Masuuria – eestlaste avastamata Jambalaya
/nginx/o/2016/02/22/5072545t1h7e51.jpg)
4. oktoober 2014, 23:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui keegi küsiks, kus asub see paik, mis ühtaegu rahustab, pakub õnnetunnet ning inspireerib, siis minu kiire vastus oleks Masuuria. Just sinna läheks ma ikka ja jälle tagasi, igal aastaajal ja iga ilmaga.
Kunagine Ida-Preisimaa ala, mis praegu hõlmab suure osa Kirde-Poolast, on tõepoolest väärt avastamist. Maailmas on palju paiku, mille ilu võtab hingetuks või kust saab kuhjaga teravaid elamusi, aga siirast rõõmu ei lase tunda kas pikk vaevaline sõit, sõjaoht, tüütud kaubitsejad või siis hoopis kõrged hinnad ja keskpärasus.
Masuuriasse olen tahtnud tagasi, siin võib end tundideks unustada loodus- või linnavaateid imetlema – on arvukalt järvi, sügavaid metsi ja silmipimestavat rohelust, aga ka lugematul arvul vaatamisväärsusi, kauni arhitektuuriga kirikuid, äärmiselt korras külasid ja linnakesi.
Eestlasi teeks kadedaks siinsed head siledad asfaltteed, mis viivad meie mõistes isegi pärapõrgusse, samuti vilgas äritegevus, mida jätkub ka metsade ja soode taha asulatesse ja külakestesse, ning meiega võrreldes soodsad hinnad.
Restorani- ja poearvet vaadates kerkivad suunurgad iseenesest ülespoole – kas tõesti maksab kõik nii vähe?
Pärast ei-tea-mitmendat Masuuria-reisi võin julgelt öelda, et see on äärmiselt mõnus koht just eesti inimese jaoks. Ideaalne reisisiht eestlasele, kes vajab tavalisest enam privaatsust, oskab hinnata metsikut kaunist loodust ning ei taha väga kuuma, aga ka mitte külma. Ilm on tõepoolest mõnus – kevadest sügiseni on üldiselt soojem kui Eestis ning kevad saabub meie omast kindlasti kaks-kolm nädalat varem. Kord oktoobris, kui Eestis oli juba hommikuti hall maas, istusid sealsetes linnades noored T-särkide väel välikohvikutes ning sõitsid ruladega. Sume oktoobriõhtu meenutas meie augustikuu lõppu või septembri algust. Tõsi, talved võivad Masuurias olla väga krõbedad.
Kadestamisväärne heakord
Poola rohelisteks kopsudeks ning tuhande järve maaks (kus on tegelikult üle kahe tuhande järve) nimetatud Masuuria ei asu Eestist sugugi kaugel, kuid eestlasi satub sinna harva. Ometi on see tava- ja kanuumatkajate paradiis. Poolakad, kellega on vaatamata keelebarjäärile õnnestunud suhelda, pidid tükk aega meenutama, millal nad mõnda Masuuriaga tutvuma tulnud eestlast kohtasid. Leedukaid, sakslasi ja tšehhe käib seal aga küll. Enamasti kihutavad eestlased mööda hullumeelse liiklusega Poola kiirteid Saksamaa poole ning tõeline pilt Poolast jääb saamata.
Seekord alustasime Masuuria-ringsõitu Via Baltica ehk E67 ääres asuvast Suwałki linnast, kust võtsime suuna loodesse. Järgmisteks peatuskohtadeks said Olecko (mis enne Teist maailmasõda kandis nime Treuburg ning veel enne seda saksa nime Marggrabowa), seejärel vaimustav ja suursugune Ełk, väike vaikne Orzysz, sadamalinnake Mikolajki ja Poola suvepealinnaks nimetatud Giżycko.
Poola mõistes väikesed linnad ja asulad annavad Eesti omadele kahjuks igas mõttes silmad ette. Teed on korras, arhitektuur paitab silma, lagunenud maju on vähe ning heakord on kõikjal kõrgel tasemel.
Igas väikeses Masuuria asulas torkab läbisõidul tee kõrval silma vähemalt kolm kuni viis kauplust ning lisaks kümme muud äri. Väikelinnades ei jõua enam kauplusi ja reklaame, mis kutsuvad teenuseid tarbima või midagi ostma, kokku lugedagi. Teades Poola palgataset, mis on üsna võrreldav Eesti omaga, tundub heaolu tase meie omast märksa kõrgem, sest ostjaid ja restoranides sööjaid jätkub igale poole. Õhtusöögile restorani minnakse väga tihti suurte peredega.
Rõõm arveid maksta
Olecko lähedal asuvas majutuskohas, kus mugavustega puhkemaja hind oli 35 eurot öö, maksis teenindaja soovitatud Masuuria-pärane õhtusöök koos (mittealkohoolsete) jookidega 8 eurot.
Kohalike toitude maitse erineb meie harjumuspärasest, kuid mitte sugugi halvas mõttes. Kuhi toiduaineid lähimas supermarketis maksis 4–5 eurot, banaanikilo oli 70 eurosenti. Eriti odavad on jahutooted, mis on poolakate, nagu ka teiste keskeurooplaste (tšehhide, slovakkide) toidulaual teadupärast väga tähtsad. Suur kotitäis saiu, mis ei vaju pigistades kokku, nagu Eestis tavaline, maksis umbes 50 eurosenti.
Kui midagi negatiivset esile tõsta, siis liiklust ja võõrkeelte ignoreerimist. Kõik sildid on enamasti vaid poola keeles, vahel isegi turiste meelitavate vaatamisväärsuste juures. Pole haruldane, et isegi siis, kui saadakse aru, et turist vaid mõne sõna poola keelt pursib, jätkatakse rahulikult poolakeelset z-de ja c-de rohket vurinat.
Liiklus on aga omaette teema. Ehkki siledad teed viivad autot justkui iseenesest edasi, rikuvad sõidumõnu pidevalt möödasõite tegevad autod, kes ei pea liikluspiiranguid ega märke üldjuhul millekski. Alles politseiautot märgates võetakse tuurid maha, sellest möödudes pannakse aga gaas uuesti põhja, näidaku liiklusmärk mida tahes. Samas tuleb kiituseks öelda, et poola autojuhid ei tekita ohtlikke olukordi – näiteks ei kuulnud ma Masuuria metsateedel ühtegi signaali ega piduriraginat.
Uskumatu tundub, et just hetk tagasi kihutanud autodest ei astu sugugi välja närvilised noorukid, vaid muhedad kohalikud vanamehed, kes pühivad käed tunkede külgede vastu puhtaks, pilgutavad lõbusalt silma ja astuvad meelsasti ligi juttu puhuma – kui vestluspartner vaid poola keelt oskaks.
Masuuria peidab endas ka viimase sajandi ajaloo ilu ja valu kogu täies hiilguses. Keset Masuuria metsi, linnakesest nimega Ketrzyn mõned kilomeetrid ida poole leiab Teise maailmasõja ajast pärit Hitleri punkrite varemed. Ajaloohuvilised peaks arvestama, et selle paiga külastamine nõuab ajavaru. Nii et kokkuvõttes tuleb tõdeda: Masuuria pakub avastamisrõõmu kõigile, sõltumata sellest, kas huviks on loodus, ajalugu, arhitektuur või eesmärgiks lihtsalt puhkus. Ka sisseoste tasub Poolas teha, sest hinnad on Eestis mõistes soodsad, toidupoest välja tulles tekib tihti kahtlus, kas sai ikka kõige eest makstud, sest arusaamatu on, et kuskil nii moodsas ja euroopalikus paigas võib midagi nii odavalt saada.
Kuhu tasub sõita
• Asukoht: Kirde-Poola (endine Ida-Preisimaa)
• Tuntud tuhande järve maana ning Poola roheliste kopsudena
• Ideaalne reisisiht loodusmatkajatele, kanuusõitjatele, purjetajatele, aga ka ajaloohuvilistele
Toredad linnad
• Giżycko (Poola suvepealinn)
• Olsztyn (linn, kus elas ja töötas ka maailmakuulus poola astronoom Mikołaj Kopernik)
• Mrągowo (Poola kantrimuusika pealinn)
Vaatamisväärsused-tegevused:
• Giżyckos: Boyeni kindlus, Teutooni Ordu loss ning vaatetornina kasutusel olev veetorn
• Ketrzyni lähistel: Hitleri punkrite varemed
• Krutyńi küla ja kanuumatk mööda Krutynia jõge
• Olsztyn: Warmia piiskopilinnus (Koperniku töökoht)
• Lõbusõit Ostróda-Elblagi kanalit mööda (ühendab Masuuriat Läänemerega)
