Nils Niitra: sarnane ja võõras naaber
13. august 2010, 11:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegime fotograaf Artur Sadovskiga veidi rohkem kui nädalaga tiiru peale nii Lätile kui Leedule.
Alustasime Kolka neemest, liikusime mööda rannikut Kura säärele Kaliningradi oblasti piirini välja, sealt sööstsime mööda kiirteed Kaunasesse ja siis täielikku kolkasse Kagu-Leetu, kust põrutasime omakorda Kirde-Leedu Ignalina tuumaelektrijaamani välja. Ja siis mahalangenud puude vahel slaalomit sõites mööda Ida-Lätit tagasi Eestisse.
Kolmest Balti riigist hädiseim on vaieldamatult Läti, seda kinnitas mulle isiklik kogemus. Oligarhide naftaraha toel üles vuntsitud Ventspils on pigem erand, mis kinnitab reeglit.
Ventspilsist Leedu piirini jõudev tee on autole oma miljonite löökaukudega lihtsalt ohtlik. Ja kohe pärast piiri ületamist algavad neljarajalised laitmatus korras teed, kus võib sõita 130-kilomeetrise tunnikiirusega.
Lääne-Leedu on igati läänelik paik, kuhu voolab ilmselt igal aastal kokku miljoneid turiste Kesk-Euroopast. Eestis ei ole võtta kusagilt sellist kilometraaži valgeid liivarandu kui Leedus.
Leedu külaelu on sootuks miskit muud kui Lätis ja Eestis, sest juba asustustihedus on siin mitu korda suurem. 65 200 ruutkilomeetril elab siin 3,34 miljonit inimest ehk üle 50 inimese ruutkilomeetri kohta. Võrdluseks – Eestis elab keskmiselt 29 inimest ja Lätis 34 inimest ruutkilomeetril.
Leedu külaelus on näha Elu suure algustähega. Maaelu siin Eestis ei ole enam õige maaelu, see on maal elamine. See on paar kombaini tuhande hektari kohta ja kogu lugu.
Jah, me võime naerda leedulaste kitsede, hobuste ja potipõllunduse üle, aga teha ühe päevaga reis läänelikult rannikualalt otse enda varasesse lapsepõlve on võimas elamus.
Leedu oli kunagi suurriik ja tundub, et see annab leedulastele enesekindlust ja väärikust.
Enesekindlus paistab omakorda kõrvaldavat rea väikerahvastele omaseid komplekse, nagu näiteks paaniline tahtmine teada saada, mida teised meist arvavad.
Leedulastel pole vaja ka sundida iga hinna eest sealseid venelasi integreeruma, sest neid on veidi üle kuue protsendi, ja kas sa näed – kõik räägivad leedu keelt, sest muud ei jää üle.
Eesti väikelinnade majakesed on kenasti üles vuntsitud, sellal kui nähtud Läti väikelinnade hoonetest suur osa pole pärast Nõukogude perioodi remonti näinud. See kulumine teeb need aga erakordselt maaliliseks – soovitan kõigil Kuramaal ära käia.
Ja üldse – teie, kes te sõidate säästupaketiga Egiptusesse, vedelete seal nädal aega kohalikust elust isoleeritud rannal ja siis ei saa veel koju ka, sest reisikorraldaja läks vahepeal pankrotti. Mõelge oma peaga ja kulutage see raha suviseks Baltikumi ringreisiks.