Mõnusaid reisimuljeid: kümme huvitavat seika «Minu»-sarja raamatutest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis meid sunnib rändama? Igavus, väljakutsed, rahutus, kogemustejanu, maitsemeeled – aga eelkõige soov koguda lugusid, muljeid. Mida reisimine meile annab? Mälestusi, lahedaid juhtumisi, millest pajatada veel aastakümneid; kohtumisi, mis meid muudavad; seiku, mis meid proovile panevad. Eksklusiivselt Postimehe lugejaile pakume koostöös Petrone Prindiga võimaluse tutvuda kümne katkendiga kümnest «Minu»-sarja raamatust üle maailma.
«Minu Mongoolia. Raamat armastusest»
«Peaasi on mitte kukkuda. Mitte kukkuda, eriti mitte selle seljakotiga.»
Üritan endaga rääkida, kuid see võtab veelgi enam energiat ning loobun kohemaid. Olen nüüd juba tunnikese või veidi rohkem mööda kõrbe ja mäestiku piiri paremale liikunud ning auto või laager peaks olema kas ammu kätte jõudnud või isegi ammu möödas. Teen taas peatuse ja püüan termosest teetilku imeda.
Termos on täiesti tühi ja kuiv.
Päikese käes kõikudes teen lahti püksiluku ja proovin termosesse urineerida. Praegu oleksin nõus jooma ükskõik mida, kaasa arvatud merevesi, aknool, kusi ja nõudeloputusvesi.
Vaatamata pingutamisele ei tule põiest tilkagi. Dehüdreerumine on kapitaalne. Lutsin taas termose korki ja otsustan tagasi minna. See suund on siiski vale. Ning taarudes komberdan tuldud teed tagasi, mõeldes nüüd vahelduva eduga kord kõigi asjade hülgamisele ja lihtsalt mahaheitmisele ning õhtujaheduse ootamisele.
Silme eest mööduvad pildid, kuidas totrates Hollywoodi filmides seiklevad janused kõrilõikajad kusagil Iraagi kõrbes, siis jooksevad silme eest läbi lõigud Antoine de Saint-Exupéry raamatutest … lendurkirjanik sadas kõrbes alla ning kannatas päevi janupiinade käes, kuni pääses imekombel. Poleks uskunud, et kunagi maitsen ise Saint-Exupéry poolt kirjeldatud kõrbemõnusid.
Tagasitee alguspunkti möödub kella järgi poolteist korda aeglasemalt, ehkki üritan kogu väest pingutada ja kiiresti teha. Kell on juba üheksa hommikul ja kui ma kümneks laagris tagasi pole, hakkavad kaaslased mind tõenäoliselt otsima – aga selleks ronivad nad kindla peale mägedesse, mina aga ekslen ammu juba all, kõrbes.
Otsima…
Kuid mul on ju satelliittelefon? Järelikult ei saa ma olla ka kadunud. Telefon edastab ometigi signaale. Tuleb vaid lasta võimudel mind üles otsida.
Mõtlen korraks, kas abipalumine on ikka hädavajalik – ehk leian UAZi siiski omal jõul üles. Peaaegu kohe näen aga kõrbepinda endale näkku lendamas ning avastan, et laman näoli tulises liivas. Kuidagi imelikult kergeks muutunud keha tõstab end taas püsti. “Võib-olla see oli minestamine,” mõtlen tuimalt ja korjan liivale kukkunud telefoni vaikselt üles. Rahakoti vahel on Ulaanbaataris elava hollandlase Ricki nimekaart, tema teab kindlasti kõige paremini, mil viisil abi saata.
Valin numbri ja jään kutsuvat tooni ootama. Vaikus. Siis kostab veel vaikust ja seejärel viimaks nagu maa alt kostev tuututamine, ja paarikümne sekundi pärast võtab unine Rick mu kõne vastu.
«Hei, kuule, selline lugu on juhtunud, et ma olen üksinda Gobi kõrbes, ma olen eksinud, kadunud. Ja halb asi on, et ma olen täielikult dehüdreerumas ega jaksa enam varsti kõndida.»
«Mida? Mis?»
Rick arvab esiotsa, et kuuleb valesti või et ma heidan nalja. Kumbki oletus pole kahjuks tõsi.
«Ma olen eksinud Gobi kõrbes, Ich Bogdi lähistel, aga ma ei näe soolajärve ega mitte midagi. Mul on vaja, et Mongoolia sõjavägi või keegi peiliks välja mu satelliittelefoni signaali ja tuvastaks asukoha. Ja saadaks abi. Ma ei jaksa vist kaua enam ilma veeta olla.»
«Mongoolia sõjavägi?» Rick hakkab midagi vaikselt jagama ning tema häälest on kuulda, et uni on nüüdseks nagu peoga pühitud.
«Kuule, siin ei ole sõjaväel sellist võimekust. See on Mongoolia, mitte mõni arenenud riik nagu Hiina!»
Rick püüab sõbralikult nalja heita, kuid tema hääl kõrgeneb reetlikult. Tundub, et minu olukord on tõsisem, kui arvata oskasin.
«Aga kas keegi ei saa siis signaali asukohta peilida ja saata kopterit või midagi? Mul saab aku varsti tühjaks ka, kaks pulka on veel jäänud.»
«Kopterit? Viimane päästekopter kukkus juba kaks aastat tagasi alla!»
Pingutan kõrvu, et aru saada, kas kuulsin ikka õigesti. Raske on uskuda, et kõigi nende teedeta piirkondadega Mongoolia-sugusel hiigelriigil ei ole kopterit, millega hädalisi päästa. Ma pidin kuulma valesti, see pole lihtsalt võimalik …
***
«Minu India. Mister Singhi surm ja tuhat tassi chai'd»
Orbudekodu on väike. Pisikene klassiruum on kõik, mis lastel on. Seal magatakse, süüakse, mängitakse ning õpitakse. Lisaks sellele on veel köök ja külalistetuba. Õpetaja vabandab. Valge madam peab aru saama, et Orissa on vaene, hõimud on veel vaesemad. Orbudekodus ning terves Kurtamgarghis ei ole ühtegi tualetti. Mister Barada on haritud mees, ta teab küll, mis on tualett ja kuidas seda kasutada. Kui me Bhubaneswaris bussile tulime, oli ta silmapilkselt orbudekodusse helistanud ja käskinud lastel hakata mulle banaanilehtedest tualetti ehitama, kuid enne kui see valmis sai, oli pimedaks läinud. Kõik seitsekümmend last vaatavad piinlikustundega oma paljaid varbaid.
«Ma olen maal kasvanud, teate, ma võin siiasamasse džunglisse minna, kui ainult tiigrid mind ära ei söö,» teen nalja.
Õpetaja nägu on morn. See pole üldse esimene kord, kui metsik tiiger põõsasse asjale läinud inimesele kallale tuleb. Minuga saadetakse kaasa neli tüdrukut. Üks kannab kaussi värske veega. Terve tee võssa püüan tüdrukuid tagasi saata. Mul ei ole vaja pissimiseks eskorti, kuid tüdrukud käivad mul sõna lausumata kannul. Vett pole mul ka vaja. Mul on kaasas tualettpaber. Selle näitamine ei too lastes esile mingit äratundmisrõõmu. Paber on see, millest tehakse ruupiad ja millele trükitakse kirjud Bollywoodi plakatid. Väike patsidega tüdruk suure veekausiga vaatab mulle etteheitvalt otsa.
Kui ma džunglist tüdrukutega tagasi tulen, hakkab kell saama kuus hommikul ja ma olen unine. Lapsed on mulle teinud aseme tühja külalistetuppa. Heidan ohkega nööridest punutud välivoodile, kui sisse astub õpetaja veel kolme tüdrukuga. Mis nüüd?
«Need kolm mudivad su jalasääri, kuni madam magama jääb,» lükkab õpetaja häbelikke tüdrukuid mulle lähemale.
«Mu jalasääred ei vaja mudimist.»
«Ei, ei, ei,» peatab mind õpetaja. «Madam istus terve öö bussis. Tema jalasääred on väsinud.» Need kolm tüdrukut olevat väga osavad. Nad mudivad õpetaja jalasääri igal õhtul. Nad teevad tipp-topp tööd.
Kolm tirtsu istuvad voodi äärele ja hakkavad mu sääri mudima. Mu uni on paugupealt kadunud.
Vaevalt saan ma silma kinni, kui keegi mind üles äratab. On kell kümme hommikul ja minu tualett on valmis saanud. Kõik seitsekümmend last ja abiõpetajad, lisaks nii mõnigi külaelanik on kogunenud selle sisseõnnistamist vaatama. Viltune banaanilehtedest ja päevatekkidest välikäimla on üpris muljetavaldav. Korralik poolemeetrine auk on maasse kaevatud ja isegi väikesed kõrgendikud jalgade jaoks tehtud. Nagu üks korralik india kemmerg. Lapsed, kes pole kunagi tualetti kasutanud, teavad nüüd vähemalt, kuidas see välja näeb.
Banaanilehed pakuvad saja silmapaari eest vähe kaitset. Igalt poolt tungivad läbi valguskiired ja eemalt paistab poolkaares seisev rahvamass. On selge, et isegi kõige parema tahtmise juures ei saa ma sellistes tingimustes käimlat kasutada. Seega kolistan ja sahmerdan tualetis valjult ja tulen siis tagasi välja. Mulle vaatavad otsa ootusärevad näod.
«See on suurepärane,» ütlen ma.
***
«Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris»
Olen märganud, et ega neil noorematel õdedel kloostris kerge ei ole. Alla 35-aastaseid ongi peale väikese Maria veel ainult kolm või neli. Enamik on keskealised ja vanemad. Noorematel on oma kindlad vaimulikud emad ja juhendajad, aga tegelikkuses kipuvad kõik neid õpetama ja jooksutama.
«Kas sa vahel oma lähedaste järele ei igatse?» julgen küsida ühe isiklikuma küsimuse.
«Otseselt mitte. Mu vanemad ei oota mind enam tagasi. Minu ema on ka sügavalt usklik ja mitu korda mul siin külas käinud.»
«Aga vanavanemad?»
«Vanaemaga räägin aeg-ajalt telefonis, kuigi ma pole talle tegelikult öelnudki, et ma kloostris elan. See oleks talle liiga suur šokk. Inimestel on ikka kindel nägemus, mis nende lastest või lastelastest kunagi saab ja kui läheb teisiti, siis ei suuda nad sellega leppida,» ütleb väike Maria, kui oleme juba kloostri hoovi keeramas. Tema enesetunne tundub olevat natuke paranenud. Vaatan, kuidas ta silkab pimeduses kiirelt oma kella poole ja mõtlen, et kui mina oleksin nii noorelt teinud otsuse kloostrisse tulla, siis kõige rohkem igatseksin just oma vanavanemate järele. Neid ei pruugiks ma ju enam kunagi näha.
***
«Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis»
Vahetevahel õnnestus ka minul üürniku-casting’utel löögile pääseda, ent siis ei tekkinud klappi tulevase korterikaaslasega ning mina olin see, kes punuma pani. Kui ukse avas rastapatsidega nooruk, käsi kaunistamas tribal-tätoveeringud ning T-särgil lainetamas kiri «Hypnotic Vibrations», tundsin, kuidas ligi hiilib kõhklus. «Pole viga, avatud meel on põhiline, nii et ei mingit kolkasnobismi,» mõtlesin endamisi ja astusin sisse. Korter oli väike ja pime ning erilist indu sinna kolida ma ei tundnud. Jäin vaatama seinu, mida katsid sinised digitaalmaastikud ning lendlevad neoontoonides Ganešad. Kõigele sellele oli lisatud mustreid, varje, udu ja sädelust, arvatavasti oli kasutatud kõiki Photoshopi filtreid. Silmasin ka mitut raskestiloetavat üledisainitud kirja. «Goa Trance Paradise!» paistis ühel plakatil kirjas olevat. «Spiritual Groove and Elixir of Life!» kuulutas teine. Kogu kupatus võttis silme eest kirjuks.
«Kuidas on? Cool, ah? Sõbraga kahepeale tegime. Sa olid ka vist ameti poolest disainer?» tundis korteriomanik huvi. «Kena, väga huvitav,» ühmasin mina enda suureks üllatuseks. Ning jätkasin: «Huvitavad värvid, huvitavad üleminekud...» Lõpuni ma end siiski talitseda ei suutnud ja lisasin: «Olete kasutanud programmi tervet potentsiaali.»
Iroonia tundus minevat tüübist mööda. «Jah, üritasime edasi anda trance-muusika kompleksset vibe’i.» Ning lisas sinna otsa rõõmsalt: «Tundub, et me mõistame teineteist! Mul on uuele korterikaaslasele ainult paar nõuet. Esiteks, et tegu oleks naisega.» Selles mõttes tundusin ma muidugi sobilik. «Mul on siin veel paar sellist päris kenakest läbi käinud, väga raske on niimoodi valida,» jätkas ta trance’i- ja hipimehe kohta ootamatu nõudlikkusega. «Tegin isegi väikese edetabeli. Kuidas oleks, kui te tuleksite reedel kõik siia ning teeksite mulle koos süüa? Saan teiega paremini tuttavaks ning õhtu lõpuks langetan ka otsuse,» jätkas tüüp nagu vene bojaar endale pruuti valides. «Ära võta seda kui võistlust. Kuigi ma saan aru küll, et sulle kui disainerile siin meeldiks. Oleks ka tööalaselt inspireeriv.»
«Jah, reedel näeme,» vastasin mina viisakalt, samal ajal uksest välja taganedes. Tänapäevani ei tea ma, kuidas see missivalimiste õhtusöögivoor möödus.
***
«Minu Peterburi. Optimismi lühikursus»
Tädi, kes Kerberosena raamatukogu sissepääsu valvab, vaatab mulle rangelt otsa ja teatab: «Vihmavarjudega sisse ei lasta.»
Väike asi, kas pole. Aga selleks ajaks oleme seda keelavat lauset kuulnud juba neli korda.
Esialgu pahandab tädi, et me üritasime väliriietes sisse astuda.
«Teil ei köeta!»
«Arvate, et meile meeldib külmetada?»
«Kas siis kohe üldse-üldse ei saa?»
«Peate targemad olema ning soojemalt riidesse panema.»
Küsimusele, kus garderoob asub, viipab ta hoiukappidele. Nii 30 x 30 sentimeetri suuruses. Pakime oma vammused sinna.
Kerberosel jälle vastuväiteid: «Kottidega sisse ei lasta, ainult käekottidega.»
«Need o n käekotid.»
«Aga sinna mahuks kümmekond raamatut. Ne položeno!»
See on kantseliitlik nõukogude jäänuk, mis tähendab, et reeglite kohaselt pole miski lubatud.
Pakime ka need ära. Võtame kaasa vaid rahakotid ja telefonid, sest kõikjal, kus sellised kapikesed seisavad, ripuvad ka hoiatavad kuulutused, et administratsioon väärisesemete kadumise eest ei vastuta.
Füüsikareeglite järgi kaks korda pikem ese väiksema sisse ei mahu.
«Vihmavarjudega sisse ei lasta.»
Tuleme hoiukappide juurde tagasi. Upitan nii ja naa, aga pika varrega vihmavari kappi ei mahu. Nurka jätta ma südamele kallist vihmavarju, mille mulle vanaema kinkis, ei taha, sest administratsiooni kuulutuses seisab allajoonitult: «Olge tähelepanelikud! Ärge jätke isegi lühikeseks ajaks oma asju järelevalveta. Hilisemaid pretensioone administratsioon vastu ei võta.»
No ja kuuleme siis: «Vihmavarjudega sisse ei lasta.»
Seletan, et ei mahu. Pole tema asi. Palun tema juurde laua alla jätta. «Ne položeno.» Mida tegema peaksin? Tema ei tea. Äkki saaksin kellegi teisega vestelda? «Ne položeno.» Ükskõik mis küsimus, vastuseks ikka: «Ne položeno.»
Järsku täidab mu mõistuse vene väga rikas ebatsensuurne sõnavara.
«Ah et ne položeno?! Teate, mis ma teist arvan? (Trükisõna ei kannata) ja kui te arvate (piiks-piiks-piiks), et (piiks-piiks-piiks) kannatama hakkan (piiks-piiks-piiks), siis eksite (piiks) rängalt, sest (piiks-piiks-piiks-piiks).» Ja veel palju piikse sinna takka.
Edasist ma hästi ei mäleta. Kindlasti kannatas selle vahejuhtumi tõttu rängalt Eesti välisüliõpilaste maine, sest minu meeleavaldust kuulsid vist nii administratsioon esimesel korrusel kui ka kogu vastastiib.
Alles ühikas julges hirmunud Maiki uudistada: «Mis see oli?»
Kust mina tean, mis oli? Ehk tõi viljakas keskkond temperamendi kõige kaunima külje välja? Vagur käitumine suri kusagil liivakastis mängides.
***
«Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein»
Lasteaed on kuidagi geto võrreldes muu Minu Prantsusmaaga. Suur ruum, kus on hästi palju vanu mänguasju ja toonid on väsinud ja kõik asjad on väsinud ja veider läppunud lehk on. Pooltel lastel voolab tatti ninast suhu.
Émile mängib Anaïsi oodates põrandal Playmobili tegelastega, kes on nagu väikelapse legod – ainult et suuremad klotsid, suuremad tegelased.
«Ma otsin sulle siit kastist ühe naise ka,» üritan abiks olla.
«Ei ole vaja, mul on kaks meest. Kas sina ei teadnud, et mehed võivad ka koos elada ja kodu mängida? C’est normal. Nagu minu onu Marc ja tema mees Ivan.»
Ma arvan, et mina seda nelja-aastaselt veel ei teadnud. Mängudes olid ikka ema ja isa või kui polnud, jäeti mängimata.
Lasteaias on vahva see, et lastevanemad aitavad kaasa: iga lapse üks vanem või hooldaja peab pool päeva nädalas abikasvataja olema ning kõigil on mingi kohustus, näiteks raamatupidamine või menüüde koostamine ja toiduasjade ostmine.
Seal ei ole aeda, lapsed on päev otsa toas. Seega, kui oleme mõlemad ära toonud, läheme parki. Kell viis on park puupüsti täis. Kõik liumäed ja ronimisasjad on lastega kaetud. Siblivad ja kiljuvad. Mänguväljakute servades on pingid, täis korpulentseid tumedanahalisi tädisid, kellel on süles väga valged lapsed, sest värskemad immigrandid on enamasti lapsehoidjad või koristajad.
Kui Céleste’i käest Anaïsile taskurätti võtma lähen, ilmneb, et ta suitsetab mänguväljakul. Lasteaia eesruumis, kus on laste väliriided, on aknalaual tuhatoos ja mitu pakki suitsu – ilmselt siis kasvatajad ja abistavad vanemad vajavad ka suitsupausi, sest tõesti – Pariisis suitsetavad kõik, hoolimata sellest, et see on siin kallis lõbu.
***
«Minu Stockholm. Vanniga merel»
Seisame tütrega Leningradi lennujaamas. Stockholmi lennuki väljumiseni on kümme minutit. Nii mulle öeldakse. «Kiirustage! Kui maha jääte, olete eikellegimaal – meie ei võta teid tagasi ega keegi teine ka vastu!»
«Teie dokumendid,» kõlab metalne hääl.
Ulatan kolmeks kokkuvolditud rohelise A4 paberi. Nagu tänapäevased reklaamivoldikud.
Väljasõiduviisa, seisab sellel.
Nimi: Rita Heinovna Paomees.
Kodakondsus: LBG. See tähendab litso bez graždanstva – otsetõlkes kodakondsuseta nägu, tegelikult muidugi kodakondsuseta isik.
Nädal enne lahkumist oli mind kutsutud tööl partorgi juurde. See oli selline justkui vabatahtlik (nuhi)amet pea igas asutuses, mille täitja juhtis ka kommunistliku partei rakukest. Meie partorg oli armas vene onu.
«Rituška,» alustas ta familiaarselt. «Mõtle, mõtle hjasti järele, kas sa ikka tahad ära sõita. Siin meie kõik omad. Meie kõik koos. Kui sinna ljähed, seal juksi oled huntide keskel. Juksi.»
Jah, olin ju ülikoolis teaduslikku kommunismi õppinud ning teadsin kogu tõde imperialistlike kiskjate kohta.
«Teie pagas,» tulistab valvas tolliametnik minu pihta sõnadega.
Siin, kohver ja kott. On muutumatuid suurusi – juba siis, 25 aastat tagasi, võis pagas kaaluda kuni 20 kilo.
«Avage!»
Kohvris on mõned riided, paar mälestusasja.
«Kott ka teie oma?! Lahti teha!»
Hakkan spordikoti luku kallal pusima. Saan selle ainult poolenisti lahti, edasi tõrgub lukk avanemast. Aga selgelt on näha, et kotis on mänguasjad. See tundub ametnikule kahtlasena. Lähevad eluks ajaks välismaale ja napp kakskümmend kilo on täidetud lapse mänguasjadega?
«Lahti teha! Kohe!!!» Ja ta sirutab oma mehise abistava käe. Krrr, käriseb lukk katki. Ikka ainult mänguasjad.
Olgu, lapse jätame rahule, aga sinuga tegeleme veel.
«Siia tulla!» antakse mulle järgmine korraldus.
Metalliotsija libiseb üle mu keha. Rinna kohal hakkab masin ärevalt piiksuma ja punast tuld vilgutama.
Kümme minutit... tuleb mulle meelde. Lennuki väljumiseni oli ju kümme minutit!
Ilmub naismilitsionäär või tollitöötaja ja osutab läbiotsimisruumile. Maretil kästakse jääda meie sumadani ja koti kõrvale. Ta püüab vaikselt oma katkirebitud mänguasjakoti lukku kinni tirida.
«Lahti riietuda!» saan järgmise käskluse.
Seltsimees saadab mulle sellise pilgu, mis ütleb: me teame küll, et sa oled tegelikult mikrofilmi salajaste dokumentidega alla neelanud, aga me saame selle kätte. Plaks, sikutab ta juba kummikindaid kätte. Mina mõtlen ainult kümnele minutile.
Alustan lahtiriietumist. Jõuan pesuni.
«Stopp,» leebub naisametnik ootamatult ja annab mulle veel ühe võimaluse. Uuesti libiseb metalliotsija üle mu poolpalja keha. «Piiks, piiks, piiks,» röögib masin meeleheitlikult mu rindade kohal.
Issand, kas need on tõesti mu südamelöögid, mis masina endast nii välja viivad! Kuidas ma ka ei püüa, ei õnnestu mul oma südant vaigistada.
Tädi suunab pilgu mu tuttuuele, raskustega muretsetud Saksa Demokraatlikus Vabariigis valmistatud rinnahoidjale, mille keskel ripub süütult väike võltskalliskivi. Raksti, rebitakse see sealt ära.
***
«Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes»
Neil retkil õnnestub näha mitut ahviliiki. Neid loomi vaadeldes hämmastab mind, millise mängleva kerguse ja tasakaalutunnetusega liiguvad pärdikud puuvõrades. Nagu muuseas hüppavad need väikesed imetajad puult puule, kasutades selleks vaid imepeeneid oksi. See näib neile valmistavat samaväärset pingutust, kui meile üle tänava äärekivi astuda. Taas satun möiraahvide peale, seekord põrkun ligi kümnepealise karjaga, kes tervitavad mind reipalt soolesisuga, kuid mina olen juba oma õppetunni saanud ja oskan piisavat distantsi hoida. Minu tee ristub ka kahe uudishimuliku aguutiga, kes paarikümne meetri kauguselt mind pingsalt jälgivad. Aguutid on umbes kassisuurused närilised, kes meenutavad välimuselt üldiselt pikajalgset merisiga. Nad tunduvad siinsetes metsades olevat väga tavalised ja nii olen näinud neid ka Apentu pere toidulaual.
Kord ajan õhtupoolikul liikvele väikese salga pekaarisid. Fred väidab, et pekaarid on potentsiaalselt ohtlikud loomad, kes võivad karjana inimest rünnata. Kui mainin Apentule pekaaride nägemist, räägib ta mulle lugusid mitmesajapealistest hiigelkarjadest, mida need loomad võivad moodustada. Karjadesse kogunemine pakub neile tõhusamat kaitset põhiliste looduslike vaenlaste puuma ja jaaguari eest. Nõnda võtan vabadel päevadel pea alati ette erineva pikkusega metsaretki ja kogun tähelepanekuid siinse looduse kohta. Vahel võtavad sellised retked terve päeva ja jõuan bangalosse rampväsinuna, alles koos pimeduse saabumisega.
Ühel jalutuskäigul leian bangalo lähedalt väikese mao. Mao selg on hallikasbeež, kuid kaela ümbruses moodustavad erkoranžid ja rohekad toonid ilusaid kontraste. Iseenesest pole mao nägemises midagi erilist, see on üsna sage nähtus, aga kuna tegu on ilusa miniatuurse isendiga, siis tõstan ta sabapidi üles, et Quentinile pildistamiseks viia. Quentin ei tunne ennast madudega kuigi mugavalt, kuid kasutab alati võimalust neid fotografeerida. Nähes madu, otsib Quentin kiirelt ühe kaanega plastkarbi ja hoiab seda avatuna. Hakkan madu karpi tõstma, kuid ilmselt lasen liiga vara sabast lahti, sest ühe momendiga on roomaja põrandal. Nüüd on ta otsekui uue elu saanud ja siugleb kiiresti edasi. Kumbki meist madusid kuigi hästi ei tunne ja ka seekord pole me päris kindlad, kas tegu on ikka ohutu liigiga, seepärast kargame eemale. Proovin vingerdavat roomajat sabast haarata, kuid juba ta kaob üle veranda ääre bangalo alla.
***
«Minu Ghana. Majanduspõgenik mustal mandril»
Tasapisi hakkabki Accra hajuma, jättes meile hingamis- ja sõiduruumi. Tõsi, mitte ka liiga palju, sest teedele veetud kontrollpunktid nõuavad tähelepanu, peatusi ja pistist – Euroopa numbrimärk lõhnab liigagi tugevalt potentsiaalse lisasissetuleku järele. Või kui selguse huvides täpsustada, siis on just pistised suurema osa Aafrika riikide politseinike põhisissetulek ning palk vaid tühine lisa – ja seda ilma igasuguse irooniata.
«Ma pean selle auto nüüd arestima,» teatab läbihigistatud tumesinises vormis inspektor. «See on ülerahvastatud.»
«Ei ole,» ütlen ma.
«On küll, sest Ghanas kehtivad seadused ja seaduste järgi ei tohi seda marki autodes viibida üle kahe inimese.»
«Ei kõla just tõepäraselt,» vastan ma lühidalt, saateks Andrese kohutavad näomoonutused.
«Mul on siin paber, mis ütleb, et autos võib viis inimest olla!» ulatab Martin politseinikule eestikeelse registreerimistunnistuse, millel numbrina kirjas uste arv: «5».
«Hea küll,» möönab inspektor. «Ma lasen teil seekord minna, aga edaspidi teadke, et meil on Ghanas seadused!»
Ukseklaas sõidab üles ja me võtame kohalt.
«Praegu läks küll napilt,» ütleb Andres. «Las ma räägin järgmine kord ise. Siin ei saa neile niimoodi peale lennata ja konkreetseks minna – see teeb ainult hullemaks! Hetkel oli puhas vedamine, et juhtus normaalne mees olema! Peab ennast lihtsalt pooleks vabandama ja lubama, et rohkem nii ei juhtu, ja veenvuse huvides paar sedi ulatama. Muidu ei pääsegi tulema.»
«Sa kuulsid ju küll, mis jama ta kokku rääkis,» ütlen ma. «Kamoon, mis seadus see selline on, et Subarus ei või üle kahe sõitja olla?»
«Küsimus pole üldse selles, kas mingit seadust on või ei ole. Eesmärk on ilma käeraudade ja oluliste rahaliste kaotusteta kiirelt minema saada.»
«Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud»
Aga tagasi laevale – nendega juhtub samuti piisavalt palju õnnetusi, mis hukkunute arvu poolest lisaks kohalikule isegi rahvusvahelise uudisekünnise ületavad, seega muutusin minagi pisut murelikuks.
«Kuhu sa teel oled?» küsisin.
«Koju. Ma elan Pevases, me jõuame sinna homme lõunaks.»
«Kui jõuame.»
«Jah, kui jõuame. Mul on naine ja kaks väikest last. Ma töötan Iquitoses ja saan ainult iga natukese aja tagant kodus olla.» Ta võttis välja oma rahakoti ja näitas mulle kahe kastansilmse armsa tammetõru pilte.
«Tead, Amazonase jõevool on väga tugev. Kui me siit Itaya pealt nüüd suurele Amazonasele keerame, siis tuleb see vool meile külje pealt suure hooga sisse. Kapten peab väga täpse nurga all Itaya jõelt Amazonase voolu sisse pöörama, muidu võib see meie laeva kummuli keerata, sest meil on ülekaal.»
Vaatasin ringi – ühtegi päästevesti ma ei näinud. See-eest oli mul koti põhjas kaks väikest pudelit rummi – otsustasin ühe välja koukida, et natukene julgustust võtta. Ülejäänud reisijad ei paistnud mingit muret tundvat, mis aga ei ole ka tähtis, nagu ma samuti juba varasematest kogemustest teadsin. Nad lihtsalt löövad risti ette, kui neid peaks mingi oht ähvardama, ja usaldavad ennast täielikult jumala hoolde.
«Lisaks, kui me pimedas vastu mõnd veest väljaulatuvat puuroigast kere sisse augu sõidame, veab see tsemendilast meid põhja nagu kivi.»
Aitab. Maha ei hakanud ma niikuinii enam minema – laev oli nii puupüsti täis, et oma suure seljakotiga ei olnud mul lakke kinnitatud võrkkiikede alt ja vahekäikudes kõõluva inimmassi vahelt enam kuhugi minna. Ega midagi, eks tuleb ka risti ette lüüa, mõtlesin, ja rüüpasin paraja klähvi rummi. Seest läks soojaks.