Lugejate lood: purjus lenduritega Moskvasse ehk lennureis, mis ei unune

Lendurid manustasid viina ka lennu ajal.

FOTO: SCANPIX

Reisibüroo Mainedd ja Postimehe tarbijatoimetus korraldasid konkursi, kuhu oodati lugusid ebatavalistest lennureisidest. Antud lugu võitis Postimehe auhinna.

Minu «vahva» lennureis sai alguse sellest, kui ma 1996 aastal Siberis Hantõ-Mansiiskis noore mehena Soome ehitusfirmas töötades sääreluu murdsin. See juhtus paar päeva enne jõule, kui saunast tulles tegin vale sammu, käis üks raksakas, millele järgnes haiglasse sõit. Kohalikud arstid mätsisid jalale kipsi ümber ja ütlesid, et võid kuu aja pärast tantsu lüüa.

Nii see loomulikult ei olnud, sest koju jõudes selgus, et kontidel oli paari millimeetrine vahe, miski luu ei istuvat pesas, kõõlused olid puruks ja lõpetuseks tehti kolm operatsiooni ja käia sain alles poole aasta pärast ja sedagi kepiga. Tänaseks päevaks on jalg ammu terve ja tantsin nagu Toomas Edur oma parematel päevadel.

Niisiis, paar päeva hiljem jõudis kätte jõuluõhtu, laualt ei puudunud põrsapraad, hapukapsas ega ka mitte valge viin. Kõik nad olid ilusasti kohal. Arutasime teemat, et mõned päevad tagasi olla Hantõ-Mansiiski lennujaamas avarii juhtunud. Lennuk maandunud valele rajale, sõitnud helikopterile otsa ja olla olnud ka inimohvreid. See õhtu oli mul hästi meeles, veetsime aega kohalikus ööklubis, kui saabusid mingid petrooleumi järele haisvad tüübid, väänasid karvamütsidest kütust välja, rääkisid õnnetusest ja hakkasid käte värisedes pudelitest viina jooma. OK, see selleks.

Istume siis jõululaua ääres arutame seda teemat ja üks vene mees arvas, et ju siis lendurid olid õnnetuse hetkel liiga kained. Temal pidi sõber lendur olema, lendama Tjumeni lennukompaniis nädal tööl ja nädal vaba. Vabal nädalal pidi naine kodus jubedalt vinguma ja ainukesed rahulikud hetked pidid tööl olema. Töönädalal saavat rahulikult viina võtta ja alkoholijoobes pidi selline rahulik ja aeglane koordinatsioon olema, et «kakrass» hea lennukit maandada. Mina muidugi seda juttu ei uskunud. No ei saa ju tõsi olla, et lendurid ja purjus. Aga samas kurat seda teab, kes neid seal üleval ikka kontrollib?

Möödus paar päeva, kui soomlasest ülemus ütles, et mida ma siin ikka vahin, sõitku ma koju ehk kodus paraneb jalg kiiremini. Ja siiralt suured tänud talle muidu ilmselt käiksin siiani kepi või karguga. Järgmise päeva varahommikul viidi mind Hantõ-Mansiiski lennujaama, kust kell kaheksa pidi lennuk Moskvasse lendama.

Juba hommikul hakkasid mingid jamad pihta ja reis muudkui lükkus edasi. Rahvas teadis rääkida, et meie lennukit remonditakse ja küll varsti minema saame. Ootasime koos teiste reisijatega õhtu kella kümneni. Selle aja jooksul saime kolm korda kottidega paarsada meetrit üle maandumisradade lennukini jalutada ja kuulata «uut» informatsiooni, et lennuk pole ikka veel valmis ja kapake aga tagasi. Uskuge mind, et neljakümne viie kraadises külmas karkude ja ühe jalaga pole see sugugi mõnus tatsata.

Lõpuks peale kella kümmet saabus õnnehetk ja saime ronida oma teraslindu, milleks oli kolme reaktiivmootoriga, kahekümne seitsme reisijakohaga väiksem lennuk JAK-40. Muide, sellesse lennukisse pääsemiseks on lennuki tagumises otsas kahe ratta vahel alla lastav trapp, mida mööda tuleb üles ronida. Kaasreisijaid oli alla kahekümne pluss üks stjuardess. Istusime kohtadele ja siis saabus meeskond: kapten, teine piloot ja veel üks kolmas mees. Terve meeskond oli silmnähtavalt joobes ja minu kaasreisijad peale pikka väsitavat päeva kaasa arvatud. Ainukesed kained olime mina ja stjuardess. Mina põhjusega, et purjus peaga on väga raske karkudega mööda jäist teed kulgeda, aga miks stjuardess kaine oli, ei tea?

Esimene mõte oli, et lahkun lennukist, aga miskipärast jäin. Avasin oma suu, pistsin keele alla mõned relaniumi nimelised rahustid ja minu lennureis, mis eales ei unune, võis alata. Veerand tundi peale õhku tõusmist hakkas salongis lae all mingi suits levima. Kokpiti poolt saabus see kolmas mees avas mingi laeluugi või midagi sellist, vandus, ropendas ja tegi käega keeramis liigutusi. Mõne aja möödudes suits hajus.

Tunne oli mul väga sant ja kuna Iževskis oli vahemaandumine, tegin kindla otsuse lahkuda lennuki pardalt ja minna lennujaama kaebama ja «poliitilist varjupaika» paluma. Paari tunni pärast maandusimegi Iževskis ja kuna lennukit hakati tankima, siis kamandati kõik see mees välja. Seadsin ka end minekule, et eelpool mainitud otsus täide viia, kui ligi astus see kolmas mees ja ütles, et lennujaamani on kolmsada meetrit ja mina invaliid võin lennukisse jääda. Siis soovitas ta mul istuda vasakult esimesse ritta kokpiti taha üksiku istme peale, mille ees oleva seina pealt sai alla lasta klapptooli ja selle peale oma haige jala toetada. Veel võttis sama seltsimees taskust pudeli viina, kusagilt oli ta teise kätte tekkinud hambajälgedega poolik suitsuvorsti latt ja kukkus mind kostitama. Teada olevatel põhjustel olin sunnitud tema lahkusest loobuma. Millegi pärast ta ei solvunud ja lahkus koos teiste reisijatega.

Istusin kui naelutatud esiistmel ja muudkui kaalusin oma ette «lahkun, ei lahku, lahkun, ei…». Mõtlesin, et pool maad elasime üle, elame teise poole ka. Tunnikese pärast võis lend Moskva suunal jätkuda. Istudes nüüd kokpiti ukse taga kuulsin sealt pidevat hirnumist, möla ja taara kõlinat. Ülejäänud reisijad magasid õndsat viinauimas vägilase und, ainult mina ja stjuardess olime ärkvel. Mingi hetke pärast ilmus kokpiti ukse peale nabani avatud särginööpidega jumala umbjoobes teine piloot ja hakkas stjuardessi ära rääkima ja enda juurde meelitama. Mangumine kestis umbes kolm-neli minutit ja siis koperdas ta oma kabiini tagasi. Mõne minutiga saabus üleüldine vaikus ja ma arvan, et lendasime ilmselt  autopiloodiga.

Tunnikese möödudes hakkasid Moskva tuled paistma ja stjuardess nimega Tamara muutus rahutuks. Ta tuli kokpiti ukse taha kukkus vastu seda prõmmima, ukselinki logistama ja «poisse» oma heledahäälse kisaga äratama. Kui päris aus olla, siis oli see üks minu elu pikemaid ja hirmsamaid minuteid. Õnneks seltsimehed ärkasid ja me alustasime maandumisega. Peaks mainima, et joogise peaga lennuki maandamise jutt tundub tõsi oleva, sest tõesti rattad puudutasid pehmel ja sujuvalt emakest maad.

Lennuk maandatud jätkus suht kaootiline ekslemine mööda Vnukovo lennuvälja radu. Kuulsin, kuidas lennujaama dispetšer raadio teel lendureid sõimas ja muudkui seletas, et «kas te olete purjus, et te aru ei saa kuhu sõitma peab»(ilmselt siis nagu lennukit parkida). Lõpuks saadeti meile kollaste vilkuritega auto ette, mis juhatas meie lennuki kuhu vaja. Vot selliste väikeste sekeldustega jõudsin ma õnnelikult Moskvasse. Tegelikult pidin saabuma päeval kell kaks ja inimene Soome firmast, kes mulle vastu tuli, oli loomulikult lahkunud. Kell oli kolm öösel, võtsin takso ja sõitsin oma Moskva üürikorterisse, mis õnneks oli veel alles.

Järgmisel päeval alustasin rongiga teed Tallinna poole. Edasi oli traumapunkt, röntgenipildid, kolm operatsiooni, terve kuu haiglas ja nii edasi. Aastaid hiljem meenutades tundub see  lennureis koomiline, aga kohapeal selle sees olles, ja ei taha mõeldagi.

Populaarne

Tagasi üles