Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Paavo Kanguri palverännak: suveniiriks nuga ja aniisiviin

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
«Palveränduri päeviku» raamatu kaas. | FOTO: Erakogu.

Ajakirjanik Paavo Kanguri rännuraamat «Palveränduri päevik» viib lugeja matkama teekonnale Santiago de Compostelasse, kus kõnnivad igal aastal tuhanded matkasellid. Autor annab rännakust värvika ülevaate ja tutvustab teekonnal ettetulevaid asjaolusid.

Postimees.ee avaldab katkendi raamatust:

18.09 Granon − Villafranca Montes de Oca

Ärkan koos teistega. Ma ei tea, võib-olla külmetasin öösel, uks on lahti ja väljast voogas külma sisse. Õhtud on Hispaanias jahedad. Paari tunniga kukub temperatuur 27 kraadilt 6 kraadi ligi, seda küll vahel, mitte iga päev.

Kuid tuju on hea ja hakkan kiires tempos astuma. Barney püüan kinni paar küla edasi, kuid jutud on juba räägitud. Siis teeme sakslase Manueliga ühised kümme kilomeetrit. Siis jääb ta sakslannadega lobisema. Saksa noori on teel palju ja nad teevad selle reisi keskkooli lõpetamise järel või kõrgkooli ajal, et võtta endale mõttepaus. Kõnnin heas tempos edasi, kuid tasuks saan tuharalihase krambi. Belorados võtan tempo maha ja kostitan end liitrise jogurtiga linnaväljakul. Navarra ja Aragoni kuningas Alfonso I andis Belorado turuplatsile 1116. aastal ametlikud õigused äri ajada, nii sai see koht Hispaania esimeseks dokumenteeritud turuks.

Õhtul helistan naisele, aga see ei olnud hea idee. Katsetan siis kohalikku internetti ja see on veel halvem mõte. Tahan pilte saata, aga arvuti on jube aeglane, raha muudkui tiksub ja lõpuks läks internetijumalale kolme veini raha. Asjatu priiskamine. Parem keskenduda reisile ja unustada kodused jamad.

Enamik mu tuttavaid on munitsipaal-albergue’s, aga ma sattusin teise kohta, millest üks pool on spaahotell ja teine osa teenindab palverändureid. Munitsipaal-albergue on odava hinnaklassiga majutusasutus, kuus-seitse eurot voodi eest. Tavaliselt on hulk narivoodeid asetatud ühte suurde ruumi. Veel kuulub sinna juurde söögisaal, pesemisvõimalused, WC ja ka pesupesemiskoht. Pesumasina kasutamine on lisamaksuga. Lihtsad tingimused, aga kõik on olemas.

Spaahotellis on kaks osa. Odav palverändurite saal naridega ja ka tavalised hotelliruumid maksujõulisematele klientidele. Austraallased on tavaliselt tulnud mitmeks kuuks Euroopa-reisile ja nad tahavad mugavusi.

Kordan kuuvaatamise rituaali oliivide ja veiniga, sean ühe andaluuslase mobla töökorda ja keeran magama.

19.09 Villafranca Montes de Oca – Burgos – Rabe de las Calzadas

Hommikusöögilauas vestlen kahe austraallasega, mees on kiilakas ja valge, naine on Aasiast. Nad ütlevad, et on jube väsinud ja lähevad bussiga ja bussipeatus pole kaugel. Briljantne idee, kiidan takka ja sean ka ise sammud bussipeatusse. Olen väsinud, nohu ka veel, ikkagi külma saanud ja Burgosesse saabun bussiga, lõigates nii 27 kilomeetrit. See on hea mõte, sest Burgosesse sisenemisel ootaks ees kümme kilomeetrit jubedat tööstusmaastikku.

Burgos on aga ilus, väga ilus. Imetlen katedraali ja ostan suveniiriks noa ning aniisiviina külmetuse ja köha vastu. Aniisiviin on põhimõtteliselt laste köharohi, aga 40 kraadi kange. Lisaks on ostukorvis liiter apelsinimahla. Burgosest väljumine on päris sümpaatne, algus vähemalt − ülikoolilinnak ja puiestee. Seejärel tuleb natuke taluda maanteerägastiku vahel keerutamist. Kuid katsumus saab tasutud, saabuvad külad on väga ilusad. Peatun kõige ilusamas, kus ma saan koha nari teisel korrusel. Alumisel korrusel on Taiwani päritolu ameeriklanna May. Ajame camino-juttu ja ta ütleb, et igaüks annab nii palju kui suudab.

Albergue täitub vaikselt ja rühm jalgrattureid enam ei mahu.

Pesen ennast ja pesu ning panen siis selle kuivama Hispaania päikese kätte. Keegi ei tassi siin musta pesu kaasa. Kahe päevaga lähevad riided nii higiseks, et tuleb pesta. Seejärel õpin hispaania keelt, et küsida ravimeid. Saan ibuprofeeni. Nüüd võib teha väikse fotograafiatuuri. Hispaania külad on hästi kompaktsed, neil on selge algus ja lõpp, nad on ringikujulised ja neid läbib kaks paralleelset tänavat.

Kirikukellade helin kaigub üle külakese, on matused. Siis vestlen kanadalannaga Ontariost. Taas tõmbub pärast päikseloojangut külmaks. Õnneks läheneb õhtusöök, mis maksab kaheksa eurot.

Õhtusöögil lobisen sümpaatse Šveitsi vanapaariga, kellega satun ühte lauda istuma. Mõlemad on arstid ning räägivad, et elavad Arvo Pärdiga samas külas Šveitsis, ja kiidavad Pärdi muusikat taevani. Vestlused väikse veiniga on sümpaatsed. Enamiku saalist moodustavad ülekaalulised ameeriklased, kes reisivad stiilis «seljakott pakitaksoga ette ja siis väike jalutuskäik ja ka ise takso peale». Ma ei näinud paljusid neist kõndimas.

Kõige hullem on see, kui albergue’s ei ole vabu kohti, kurdab üks neist. See olevat tõeline stress.

Nii see õhtu läheb. Pooled hakkavad oma jalaville praavitama, üks uustulnuk, Adolfo Ferrero masseerib hospitalero’t. Lisaks on ilmunud üks sloveenlanna, kes on näost täiesti paistes. Ta nägu on üks suur sinikas. Ta on kukkunud meeter enne öömajja jõudmist. Hispaania kuumuses ei tohi üle kõndida. Siesta ajaks on soovitatav viimane kuus kilomeetrit katmata jätta, sest muidu lõpeb see päiksepiste või kuumarabandusega.

Tagasi üles