Video: laupäev muusikalembeste karvakaladega

Kas hüljestele meeldib kõige rohkem klassikaline muusika, Mari Pokineni või Liisi Koiksoni laul? Arter käis hülgevaatlusretkel seda uurimas.

Seda, et Malusi saarte vahel hüljestel – rahvasuus karvakaladel – oma väike paradiis on, teadsin ma ammu. Samuti olin kuulnud nende väidetavast muusikalembusest. Aga teadagi, oma silm (ja kõrv) on kuningas.

Laupäeva hommikul kella 12 ajal Kaberneeme sadamasse jõudes olin hülgevaatlusretke korraldajale kõigepealt tänulik selle eest, et retke algusaeg oli pandud puhkepäevale kohaselt sellisele kellaajale, et kõik said rahulikult kohale kulgeda. Varastele ärkajatele oli see muidugi lõuna mis lõuna, aga mis siis.

Natuke pärast kella 12 saabus mööda peegelsiledat merd kohale Prangli ilusa nimega postipaat Helge, korjas paarkümmend sadamasse kogunenud retkelist peale ning alustas teed Malusi saarte poole. Umbes tunni aja pikkuse sõidu ajal jutustas giid Elo Zobel laevatekil päikese käes mõnulevatele inimestele muusikaga hülgevaatluse ajaloost Eestis.

Aksi saarelt pärit legendaarne laevaehitajate perekond Aksberg oli 20. sajandi alguses Soomest tulles laeval harmooniumi mänginud ning siis avastanud, et laeva järel ujus hulk uudishimulikke hülgeid, kellele muusika tundus meeldivat. Tänapäevani teada olevast loost inspireerituna on Prangli Reisid korraldanud ka elava muusikaga hülgevaatlusretki, seekord piirduti aga Põhja- ja Lõuna-Malusi vahel asuva Vahekari juurde triivi jäänud laeval kõlaritest muusika laskmisega.

Saarte juurde saabudes ja seal mitut paati märgates tekkinud väike ärevus, kas hülged on ikka kohal, kui nii palju uudistajaid käib, hajus kiiresti.

Hallhüljeste pead hakkasid laevale üha lähemal veest välja kerkima juba esimeste klassikalise muusika nootide peale. Binoklitega varustatud hülgevaatlejate, nii suurte kui ka väikeste, seast kostis rõõmsat kilkamist iga uue pea peale, veel suuremaks läks aga elevus eemal suurte kivide otsas naudisklevaid priskeid isahülgeid märgates. Muusikaline programm jõudis vahepeal Mari Pokineni loomingu ja seejärel Liisi Koiksoni lauludeni.

Ühte isahüljest pikalt jälgides tundus tore mõelda, et hüljeste – või vähemalt selle konkreetse – lemmiklood on Liisi Koiksoni «Sinu hääl» ja koos Marko Matverega esitatud «Tuulevaiksel ööl», sest nende ajal tundus hüljes eriti kõrvu kikitavat, tõstis pead ja saba ning lehvitas loibadega. Ka veest kerkinud peade hulk kasvas, erinevalt nendest hetkedest, kui kõlas mõni teravamate klaverilöökidega klassikapala. (Hiljem kogenud zooloogidelt asja uurides selgus siiski, et selle põhjal järelduse tegemine oleks meelevaldne.)

Kui umbes tund aega hiljem minekule sättisime, sõitis meile ligi üks teine, väiksem ja säravkollane paat, ning palja ülakehaga mees hõikas sealt: «Mis Klassikaraadio sagedus on?»

Nii et hüljestel jätkus ilmselt kontsert ka siis, kui meie juba tagasi sõitsime. Mis on ühelt poolt tore, aga teisalt pani ka lootma, et kõik külastajad arvestavad ikka piisavalt looduse ja loomadega, hoides viisakasse kaugusse ja mitte rikkudes eriti hüljeste rahu.

hülged eestis

Hallhülged elavad Lääne-Eesti saarestiku vetes ja paaris kohas põhjarannikul, Pärnu lahe kandis võib kohata viigerhülgeid.

Hallhüljes kasvab Läänemeres umbes 2–3 m pikkuseks, kaal jääb 100–300 kg kanti.

Elab keskmiselt 15–25-aastaseks.

Poegimisperiood Läänemeres veebruarist aprillini.

Sööb kalu ja mereloomi.

Populaarne

Tagasi üles