Jaapan – kauge ja kummaline

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuldne tempel ehk Kinkaku-ji: üks Kyoto populaarsemaid vaatamisväärsusi.
Kuldne tempel ehk Kinkaku-ji: üks Kyoto populaarsemaid vaatamisväärsusi. Foto: Evelin Laaniste

Kauge maa Jaapan pakub igaühele midagi – vana arhitektuuri ja traditsioone, uuenduslikku tehnikat, suurepärast toitu ja palju muud. Seda põnevat paika tasub avastama minna!

Tõusva päikese maaks kutsutav Jaapan oli mind juba aastaid enda poole tõmmanud. Olin kuulanud loenguid selle riigi keerulisest tööeetikast ja suhtlemisest, lugenud raamatuid, sh «Õhk riisiterade vahel», «Minu Tokyo» ja «Minu Jaapan», ning alati mõelnud, kui erinevates maailmades lääne inimesed ja jaapanlased tegelikult elavad. Lõpuks otsustasin, et kõigest arusaamiseks tuleb ise kohale lennata. Kuna plaan oli avastada Jaapanit omal käel, tegime koos reisikaaslasega nii põhjalikku eeltööd, et lõpuks tundsin end olevat valmis kasvõi Jaapani-teemaliseks eksamiks ülikoolis.

Pärast kümnetunnist lendu maandusime Tokyo lennujaamas, ja sealsamas toimus ka esimene kokkupuude kohaliku supertehnikaga. Eelistasime lennujaamas n-ö läänelikku WC-kabiini (jaapanipärane tähendab auku põrandas), kus selgus, et poti küljes on mitmete nuppudega pult, millel lisaks hieroglüüfidele õnneks ka pildid peal. No sellist potti tahaks endalegi koju – prill-laua soojendus, veesolina muusika, mitme funktsiooniga bidee jne. Kõik selleks, et inimene end tualetis hästi tunneks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles