Lugejate lood: läbi saju Londonisse ehk lennureis, mis ei unune
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reisibüroo Mainedd ja Postimehe tarbijatoimetus ootavad lugusid ebatavalistest lennureisidest.
Paar aastat tagasi oktoobri keskel lendasin kahe sõbraga Londonisse. Lennupäev tõi aga kaasa hulga ootamatusi.
Plaanis oli autoga Keilast lennujaama sõita. Esmalt selgus, et sõbral polnud õnnestunud meie pileteid välja trükkida ning selle tõttu siirdusime hommikul Keila raamatukokku, mis paraku oli just sel päeval suletud. Helistasin kohe oma sugulasele Tallinnasse ja palusin tal piletid välja printida, et saaksime enne lennule minekut need tema juurest ära tuua. Kohe võtsime plaani hakata sõitma oluliselt varem, kui plaanitud.
Tund aega enne plaanitud väljasõitu hakkas vaikselt lund sadama. Kuna oli oktoobri keskpaik, siis olid mu autol suverehvid veel all. Tõstsime ettevalmistuste tempot, kuid 45 minutit hiljem oli juba korralik lumi maha tulnud. Siiski asusime teele. Sõita saime umbes kilomeetri, mille jooksul sattusime kolmel korral peaaegu õnnetusse. Sellest mulle piisas. Parkisin auto Keila äärde ja helistasime sõbra emale, kes oli Tallinnas, et ta meile järele tuleks. Tema oli ettenägelikult rehvid juba ära vahetanud. Ta jõudis umbes poole tunniga kohale, kuid tagasitee Tallinna poole läks kolonnis maksimaalselt 50 km/h. Selleks hetkeks oli lennu väljumiseni alla kahe tunni ja lund muudkui sadas juurde. Tee pealt helistasin lennujaama, et uurida ega lend ei hiline (varasemal kolmel korral, mil olin Londonit külastanud, oli mu lend kaks korda edasi lükatud). Sealt teatas mulle rõõmsameelne naisterahvas, et selle lennuga neil probleeme ei ole. Saime teada ka, et saaksime oma piletid ka lennujaamast, kuid check-in suletakse 40 minutit enne lendu. Otsustasime kesklinna sugulase juurde mitte sõita ja riskeerida Järvevana teega.
Viimane lõik Tartu maanteel lennujaamani oli autodest täiesti umbes. Lennujaam paistis, aga autorodu liikus teosammul. Minutid muudkui kadusid ja me hakkasime juba mõtlema, et kas poleks õige autost välja hüpata ja jala kohale minna. Kohvritega läbi hangede sumpamine jäi siiski ära ning jõudsime veel napilt enne registratuuri sulgemist ja saime piletid. Kõik muu läks sujuvalt ning enam ei tundunud miski meid takistavat.
Siiski oli minu jaoks veel viimane vaatus saabumata. Umbes tund peale õhkutõusmist tundsin äkki, et mu enesetunne muutub järjest kehvemaks. Pingelangusest hakkas pea valutama ning käis ringi. Ühel hetkel tundsin, et kohe minestan ja palusin sõbral abi kutsuda. Järgmisel hetkel lamasin lennuki vahekäigus, hapnikumask näol ja jalad üles tõstetud. Õnneks läks mu enesetunne sama kiirelt paremaks, kui oli halvenenud.
Kõige hämmastavam oli aga see, et kui me maandusime, siis mitmed briti kodanikud, kes must möödusid, uurisid, et kuidas ma end tunnen ja väljendasid oma muret, samas kui eestlased trügisid kohvriga nügides sõnatult mööda. Kultuurivahe, mis teha.
Igatahes jääb see reis meie seltskonnale kauaks meelde.