Mida teha, et reisist ei saaks õudusunenägu?

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reisimine on alati riskantne: 
isegi siis, kui oled lasknud reisi korraldada või seda ise 
korraldanud, jääb risk alati alles. Meie endi võimuses 
on seda vähendada. Illustratsioonil tänase loo kangelased Kristjan Jõekalda, Karmel Eikner ja Tiina Park.
Reisimine on alati riskantne: isegi siis, kui oled lasknud reisi korraldada või seda ise korraldanud, jääb risk alati alles. Meie endi võimuses on seda vähendada. Illustratsioonil tänase loo kangelased Kristjan Jõekalda, Karmel Eikner ja Tiina Park. Foto: Eero Barndõk

Päikesereiside aeg pole mägede taga. Mida teha, et kauaoodatud lõõgastus nädalaseks košmaariks ei pööraks?

Alles see oli, kui uudisteportaalides rippus õõvastav uudis. Nimelt avastati Türki Marmarise kuurortidesse suunduvat alkoholilasti kontrollides, et nii viski kui ka viin sisaldasid muu hulgas uriini.
«Miks ma selle üle ei imesta?» reageerib uudisele üks kogenud turismitöötaja, kes oma nime Arterist leida ei taha.

Ootamatu šokiturism
Kuigi Türgi talviste reisisihtide nimistust puudub, meenub sellegi loo autorile Istanbulis peetud Eurovisiooni lauluvõistluse aegne hotell, mille numbritoal polnud aknaid. Nende aset täitis prügišaht, mille kaudu – loomulikult võis toas ka suitsetada – tõusis kogu kantserogeenne ving ülakorrusel elanud kolleegide tuppa.

Kuidas samal Türgi-reisil üht teist väljaannet esindanud kolleegil vahetult enne äralendu numbritoast pass varastati ja see alles varahommikul, pärast aukonsuli sekkumist lennujaama ära toodi, tagastamise eest loodetud altkäemaksu saamata.

Kuidas Indias hotellituba öösiti imepisikestest, kuid üliõelatest sääskedest kubises.
Kuidas ühel «Õnne»-seriaali reisil Egiptusse mitmed end vastu koralle veriseks kriipisid.

Või siis Minski rongijaama hotell Ekspress, kus aknad olid naeltega kinni löödud, ühisvannitoa seinal ausõna peal rippuv seebikarpki inventarinumbriga varustatud ning ainus võimalus dušši kasutada oli kraani all külma veega täidetud plastpudeli sisu endale pähe kallata.

Või hoopis kiirabidispetšer Poolas, kes pimesoolevalu käes kannatajale abi osutamise asemel ingliskeelsele palvele vastas telefoni «Ne razumeju!» («Ei saa aru!» – toim) ning kõne katkestas.

Erakordselt dramaatilisi reisikirjeldusi pajatavad aga hispaaniakeelsete maade fännid, peamisteks teemadeks noakangelased, salajased või avalikud vargused, viimaste teostajateks muu hulgas ka kuritegelikud lastebanded.

Keda süüdistada? Iseennast? Seda ka, aga mitte ainult.

Usalda, aga kontrolli
Saatejuht Kristjan Jõekalda, kes pika telekarjääri jooksul ka reisisaadet teinud, tunnistab, et tema on õnneks tõsistest «ämbritest» mööda kukkunud. Isegi massiturismi sihtkohti külastades.
Siiski meenub mehele tema esimene Egiptuse-reis.

«Kuigi olime lennukis täitnud viisablanketid, küsisid lennujaamas tolliametnikud riiki saamiseks viit eurot,» jutustab ta. «Ma, loll, hakkasingi maksma, kuidas siis mitte, kui ametnik küsib... Teised eestlased tirisid mind luugist eemale, et mida ma ometi teen, nad ju kõik küsivad! Kartsin ikkagi, et nüüd pannakse käed raudu või tuleb selja tagant kuul, aga nii oligi – juba hakkasid järgmiste käest küsima...»

Endisele teletähele Karmel Eiknerile on iga-aastane reisimine kirjutamata seadus. Vähemalt kaks korda aastas valib ta mõne päikesereisi – kord kogu perega, kord kalli kaasaga kahekesi.

Eikner kandis tollal esiklast Karl Elmarit, kui nad harrastussukeldujast abikaasa Rait Killandiga keset pilkast ööd Puerto Ricos maandusid. Kuigi paar palus reisikorraldajat, et vähemasti esimene öö Eestis paika pannakse, väideti, et selles suhtes pole vähimatki probleemi. Rentige lihtsalt auto, öömaja leiate kergesti kus tahate.

«Asi lõppes sellega, et pärast pikka lendu üle ookeani sõitsime kaheksakesi mingis väikebussis kaheksateist tundi järjest,» nendib Eikner. Sest mitte üheski teele jäänud hotellis polnud ainsatki vaba tuba. «See oli tõsine õudus. Iial ei tohi minna reisile kaks kätt taskus juhul, kui ei võta matkaasju kaasa!»

Leitud hotellgi mõjus pahaendelisena – voodis ilutses number 45 jalajälg ja kohvreid eelistasid reisisellid hoida igaks petteks otse voodi kõrval, sest seltskonna näkku, kes neid retseptsioonis varjamatu huviga seiras, oli kirjutatud kriminaalne Kinderstube.

Miljoneid närvirakke kaotas Eikner aga pärast sõitu USAsse, mil pühapäevahommikuse autorisaate jaoks filmitu – seitse profikassetti musta materjaliga – kaotsi läks. Päev enne eetrisseminekut see Tallinna siiski läbi Londoni, Kopenhaageni, Stockholmi ja kes teab mis kohtade veel jõudis, kuid leidmisrõõmule järgnes unetu öö montaažilaua taga ning täiesti magamatuna otse-eetrisse minek.

Olge julged!
Ilmselt üks Eesti enam reisinud naine Tiina Park, kes ilmale lausa mitu tiiru peale teinud, on lisaks Agadiri turul paljaksvarastamisele veetnud päeva soolaputkas. Eesmärk oli Tiinal toona õilis – tuua televaatajani Maroko politseijaoskonnas toimuva hiilgus ja viletsus.

«See oli jube, kui raudväravad kokku kõlksusid ja mind lükati tuppa, kus polnud telefoni ega üldse mitte midagi. Pääsesin alles siis, kui olin salvestatu ära andnud,» meenutab Park karistust loata filmimise eest.

Kuigi mujal kehtivaid reegleid ja seadusi peab austama, on daam siiski veendunud, et julge ja pisut häbematu peab reisil olema. Sest kui nimetatud omadused puuduvad, pole paljusid nähtud vaatamisväärsusi hiljem fotodelt või videolt võimalik meenutada. On ju pildistamine-filmimine paljudes paikades eraldi tasu eest või sootuks keelatud.

Näiteks Cheopsi püramiidi sisse sai Park kaamera osadeks jagatuna ikkagi sisse smugeldada. Kümne dollari meelehea eest hoidis hambuni relvastatud korravalvur lõpuks veel pildimasinatki, kui Park, mikrofon käes, sügaval maa all järjekordset stand’i tegi. Altkäemaksu eest on vahel võimatu võimalik.

Hiljuti Tiibetis Buddha mungakloostris kulusid proual marjaks ära kunagised karateõpingud. Kuulnud Kun Mini provintsi suurima templi munkade kaunist ühtelaulmist, otsustas Park viivitamatult kaamera käivitada.

«Tundsin äkki filmimise ajal, et keegi tirib mind pluusist jõuga ukse suunas, ja lõin seda inimest jalaga. Mul ju kaamera käis ja ei saanud lihtsalt poole laulu pealt pooleli jätta. Kuulsin kohutavat röögatust ja enam ei tirinud mind keegi,» räägib ta.

Park paneb kõigile südamele: uurige iseseisvalt reisi kavandades täpselt, kus asub hotell ja kuidas sinna pääseb. Ja rõhutab, et alati ei maksa uskuda reisikorraldaja lubadusi. Kolm nädalat tagasi öösel kell kaks Pekingisse saabudes oli Park kindel, et lubatud transport teda juba ootab.

Võta näpust! Asi muutus üha ärevamaks pärast seda, kui selgus, et Pekingis on tervelt neli Swissóteli ning hotelli aadress ja kontaktisiku nimi koos telefoninumbriga olid koju ununenud. Loomulikult ei kõnelnud ükski taksojuht inglise keelt ning olukorra lahendas Park kaasavõetud teatmikust «Lonely Planet» leitud turismiabi numbri abil. Ehkki minut helistamist maksis 51 krooni.

Hind madal, nõudmised kõrged
Reisikorraldajad kinnitavad, et kuigi võiks ennast külastatava maa kommete ja tavadega aegsasti kurssi viia, on tegelikult eestlaste suurimaks probleemiks soov saada minimaalse tasu eest maksimaalset. Ostetakse 3000 krooni eest nädalane loteriimajutusega reisipakett, ent kujutatakse ette, et saabutakse viietärnihotelli.

«Eriti räige on, kui väikeste lastega pered Egiptuses loteriimajutuse võtavad,» räägib aastaid ühes Eesti suuremas turismifirmas kvaliteedijuhina töötanud Toomas Sosnitski, «see on garanteeritud läbikukkumine. Toad on väikesed ja sanitaarsõlmed tihti kohutavas olukorras. Need sobivad vaid nooruslikele inimestele, kellele oluline vaid voodikoht.»

Turismifirma Argotours tegevjuht Argo Kasela rõhutab samuti, et loteriimajutuse suhtes tuleb eriti Egiptuses ettevaatlik olla. «Mida odavam hotell Sharm el-Sheikhis, seda kaugemal merest see asub ja üldse on koha paremad päevad möödas,» ütleb ta ja lisab, et majutuspaiga asukohaks võib vabalt osutuda tühermaa. «Uuemaid hotelle tuleks eelistada kindlasti Hurghadas, kus Ida-Euroopast pärit masside tõttu on majutuskohad kiiresti amortiseerunud.»

Eriti nõudlikuks teeb vähemreisinud eestlasi viimasel ajal üha enam leviv märkus «all inclusive» ehk kõik hinnas ja mis tegelikult mõeldudki rahva reisilemeelitamiseks, sest vähemasti pooled eestlased reisil olles kulutada ei taha.

Nii arvataksegi, et kõik – eriti alkohoolsed joogid – on saadaval piiramatult, kogu aeg ja tasuta. Kasela kinnitab, et uriiniga segatud viskitki pakutud Türgis ühes madalama klassiga hotellis, mille tase ja kontroll seal pakutava üle oli jäänud eilsesse päeva.

Samasugust paradiisi usutakse kehtivat toidu osas. Sestap ollakse hämmeldunud, kui õhtusööki tõstetakse leti tagant kulbiga või puuviljadest, mida lõunamaal arvatakse olevat lademetes, pakutakse üht õuna ja kaht pirni, ning pirtsutatakse, kui värskeltpressitud mahla eest lisatasu küsitakse.

«Selles on süüdi ka reisifirmad, kes tahavad iga hinna eest paketi maha müüa ning inimestele asja ei selgita,» ütleb Sosnitski.

Turiste, kes reisil olles ainult vigu otsima hakkavad, lootuses pretensioonidega kogu reisiraha tagasi saada, on Sosnitski sõnul meilgi, ent siiski vähem kui soomlaste ja leedulaste seas. «Osa inimesi prindib välja hotellikirjelduse ja ajab siis näpuga järge,» toob ta näite. «Et kui on ikka kirjas neli baari, peavad kõik olema avatud.

Kui aga rannabaar on kinni, siis väidavad, et puhkus on rikutud. Sama juhtub siis, kui kolmetärnihotelli keldris asuv jõusaal koosneb kahest jõumasinast. On ka neid, kes otsivad Türgist või Egiptusest Pärnu rannaliiva. Liivarand võib tähendada ka suure sõmera kiviklibuga liiva.»

Samuti hämmastab meie kaasmaalasi lõunamaades levinud arusaam puhtusest, et lastetoit võib olla midagi muud peale friikartulite ja viinerite, aga ka see, et massiturismi restoranid sööklatega sarnanevad ning et kõik hotelliaknad ei saa ka parima tahtmise korral avaneda merele.

Sosnitskile meenub just nimetatud pretensioonidega juhtum Türgist, kus lisaks ei mahtunud pere ka tuppa kuidagi ära – suvitajaile tundus subjektiivsele hinnangule tuginedes, et toas pole lubatud 36 ruutmeetrit. «Seda kaebust lahendati pärast terve aasta,» mainib ta.
Üllatuste suhtes tundlikele inimestele soovitab Sosnitski oma reis ise otsast lõpuni planeerida ja korraldada. Siis saabki vaid iseennast süüdistada.  

Nõuandeid

•    Tenerifel ja teistes hispaaniakeelsetes paikades olge väärtasjadega hoolas.
•    Iisraeli minnes varuge rohkesti taskuraha, sest maa on kallis.
•    Madeira ei sobi liikumis­puudega inimestele, sest kõrguste vahed on suured.
•    «All inclusive» on eriti põhjendatud Iisraelis, Kariibi piirkonnas, Kuubal ja Jamaical, kus väljas söömine väga kallis.
•    Napsisõbrad arvestagu, et Türgis ja Egiptuses võivad «rumm», «viski», «džinn» või «viin» pärineda samast tünnist.
•    Jälgige veepudelite korke, sest anumaid kiputakse korduvalt suvalistest «kaevudest» täitma.
•    Ärge ostke vett tänavalt.
•    Madala kategooria hotellis loobuge jääga valmistatud kokteilidest, et mitte saada kõhutõbe.
•    Usaldage kohalikke apteekreid – nad teavad, mis eurooplase terveks teeb.
•    Ärge ostke ekskursioone ja sukeldumisretki tänavalt.
•    Võtke isegi Egiptusse minnes kaasa sääsetõrjevahend.
•    Egiptuses varuge kannatust – ülbe pilgu ja kõrgi suhtumisega kiiremat teenindust ei saa.
•    Reisi madala hinnaga peaksid kahanema ka ettekujutused ja ootused.

Koostas: Argo Kasela

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles