varem ära osta, et ikka jala saarele ka maha saaksime panna ja ei peaks piirduma ainult paadiga ümber saare tiirutamisega.

Alcatrazi saar oli USA kurikuulsaima vangla asupaik kuni 1963. aastani, mil kinnipidamisasutus suleti. Rangeima režiimiga vangla ehitati saarele seepärast, et selle ümber on külm vesi ja väga tugevad hoovused. Alcatrazist põgenes selle tegutsemise ajal vaid käputäis vange. Kaks kinnipeetavat uppus põgenemisel ja viis jäi kadunuks.

Ühest põgenemisest tehti 1979. aastal tõsieluline film «Põgenemine Alcatrazist», kus peaosalist Frank Morrist kehastas vanameister Clint Eastwood. Morris oli üks neist, kes suutis vanglast põgeneda ja San Francisco poole ujuma asuda ning jäi pärast seda teadmata kadunuks. Otsingutest hoolimata ei leitud tema surnukeha San Francisco lahest iialgi.

Auk, mille Morris lusikaga seina sisse uuristas ja sealt kaudu ka põgenes, oli üllatavalt väike. Üks keskmine korralik ameeriklane mahub vaevalt kongi uksest sisse, rääkimata sellest, et suudaks ennast läbi augu pressida, mis silmaga mõõtes on paras umbes 10-aastasele lapsele. Vangla ise on võrratute vaadetega San Francisco lahele, kuid vangid neid vaateid nautida ei saanud, küll aga vanglaametnikud, kelle ruumid ja aknad olid kõik suunatud kaunile San Francisco siluetile. Muidu oli vangla nagu vangla ikka – rõhuv ja sünge, mida võimendavad omakorda trellid, paksud kivimüürid ja suured tabalukud, mis piirasid vangide vabadust. Aga see ju eesmärk oligi.

Edasi läks meie reis juba lõbusamates nootides – võtsime suuna Fisherman´s Warf’i suunas, mis kujutab endast mõnusat jalutuskäiku mööda rannaäärset ala vaadetega San Francisco lahele, Alcatrazile ning, mis on tulvil restoranidest ja suveniiripoekestest. Väidetavalt pidi seal olema ka väga head mereannirestoranid, kuid meie poolt jäid nad seekord külastamata.

San Francisco on jalutamiseks üks parimaid linnu USA-s. Siin saab kenasti ilma autota hakkama ning pigem isegi soovitaks jalgsi liikumist nendele, kes plaanivad San Franciscot tulevikus külastada. Kõik olulisemad vaatamisväärsused ja sihtpunktid asuvad jalutuskäigu kaugusel. Lisaks on liiklus tihe, parkimine kallis ja parkimiskohta raske leida.

60-ndatel sai just San Franciscost hipiliikumise keskus. Sellist hipilikku vabadust õhkub sellest linnast ka tänasel päeval. Tänaval kohtasime heas mõttes põnevaid tüüpe, kes olid oma välimusega julgelt eksperimenteerinud ning kandsid värviliseid juuksepahmakaid, habemeid-vuntse, rick-owenlikult pikki ja väljavenitatud jakke, tagisid, t-särke, ehteid ja tatoveeringuid igati väärikalt välja. Maitu peeti mitmel korral kohalikuks – niivõrd hästi sobitus ta kohalike habemekultuuri.

Linn ise on pigem euroopalik ning meie arvates tüüpilist USA kultuuri sealt ei leia. Paljudele ameeriklastele on just San Francisco riigi toidu- ja veinipealinn. Alice Waters on kokk, kelle kuulsus pani 60-ndatel aastatel aluse massilisele mahetoiduvaimustusele. Iga nurga peal on restoranid, mis pakuvad tõelisi maitseelamusi. Seetõttu on ka arusaadav, miks selles linnas tüüpilisi ameeriklasi ei kohta, kellel burger ühes ja Coca-cola teises käes. Palju võis tänavapildi näha ka tervisesportlasi, kes San Francisco tõusede ja langustega mägist linnamaastikku mõõtsid.

San Francisco lahe äärde jääb ka kuulus Silicon Valley, tõlkes Räniorg. Räniorus koonduvad infotehnoloogiaettevõtted, millest tuntumad on Apple, Google, Yahoo! ja Adobe Systems.

Kui soovid minna San Franciscosse suvesooja otsima, siis see on asjatu ettevõtmine. Juuni, juuli ning august on udused ja jahedad – kõrgemad temperatuurid neil kuudel tõusevad ainult mõni kraad üle 18 °C. Septembris ja oktoobris kerkivad soojakraadid napilt üle 20-ne ning talvekuudel selline temperatuur ka üldjoontes püsib, kuid ilm on tunduvalt vihmasem.

Meile San Francisco meeldis – hubane, väikeste mõnusate nüansside ja värvingutega linn. Järgmisel hommikul Avises autot rentides oli täitsa kahju lahkuda. Kuid uued seiklused juba ootasid.

(Järgneb 27.12.2015)