Põige paella sünnipaika

Justkui tulnukate kätetöö: aga siiski vaid osa uhkest kunsti- ja teaduselinnakust. Foto: Marlen Rein

Hispaania suuruselt kolmas linn Valencia kipub sageli Madridi ja Barcelona varju jääma, kuigi pakub külastajatele nii suurlinna melu, kuldseid rannaliivu, parkide rohelust, veidraid rekordeid kui ka maitseelamusi.

Valencia nimi tähistab võimsaid sõnu «jõud» ja «vaprus», mis iseloomustavad linna tänapäevalgi. Üheks viimase aja auks ja uhkuseks võib nimetada sealset kunsti- ja teaduselinnakut. Keerulise nimetuse taga peitub pompoosne, kuuest justkui mõnelt teiselt planeedilt pärit eriilmelisest hiigelehitisest koosnev kompleks. Tulnukate kätetööd meenutavate hoonete sekka kuuluvad teadusmuuseum, kontserdimaja, kino, põnev park, messikeskus ning kõige kroonina Euroopa suurim okeanaarium. Idee sellise kompleksi ehitamiseks tekkis juba 1989. aastal Valencia tollasel juhtkonnal, kes soovis luua linnale oma sümboli, mida tullakse imetlema kaugelt ning mis pakuks silmailu ja meelelahutust ka kohalikele. Ideest kuni viimase hoone ehitamiseni kulus küll 16 aastat, aga tulemus sai igati vägev.

Kuigi okeanaarium ja teadusmuuseum pakuvad palju põnevat, on ka nende hiiglaslike hoonete vahel kõndimine omaette elamus. Lisaks tundub, et tollaste poliitikute eesmärk on saavutatud, sest ahhetavaid fotoaparaatidega turiste kohtab linnaku ümber ja sees igal sammul. Hoolimata üsna krõbedast hinnast (täispilet 27,90, sooduspilet 21 eurot) kujunes minu lemmikuks siiski ookeanimaja. Õigemini polegi tegemist ühe majaga, vaid see on jagatud eri hooneteks, maa-alusteks ruumideks ja aedadeks. Meeldejäävaim kogemus oli hämaras klaastunnelis jalutamine, ohtlikud haid ja raid üle pea ujumas. Veel saab kaasa elada delfiinišõule, vaadata merilõvide ja hüljeste toitmist, uurida suuri morski, pingviine või lapiku peaga valgevaala, aga ka imetleda kirevaid linde, kilpkonni ja muid põnevaid loomaliike.