Lugejate lood: rumal nali maksis kätte ehk lennureis, mis ei unune

Suusakuurort Elbruse jalamil.

FOTO: RIA Novosti/Scanpix

Reisibüroo Mainedd ja Postimehe tarbijatoimetus ootavad lugusid ebatavalistest lennureisidest.

Jaanuar 1974. Otepää Munamägi ei rahuldanud  enam  minusugust suusalaskumistega tegelevat  fänni.  Mida rohkem sealt alla lasta sai , seda väiksemaks ja lahjemaks mägi  jäi. Hakkasime sõbraga otsima suuremaid elamusi ,ehk teistsõnu suuremaid mägesid.  Atlast uurides jäi silma  nats suurem mägi … Elbrus!  Polnud aimugi, kuidas sinna pääseda ja mis meid seal ootab. Ühes olime kindlad:  pole võimalik, et seal  suusakuurorte pole. Kaardilt leidsime  ka lähima lennujaama - Mineralnõje Vodõ. Suusad õlale, kott kätte ja  istusime  Tallinn – Mineralnõje Vodõ  lennukile, ümberistumisega Moskvas. Sealt see jama hakkaski.

Ootasime Vnukovo lennujaamas ümberistumise kutset. Nägime , et kaassõitjad rüselesid kassa juures. Selgitati, et on vaja pilet komposteerida. Võtsin järjekorda. Kassast saime teada, et meie piletid on just  maha müüdud, kuna hilinesime komposteerimisele.  Kell oli 11.58, järelikult kaks minutit pidi veel aega olema piletit komposteerida. Protesteerimine ei aidanud.  Ajaviiteks, nalja pärast  ja noortelt lennujaamas töötavatelt näitsikutelt  abi saades hakkasin helistama kõikvõimalikele Aerofloti ametnikele nõudes õigluse jalule seadmist. Mu jutt kuulati ära, aga abistada polnud ju loomulikult enam võimalik, sest lennuk hakkas  varsti õhku   tõusma.

Just siis tuli minu juurde valges kitlis daam ja kamandas mind endaga kaasa. Kohkusin, oli teadmata, keda ma helistamistega olin ärritanud, võib-olla huvitus minust KGB.  Hõikasin sõbrale, et viiks mu koti koju!

Mind viidi  medpunkti, pandi kraadiklaas kaenla alla, kust selgus, et mul on väike palavik. Arvasin, et nüüd tehakse hulluks. Arst kirjutas mingi paberi ja käskis mul minna sellega kassase ja lisas, et sealt saab selle tõendiga vajalikud piletid.  Olin hämmingus. Tänasin ja lahkusin. Saatsin sõbra kassasse,  ise jooksin kommikarbi järele. Kuulsin kassast hirmsat kisa: Aah nüüd olete haiged!»   Kassiir lõpuks leebus ja ütles:  «Poisid, minge lennuväljale, otsige üles Moskva-Mineralnõje Vodõ  lennuk ja öelge , et Galina Ivanovna palus teid peale võtta.»

Vnukovo aerodroom, lennukeid täis, kes tõuseb, kes maandub, kes kaugemal, kes lähemal.  Tol ajal ei keelanud keegi reisijail lennuväljale omapäi minemast. Lennukil aga küljepeal marsruuti kirjas pole nagu rongil. Arvasime , et olime leidnud  u poole km kauguselt võimaliku Mineralnõje Vodõ  lennuki, sest seal oli trepp ees ja reisijad  oli arvatavasti  juba lennukis. Trepi otsas seisis 3 lendurit. Jooksime sinna - oligi. Lendurid lubasid lahkelt meil lennukisse minna. Aga suusad ja kotid?  Lendur ütles, et pakke enam lennukisse panna ei saa, sest pakiruumi  trepp oli ära sõitnud. Sõit oli katki jäämas.  Äkki märkasin, et lennuki sabas olev pakiruumi uks oli irvakil. Lenduri loal lükkasin suusaotsaga ukse lahti, viskasin kotid  ja suusad sisse. Samas kartsin, et äkki unustavadki  ukse lahti ja kotid kukuvad Kiievi kohal alla.  See   oleks muidugi suurema  väärtusega  nali  olnud kui  meie pagasi väärtus.

 Läksime lennukisse. Stjuardess vaatas pileteid ja selgitas, et  istekohad on juba kinni ja lennukis seisukohti  pole ette nähtud,  tuleb lennukist maha minna. Tal oli oma kindel  seisukoht!  Midagi teha polnud. Läksime maha  ja «kaebasime» lendurile  ära, et stjuardess meid lennukist välja viskas. Lendur  ütles naeratades, et lennukis tõe poolest seisukohti pole.    Aga pakid olid ju pagasiruumis. Lendur muutus närviliseks ja käskis mul jaamast pakitrepi kutsuda. Ma selgitasin, et mind võidakse seal sellise jutu peale kohe kahtlusalusena miilitsasse viia.  Lendur võttis oma mütsi kaenlasse ja hakkas jaama poole jooksma. Pakid tõsteti maha ja me lonkisime lennujaama tagasi.

Natukese aja pärast tuli kogu  lennukitäis rahvast ootesaali. Selgus, et meie pärast ei jõudnud lennuk õigel ajal startida.  Lennukile hakati otsima uut stardiaega.  Tunnikese  pärast hõigati välja, et kuna M-Vodõs on  lumetorm lükkub start edasi. Õhtul kell 8 korrati sama teadet. Meid see ei puudutanud, sest niikuinii oleksime pidanud  järgmist reisi oodates öö magama lennujaamas ja  pileteid  komposteerides maksma mingit lisaraha. 

 Siiski kandis mu naljapärast tehtud ponnistused vilja. Kell 23  teatati, et vastu tulles reisijate soovile stardib Mineralnõje Vodõ suunas  kaks TU-d.  Nüüd mahtusid kõik lennukitesse ja jäi ruumi ülegi. Istusime sõbraga mõlemad akende alla , et näha välja. Mõlema kõrval oli tühi koht.

 Enne maandumist hakkas lennuk ootamatult rappuma ja hüplema. Teadsime juba  Moskvas , et  seal  on suur torm.   Maandumisel nägin kaugelt lennurada ja lennuk kallutas end selles suunas. Raja kohale jõudes tõstis aga tuure ja lendas uuele ringile. Järgmisel katsel kordus sama. Kolmandal – sama.  Minu taga istus ohvitser oma naisega, kes juba nuuksus ja kellele toodi oksekotte.  Nüüd tegin andestamatu vea.  Hõikasin oma sõbrale vene keeles: «Näen, et lennukil ei tule rattad alla». Loomulikult pole võimalik aknast kuidagi lennuki kõhualust uurida ja veel öösel. Lennukis oli aga  juba kõigil mõtlemine  krambis. Kõik, kes  mu tähelepanekut kuulsid, võtsid nalja tõe pähe.  Ma ei osanud sellega arvestada. Tõusis paanika. Minu taga istuv naisterahvas hakkas lausa kiljuma. Mul omal tekkis hirm, et äkki tõesti ei tule  rattad alla. Tahtsin ennast rihmadega kinnitada, kuid haarasin ähmiga paremalt kõrvalistme vasaku rihma. Ehmunult  nägin, et peos on  kaks ühtmoodi otsaga rihma. Hädaga sidusin rihmad omale kõhu peale lihtsalt umbsõlme.  Paanika tõusis, süda kloppis.  Muide, sõbral oli see esimene lennureis.

Lõpuks käis ikkagi  kolks ja lennuk maandus. Rahvas rahunes. Väljumisel tundsin eriliselt tugevat  s..a haisu. Ütlesin sõbrale, et venelanna on ennast täis s….nud.

Öösel kedagi lennukil vastas polnud ja rahvas lonkis lennujaama poole. Siis tuli sõber minu juurde ja ütles, et see polnud venelanna, kes end täis lasi vaid   tema ise!  Košmaar!

Käia ta eriti ei saanud ja jäime teistest maha. Edasi liikuda oli võimatu.  Käsipakke meil polnud,  ühtki puhastusvahendit polnud.  Ta oli läbimärg, oli tühjendanud kogu oma kõhutäie püksi. Hakkasin tegema puhastamiseks lumepalle, aga  ilm oli külm ja need ei jäänud kuidagi kokku. Tuli edasi kõndida. Jõudsime lõpuks peaaegu tühja lennujaama.  Ega WC-s ka midagi targemat teha poleks saanud. Otsustasime minna kohe hotelli ja seal pesema hakata. Õnnetuseks  Min-Vodõ  hotellides kohti polnud, soovitati sõita Pjatikorskisse. Maksime taksojuhile hulga raha, panime jope istme alla, tegime aknad lahti ja sõitsime naaberlinna.

Sõber haises niikaua väljas, kuni ma hotellis dokumente vormistasin, aga ilma sõbra kohalolekuta ei nõustunud administraator  tuppa minema. Kutsusin siis «tõpra» sisse, administraator  jõudis nina kinni hoides vaid sisistada:  nu i estontsõ.  ( no on ikka eestlased).  Kõik märkused tuli alla neelata.

 Järgmise päeva öösel jõudsime Elbruse jalamile Baksani, kus oli ridamisi uhkeid klaashotelle. Kaks päeva kestsid veel suured lumetormid, mäkke ei lubatud. Aga teine nädal oli  see-eest  võimas.

Lõpetuseks niipalju, et pärast puhkuse lõppemist keeldus sõber lennukiga tagasi sõitmast. Pikamaa rongide pileteid aga tol ajal polnud lihtne saada, seega hakkasime sõitma koju  linnalähedaste rongidaga kuni Minskini, kus Tšaika ( tolleaegne Tallinn-Minsk kiirrong)   meid koju tõi.  Ööd magasime jaamades. Jäin tööle nädala hiljaks,  aga lugu jutustades anti andeks.  Ka  sõber andis andeks väites, et tal oli juba enne minu vihjet  kõht lahti. Minu süüks jäi ainult see, et kiirendasin protsessi.   Pole teada, kas taga istuv daam mulle selle andeks andis. Vast andis, sest kõik lõppes  õnnelikult. Kahjuks seda nalja ei tarbinud peale minu ja mu sõbra vist mitte keegi. Aga meile oli see paras ja naljakas seiklus, mis iial ei unune.

Tagasi üles