Millised on eestlaste traditsioonilised jaanipäevakombed?

Jaanitule tegemise komme on püsinud sarnasena sajandi vältel.

FOTO: Marko Saarm/Sakala

Jaanipäeva eel tasub meelde tuletada, kust see tava on alguse saanud ning kuidas on eestlased seda läbi aegade tähistanud.

Jaanipäev on iidne suvepüha. Jaanilaupäeval oli veel hiljuti tavaks käia saunas ja külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli - aasta kõige olulisem tuli. Jaanitule tegemise tava on viimase saja aastaga üsna vähe muutunud, kirjutab Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas. Sajandi eest oli jaanituli paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega lõbutsema, tänapäeval kohtuvad aga pigem ühevanused sõbrad.

Ristija Johannese legend

Johannes oli kuulus prohvet ja ristija, mille tõttu pälvis juba eluajal hüüdnime Ristija Johannes. Temaga on seotud mitmed maailmakirjanduses levinud lood, sealhulgas lugu tema surmast. Nimelt nõudis tantsijatar Salome valitsejalt, kes oli lubanud täita iga ta soovi, et talle toodaks kandikul Ristija Johannese pea. Salome sai soovitu, ehkki valitseja kahetses oma rumalat lubadust. Ristija Johannese surmapäevaks peetakse 29. augustit,  tuletegemisega tähistatakse sümboolselt aga jaanipäeva, 23.juunit. On palju pärimusi on selle kohta, kuhu jäid Johannese keha ja tema pea, selgus ja üksmeel aga puuduvad. Paljude rahvaste rahvaluules on temaga seotud legende ja laule, nii ka Eestis, kus ta kannab nime Jaan.

Töövaba püha

Eestis oli tegemist nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke toiminguid ning välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada.

Tuletegemise kombed

Paljud rahvad, ka eestlased seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega.

Tule jaoks kasutati ära kogutud puud, 70ndatel ka näiteks vanad autokummid, millest sai suure tossulõkke. Tulle visati igasuguseid puuesemeid, põletati vanu paate, mõnikord ka käbisid. Värvilise tule saamiseks visati lõkkesse mõnikord ka kemikaale. 20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu.

Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 60ndatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Kui polnud pillimehi, mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja.

Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal vm ühistuld sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised.

Jaanipäevamuusika

Laulutekstid ei olnud kuigi ulatuslikud, enamasti räägiti neis talumajapidamise edenemisest (rohketest piimasaadustest, hea kaera kasvamisest) ja tule tegemise tähtsusest (kes ei tule jaanitulele, jääb laisaks, tema majapidamine ei edene). Laulude iseloom viitab pigem maagilisele kui meelelahutuslikule otstarbele. Võib oletada, et regivärsilisi jaanilaule lauldi üheskoos või eeslaulja ja kooriga nagu teisi tavandilaule. Loitse lausuti üksi.

Jaanilaulude viisid

Jaanilauludes esinevad tavaliselt vanemad kalendrilaulude rühmaviisid, kohati leidub ühisjooni samal pühal kasutatud kiigeviisidega.

Lõuna-Eesti laulude juurde kuulub refrään, mida vastavalt piirkonnale lauldakse üks (näit 'jaanika' Mulgimaal) või kaks korda (näit 'jaaniku, jaaniku' vms Kesk-Eestis ja mujal Lõuna-Eestis).

Kagupoolsetel aladel Läti piiri ääres esineb suurem läti liigo-viiside mõju, refrääniks ongi sealt laenatud 'liigu', 'liigo' vms. Tuntud on sanditamislauludega ühine viis, mis pärineb Läti liigo-lauludest. Tõusva suunaga refrääni muudab meloodiliseks see, et ühesõnalise refräänsõna silpe jaotatakse paljude nootide vahel, libisedes ühelt noodilt teisele.

Setumaal on erinevaid jaanilaulude viise, sealhulgas ka ilma refräänita. Kasutati paralleelselt nimetust jaanituli ja peetrituli, mis näitab, et sarnane tuletegemise ja laulmise komme oli tuntud ka peetripäeval.

Põhja- ja Lääne-Eestis ei olnud eraldi jaanilaulude viise, vaid neid esitati harilikult mõnel tavandilaulude rühmaviisil. Mustjala jaanilaul on lauldud näiteks sealse tüüpilise pulmaviisiga.

Meelelahutus

Jaanipäevaseks meelelahutuseks oli kiikumine koos kiigelauludega, erinevad mängud, laulud, tants ja pillimäng. Mulgimaal on jaanitule juures mängitud Nukumängu, see esineb sageli refrääniga jaanika (sisu järgi on tavaline refrään nuku). Setus toimub jaanipäeval ka kergotamine.

Rituaalsed toidud

Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi.

Meiud ehk maipuud

Meiuks kutsutakse Eestis peamiselt suvistepühadeks ja jaanipäevaks, mujal Euroopas maipühadeks  toodud kaske. Meiud viidi koju, ehiti riideribade ja lillepärgadega ning tantsiti ja lauldi nende ümber.

Puhastava toimega kased/kasevitsad kuulusid teistegi pühade juurde (mardi- ja kadrivitsad, jõuluvana vitsakimp), nendega löömine pidi tagama inimeste ja loomade tervise. Kasevihast sabaga kasteti pererahvast, kasevihtadega vihtlemine kuulus ravimaagia ja pulmatavade juurde. Kaskedega seostatakse ka ohvripaika ja ohverdamist.

Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol – see näitas, et neiu oli tähelepandav.

Kombed ja ennustamine

Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses – pimedaks ju õigupoolest ei lähegi – peegelduvad tumedal veel.

Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused  ja aitama olla terve.

Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi ja romantilisi ettevõtmisi, näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja annab oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime, teadmised kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõit tuli reegline otsida üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kippusid. Leitud õis tuli viia kohe metsast välja.

Varasemate ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine. Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just nii toimides.

Jaanikivil ohverdamine

Kunagistest ohvripaikadest ja -kommetest on säilinud jaanipäeval Meeksi kirikust paremal, Meeksi oja kaldal asuvale Jaanikivile andide viimise tava. Legendi järgi olevat kivil istunud ja jalgu puhanud püha Jaan. Jaanikivi kohta räägib vana hoiatusjutt, et kohalik mõisnik olevat lasknud kivi tükkideks lõhkuda ja tükid karjalauda sisse müürida. Selle järel olid alanud õnnetused, loomad surnud ja mees ise jäänud haigeks. Viimaks lasknud ta kivitükid vanasse kohta tagasi viia. Rahvaluulearhiivis on mitmeid fotosid Jaanikivile ohverdamisest. Tänapäevani käivad haiged vigastatud kätt või jalga kivi vastu surumas ja sinna ande viimas.

Populaarne

Tagasi üles