Tätte reisikiri: elagu streik! Kus on giljotiin?

Pilt läbi ilmaratta: Püha Peetruse ja Pauli kirik Belgias Oostendes.

FOTO: Erakogu

Jaan Tätte katsetab ümbermaailmareisil, kuidas saab Euroopaga asju ajada, kui sealseid keeli ei mõista (vol 4).

15. oktoober. Kanepisuitsu mähkunud Amsterdam oma punaste tänavatega jäi meist maha – asusime jälle teele. Vahetusmeestest saabusid pardale Raul Välling ja Ants Egel, tunduvad mõistlikud mehed, enestel samuti katamaraanid olemas. Aga küll nad jõuavad tüütuks muutuda.

Öösel sõitsime ja täna hommikul kell seitse jõudsime kohale. Olin tegelenud muude asjadega ja kõrvust mööda lasknud, kuhu me jõudsime; ei julgenud küsida kah, ei tahtnud väga lolli muljet jätta. Siis saadeti mind kalaturule lõunaks kala valima. Müüja rääkis prantsuse keelt. Õnneks tuli telefoni sõnum, mis ütles, et Belgias maksab kõne 7.50. Nii et olen Belgias ja Oostende linnas. Hiilisin laevalt vaikselt minema, et üksinda linnas jalutada ja et võõras linn räägiks minuga.

Nüüd olen tagasi. Linn ei rääkinud minuga. Uurisin inimesi ja muud ei märganud, kui et seisti väga korralikult punase tule taga. Juba olin langetamas selle hallivõitu linna kohta miinusmärgiga mälestust, kui olukorra päästis jumalik jäätis, mille eurokopika eest ostsin. Tore linn.
Taskud on juba pungil euromüntidest, ei oska nendega veel ümber käia.

18. oktoober. Minu ema 80 aasta juubel. Tean täpselt, mida nad seal söövad. Pidulik tunne on ka meil siin laevas. Vahetusmees Ervin Naritsal on 50 aasta juubel. Hommik algas pidulike pannkookide ja vahuveiniga.

Oleme Prantsusmaal Cherbourgi sadamalinnas. Sõit Belgiast kestis 30 tundi, läbitud vahemaa 230 miili. Kes tahab seda numbrit teisendada kilomeetriteks, peab seda korrutama umbes 1,8ga. Selle lõigu sisse kuulus La Manche’i väin, millest läbi sõites oli esimest korda tunne, et nüüd oleme kuhugi jõudnud.

Prantsusmaa on mõnusas streikimismeeleolus – valjuhäälditest kostab pidev kihutuskõne ja prantslaste silmades põleb tuluke. Eks nende hingele oleks armsam giljotiini mahlane kõlksumine, aga ka lihtne streikimine on parem kui mitte midagi.

Meresõit laabus rahulikult, keskmine kiirus oli ligi kaheksa sõlme, puhus taganttuul. Üle pika aja läks jälle süda läikima ja hoidsin olukorda jõuga kontrolli all. Vahis olin koos Raul Vällinguga, kes rääkis oma jahimehelugusid. Ühte lugu rääkis ta kaks korda, mis tegi mind ettevaatlikuks. Aga nojah, ise räägin ju ka kontsertidel tihti samu vanu lugusid.

19. oktoober. Sajab kurja vihma ja tuul on liiga vali, et välja sõita. Eile õhtul käisime korralikus prantsuse restoranis söömas. Ervin tegi juubeli puhul välja. Päris lõbus on toidu tellimine, kui kelner sinust ja sina kelnerist mitte vähimatki aru ei saa: käib vastastikku naeratamine. Söök tuli lauale siiski kolmekäiguline ja imeliselt maitsev. Portsud olid küll nii väikesed, nagu toidetaks tihast, aga kõht sai väga täis. Ei saa aru, kuidas nad seda teevad.

Uni on laevas ülihea – olgu siis kas vaikselt sadamasilla küljes või mürgeldaval merel. Sinu koiku on sinu ainus territoorium siin laevas, kuhu teised ei satu, ja eriliselt hea tunne on jõuda oma kinnistule.

Marko Matverest eraldab mind küll vaid õhuke laest rippuv  riidekangas, voodi on üks, aga see väikene vahe-eesriie loob ikkagi tunde privaatsusest. Seda, kas Marko norskab või mitte, ma veel ei paljasta. Igal juhul on ta prillipapa ja ei näe ilma prillideta midagi lugeda.

Mina näen ilusasti.
Laevaasjad saavad iga päevaga selgemaks. Näiteks selline käsk – kui oleme jõudnud põhjatoodri traaversisse, siis võta üks rumb Osti poole, anna genu sooti veidi järele ja pane vaba soot igaks juhuks knaapi kontraks; vii groodi kelk tüürpoordi ja anna grootsooti järele – on juba sama tuttav kui «ole kallis ja vii solgipang välja». 

Hakkab vaikselt selgeks saama, mida meie reis endast kujutab. Kui jätta kõrvale kõik kurja ilmaga kaasnev (purjedega mässamine, veidi pingelisemad hääletoonid, mugavuste muutumine ebamugavuseks, iiveldus jne), siis on see üks tore ja romantiline merematk. Natuke sõidame, siis veidi matkame maad mööda, teeme süüa, räägime juttu, vaatame niisama silmapiiri ja mõtleme omi mõtteid. Nii et meie heaolu sõltub ainult  tuule tugevusest.

Nüüd valmistume õhtuseks väljasõiduks Bresti suunas. Saime ilmateate ning arvutame tuule ja hoovuste sobivust. Eesti meremehele on hoovuste teema küll kauge, aga kui hoovus on merel vastu viis sõlme ja ise liigud kiirusega viis sõlme, siis tegelikult seisad paigal. See on sama veider kui tõusu-mõõnaga sadamas kolm meetrit üles-alla liikumine koos sadamasillaga.

Marko saabus just streiki filmimast. Täna läks koju operaator Veiko Taluste ja nüüdsest peame filmilõikudega ise hakkama saama. Kardan, et Marko mind filmima ei hakka.

Tagasi üles