Naistega viie küla maal

Sinine meri ja majadega palistatud mäekülg: Vahemere rannikul looklev maantee pakub kauneid vaateid mõlemale poole.

FOTO: Annika Reinumägi

Liguuria mere rannikul asuva Cinque Terre ehk «viie küla maa», mis on kantud ka UNESCO nimekirja, moodustavad väikesed kalurikülad Vernazza, Corniglia, Manarola, Riomaggiore ja Monterosso. Maalilised külakesed on erilised oma eraldatuse tõttu – vanasti pääses nendeni vaid merd mööda ja neid omavahel ühendavat maanteed pole seniajani.

Värviline reisiseltskond: jäätis sulab ühtmoodi nii loo autoril (kollase salliga) kui ka tema kaaslastel.

FOTO: Annika Reinumägi

Parkimiskohti napib: paadid on vallutanud kõik mõeldavad kohad, autod siia ei mahukski.

FOTO: Annika Reinumägi

Sentiero Azzurro: väike jalgrada viib ühest rannakülast teise.

FOTO: Annika Reinumägi

FOTO: kaart Alari Paluots


Minu reis kauni Vahemere äärde saigi alguse sõbranna jutust hinge kriipima jäänud kohanimedest ja sellistest sõnadest nagu «maaliline», «ligipääsmatu» jms. Olin just tajunud, et vajan – ülekantud tähenduses – korralikku värske õhu sõõmu ja elurõõmu. Ja kust seda veel leida, kui mitte looduskaunist meretuulisest paigast?

Peagi sain teada, et lisaks sõbrannale on seljakoti pakkinud veel kaks tuttavat naist, kes igatsevad inspiratsiooni uueks loominguks. Neljakesi ongi ju kõige parem hotellituba ja autot üürida!

Vahemere lummus ja uus hingus

Vahemere rannik tervitab meid päikesekiirte ja palmidega. Topin kampsuni ja paksud sokid seljakotti ning õige varsti sulandun noorte rõõmsasse energiasse Nice’i hostelis, mis saanud «Väikese printsi» autori järgi nimeks Saint-Exupéry.

Viies reisikaaslane, renditud must Opel Corsa, osutub mõnusaks ja piisavalt mahukaks autoks, mis veab meid kogu reisi vältel koos kila-kolaga kenasti mööda maid ja mägesid. Etteruttavalt ütlen, et mitu kuud pärast reisi lõppu saame Prantsuse autorendifirmalt Avis tagasi ka krediitkaardilt topelt maha võetud raha – tõsi küll, mitte ilma kurjustava kirjavahetuseta. Seega peab külma närvi ja tähelepanelikkust jaguma mitte ainult kitsastel teedel sõites, vaid ka rendifirmadega lepinguid sõlmides.

Rannikutee on tõesti kitsas ja kurviline, loogeldes läbi tunnelite ning mere äärde tipitud pisikeste külade. Tundub, et puhuti sõidan mäe rõdul, mere kohal! Kuidas küll autod nii kitsukestel teedel üksteisest mööda mahuvad? Aga mahuvad … ega olegi kummist (katsusin järele). Liiklus on kõigele vaatamata sõbralikum ja rahulikum kui Tallinna-Tartu maanteel.

Liguuria rannik jaguneb kaheks: liivarandadega Riviera Ponente ehk «loojuva päikese rannik» ja pärast Genova linna algav Riviera Levante ehk «tõusva päikese rannik». Viimane on mägisem ja põllumajanduslik. Maantee keerleb siin nagu kassi harutatud lõng, tõuseb taevale üha lähemale ja on südant pahaks ajavalt käänuline. Reisi algusest on kulunud umbes nädal ja kohe-kohe jõuamegi sihtpunkti.

Cinque Terre ehk «viis maad»

Monterosso al Mare, viiest kaljudel asuvast rannakülast esimene, võtab meid vastu ebasõbralikult. Ainult viisakas suhtlemine päästab parkimistrahvist, mis paistab olevat selle turistilõksu üheks sissetulekuallikaks. Parkimiskohti on vähe (nii et tark saabub siia varahommikul) ja sõidukid nii tihedalt üksteise kõrvale kiilutud, et ülekaalulised inimesed ei mahuks sisse ega välja. Parkimiskohti tähistavad jooned on üsna kulunud ja nii käime vaba ruumiga liiga pillavalt ümber, hoides naabersõidukitega eestlastele tavapärast distantsi. Õnneks nõustub nooruke trahvikontrolör meile andestama, kui tõestame oma suutlikkust auto tihedamalt teiste vahele pressida.

Autoga enam edasi ei saagi, tuleb minna rongi peale. Iga väikese kaluriküla vahele jääb 3-6 minutit sõitu. Tasub osta päevapilet, sõita viimasesse külla ja hakata siis tagasi tulema, et endale parkimis- ja ööbimiskohta otsida. Võib ka paadiga sõita, aga meist jääb see tegemata.

Kitsas kivine jalgrada kalurikülade vahel kulgeb piki türkiissinise mere rannikut, lagunenud kiviplaatidest treppe mööda üles-alla. Siin on ühel käel kuristik ja teisel käel kalju. Kurvi tagant ei paista teine kurv, vaid maailmalõpp... Pisikeste külamajade ja kivimüüride hubane ilu tekitab tunde, nagu viibiksid toas, mitte tähistaeva all. Õhk mere ja mägede vahel on magus, lõhnav, lummav, sume, tihe ja tume.

Alustame oma retke viimasest külast, Riomaggiorest, mis on meie seekordse reisi lõpp-punkt ehk teatud mõttes maailma lõpp. Maailmalõpp ripubki maa ja taeva vahel ning kurvi tagant pole teist kurvi näha. Majad ja aiad paiknevad eri kõrgustel kaljuterrassidel ning seetõttu näeb tänavalt naabermaja katusele. Kuival maal, linnatänaval, seisavad rahumeeli paadid. Ju siis pole praegu kalastus-, vaid turistihooaeg. Et kaljude vahel napib ruumi, on eluolu siin miniatuurne, vaated aga erakordselt maalilised. Peatänaval tegutseb hulk pisikesi kohvikuid, restorane ja suveniiripoode.

Järgmine kaljule klammerduv küla on Manarola. Siin peab rongijaamast külasse jõudmiseks läbima pika tunneli. Riomaggiore ja Manarola vahelist jalgteed nimetatakse kauni nimega Via dell’Amore. Praegu on see mägedes toimuvate varingute tõttu ohtlikuks muutunud ja suletud.

Neljas küla Corniglia asub kõrgel mäe otsas ja mäe jalamil asuvast rongijaamast sinna jõudmiseks tuleb ette võtta päris vaevaline ronimine (ma ei lugenud, kas astmeid oli tõesti 365 – aasta iga päeva jaoks üks). Rongijaamast külasse saab sõita ka kohaliku liinibussiga. Kuna Corniglia asub nii kõrgel, pole sel isegi otsest paadiühendust. Et meie saabudes juba hämardub, otsustame mitte hakata tagasi rongijaama laskuma. Leiame (mitte ilma kõrvalise abita) põõsaste vahelt üles mööda kaldakaljusid kulgeva vana Sentiero Azzurro jalgraja. Tõlkes «sinine teerada» peab meid viima viiendasse külla Vernazzasse.

Teekond maailma lõpus

«On teil taskulamp kaasas?» muretsevad viimased vastutulijad. «Ikka!» vastan, kuid lasen emand Täiskuul teekonda valgustada. Lisaks peegelduvad öiselt mustavalt merepinnalt rannakülade tuled. «Kõige tähtsam on hea seltskond, vahvate kaaslastega võib minna kasvõi maailma otsa,» teatab keegi meist.

Maailma otsas, kahe kaluriküla vahel, kestab mägine jalgsimatk poolteist tundi. Hõikame teateid lahtistest kiviplaatidest üksteisele edasi. Oliivisalud vahelduvad metsaga ja kalju serval imetleme kauneid vaatepilte.

Pean hoiatama, et teeääri kaunistavaid hiigelkaktusi ei maksa patsutada, kuigi nad näevad oma rohekaspunaste viljadega sõbralikud välja.

Matkarada siuglebki viimaks välja Vernazza küla majade vahele, muutudes kitsukeseks tänavaks. Täpselt viie minuti pärast väljub rong, et meid «kodukülla» Monterossosse tagasi viia.

«Kokkusattumus, naiselik intuitsioon või natuke nähtamatut abi?» küsime üksteiselt. Kuna oleme päris väsinud ega tea, kas järgmist rongi enam öösel tulebki, otsustame mitte järgneda restoranist tulevale isuäratavale praekala lõhnale.

Kokkuvõttes tahan öelda, et Vahemere ranniku ilu mõjub tõesti lummavalt. Ega siis asjata kunstnikud kogu maailmast käinud siit juba 19. sajandil inspiratsiooni ammutamas ja tõbised tervist nõutamas. Usun, et kahe reisinädala jooksul oleme ka meie kinni püüdnud selle inspiratsioonisädeme, mis südame kerge ja hinge helge hoiab.

Tagasi üles