New York jääb alati pooleli

, meedianõustaja ja koolitaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
City Hall Park: lantšideks ja leboks otsekui loodud.
City Hall Park: lantšideks ja leboks otsekui loodud. Foto: Markko Pärtelpoeg

New Yorgil pole ühte tõelist nägu. Niisamuti ei saa seda linna iial lõpuni lugeda. Aga aastaaegade vahetudes, eelkõige tärkavas kevades tunned, kuidas suurlinn erutatult hingab ja end su südamesse puurib.

Kevad New Yorgis – a i n u õ i g e otsus! Ma ei reisi kevaditi iial, sest kodus on lihtsalt imeline! Säärase reipa sõnavalanguga kostitab meid, tosinast lennutunnist kurnatud hilisõhtusi rännulisi, Manhattani lõunaosas Sohos asuva üürikodukese perenaine Shari.

Väljasirutatud terekäe asemel rehmab värvikirevaid salle kandev ja sigrimigrimustriliste sandaalidega proua hooletult käega ning langeb hoopis emalikult kaela. Nii temast endast kui ka kogu ta valgeks lubjatud telliskiviseintega korterist õhkub viirukit. «Jõudsite ikka kohale!»

Shari on üks neist tuhandeist newyorklasest, kes pakub sealsele hotelliärile muhedat alternatiivi, andes oma korteri mõneks ajaks võõra käsutusse. Sageli sugugi mitte soodsalt, aga määravaks saab asukoht, soov omaette olla. Tõsi, hotellihinnad on sel, minu kolmandal rännul New Yorki suisa taevakõrgused: ees seisab vaikne nädal, mis on linna toonud kümneid tuhandeid usupühalisi.

Heatujuliselt ulatab Shari võtmed, tuletab meelde, et nälja korral põikaksime tema  ökovõileivabaari («põikamine» on siin tinglik, sest baar-galerii «Parem enesetunne» asub poolesaja kvartali kaugusel) ning kaob. Välisuks krigiseb, seina tagant kostab kellegi sõitlemist, üliõhukesed aknad ei püüagi õhtust, hiljem öist linnakära summutada. Aga mind valdab õnnis äratundmisrõõm: tere taas, New York!

Lase möllus ajal voolata

Aga tulgem Shari uvertüüri juurde tagasi. Hoolimata heitlikust ilmast (nii külma ja visalt taanduvat talve ei mäletatagi) on kevad kohal ja tõepoolest imeline. Pargikesed, mida on Manhattanil valitseva ruumipuuduse tõttu rajatud tänavate ristumiskohtadesse nutikalt kas või paarile ruutmeetrile, upuvad nartsissidesse, tulpidesse ja hüatsintidesse, avenüüsid ääristavad kirsi- ja pirnipuud, magnooliad ja ambrapuud on õieehtes.

Kel kuhugi kiiret pole, see on võtnud kohvi, salati ja ajalehe, istutanud end, kuhu juhtub – kohviku- ja pargipinkide puudusel sobib ka purskkaevuveer või mõni tänaval turritav hüdrant –, ning sättinud nina päikese poole. Nii on see kõikjal: Manhattani allosas murulappidel lõunapause pidavate ärihammaste, Greenwich Village’i üliõpilaste hordide, lugematu hulga Central Parkis peesitavate piknikuliste või Upper East Side’i peenemate prouadega.

Selles peitubki New Yorgi suurim saladus: õpi laskma sind ümbritsevas möllus ajal voolata ja linnal end kanda. Ja külalisena, keda lahutab argistest toimetustest niikuinii seitsmetunnine ajavahe, pole mul ses vasttärganud kevades kuhugi kiiret. Selge ju, et peadpööritavalt lummavaid pilvelõhkujaid, Times Square’i hullutavat segasumma ja magnetina tõmbavat teatriilma, Viienda avenüü poekesi ja muuseume, sadadel hektaritel laiuvat parki ühes loomaaia ja hiiglasliku veteväljaga üheainsa sõõmuga enesesse ei ahmi. Küll jõuab. Järgmine kord.

reklaamide virvarr

Kevad on siin märkamisaeg: inimeste ja hetkede. Parim paik selleks on näiteks Hudsoni jõe äärne, mis soojade kevadõhtute saabudes ellu ärkab. Kaldapealsel väänutab end aeroobikatreeneri ergutuste saatel rõõmsameelne, ehkki häälekalt ägisev trullakas tüdruk, kõrval harjutab nooruk capoeira’t, jõe kohal tõmbavad maanduvad lennukid vaatemängulisi poognaid (mnjah, maailma kaubanduskeskusele ja ärikvartalile ohtlikult lähedal) ja vett välja puristades silduvad jõetaksod.

Taamalt aga kostavad naerukilked: üks lõbus asiaadipere on end koos põnnidega ühe puu alumistele okstele vinnanud ning kiigub seal hullupööra. Neid seirab kergelt mõtlik härra, jalge ees ratastel kärukeses buldogikesed, plüüsist jänesekõrvad peas. Ainult vaata ja imesta, romaanirahvas elust enesest!

Muide, jõega paralleelselt, pelgalt paar tänavavahet ida poole kulgeb üks New Yorgi ägedamaid parke, linna kohal looklevale vanale raudteele rajatud High Line, mida mööda uidates jõuab peagi lõbusasse Chelseasse, sealt mõne hüppega «ülespoole» rühkides juba ostujanuseid ahvatlevasse kaubamajja Macy’s. Ja sealt paistab linnasüdame reklaamtahvlite virvarr, mida vürtsitab tänavamüüjate lärm ja maapõuest kostev metroo korin.

Kuid kevadel kisub vägisi teisele poole, «lõunasse», nn Alam-Manhattani pisikestesse kunstikauplustesse, rätsepaäridesse, nurgabaaridesse ja itaallaste trattoria’tesse (mis siis, et jõuliselt laienev Hiinalinn on juba ammu oma nina Väikese Itaalia asjadesse pistnud).

Proua nagu kärbes toolil

Siinne «oma aeg», sundimatus, abivalmidus ja huvi vaimustab mind alati. Jätan ühes joogipoes askeldava kavala moega hindu ja lotopiletiga vehkiva proua omavahel arutama, kui palju peaks Euroopa postkaardile marke kleepima, ning avastan end ühtäkki pisikesest kogukonna raamatupoest, mida peab keegi hallipäine proua. Too mõnuleb parasjagu kui kevadine kärbes toolil kesk poodi, prillid hooletult ristsõnale langenud, päike ninal.

Kui püüdlikult köhatan, ärkab ta tardumusest ning küsib mu käest murelikult, justkui oleksin ta lihane lapselaps, kes korraks poest läbi hüppas: «Aga kullake, mis küll ometi juhtus selle lennukiga?»

«Kadus,» kraaksatan nõutult.

«Ja see kummuli läinud laev

Koreas! Sa püha müristus!»

Küsin seepeale kohatult, kust leiaksin hoopis kokaraamatuid. Ning tunnen oma pealiskaudsuse pärast pisut piinlikkust. Proua muutub mõtlikuks ja ütleb, tegelikult küll rohkem omaette: «Heldene aeg, ma mõtlesin, et see on ilmselge, sidusin sellele riiulile ju ometi köögirätiku ümber!»

Kui viimaks ukse poole tüürin, peatab daam mind veel hetkeks ja lõpetab ennist alustatu: «Ma tean! Meri nõuab nüüd inimestelt tagasi selle, mille meie talt võtnud oleme!»

Säärastest hetkedest ja vestlustest võib end siin leida kõikjal. Aga uskuge,  ükskõik kui palju lõhnu, värve ja inimtüüpe te ka ei kohtaks, oma meeltesse ei talletaks, ikka jääb väheks, ikka pole sa New Yorki «lõpuni lugenud». Õnneks jääb ka teadmine, et see maagiline suurlinn ootab sind alati tagasi.

Nii pakid taas oma asjad, istud lennuni aega parajaks tehes mõnusasti diivanile, sööd veel ühe hõrgu cheesecake’i ja avastad end teleri ees ühtäkki «Seksi ja linna» viimast osa vaatamast; seda, kus Carrie tahab tagasi koju. New Yorki.

Kuhu minna, mida teha

Andri Maimets soovitab.

Soho. Piirkond Manhattani lõunaosas. Kunagisest tööstusalast sai noore kultuurirahva lemmikpaik, seda odavate üüripindade tõttu. Kalamaja, kui soovite! Nüüd palistavad tänavaid fine-dining-restoranid (nt «Väike prints», «Saja aakri mets», «12 tooli») ja nunnud disainipoed.

Airbnb. Käest-kätte-öömajaäri, mis aitas newyorklastel majanduskriisi ajal lisaraha teenida. Sel kevadel alustas New Yorgi peaprokurör Airbnb-vastast sõda, süüdistades selle korraldajaid turu solkimises ja hotelliäri pankrotti ajamises.

High Line. Milleks vana kaubaraudtee roostetama jätta või läänekallas tihedalt täis ehitada? Linna, arendajate ja kohalike koostöös lookleb Hudsoni jõe lähedal nüüd hõrk kultuuri-poolteist-kilomeeter.

Chelsea Market. Kunagine küpsisetehas, nüüd kvartalisuurune turuhoone pungil kohvikuid ja toidupoode. Tõmbekeskuseks grandioosne mereandide hall, kus müüakse ja süüakse hommikust saaki. Okkaliste meresiilikute nudimist ja puhastamist võib jälgida tunde – rõve ja lummav ühtaegu.

Dallas BBQ. Kõht ja pea täis! Ülipopulaarne söögipaik 23. tänava ja 8. avenüü nurgal, kus steigimäed ja «klaasike» Margaritat võtavad ka pühvlil pildi eest.

Eileen’s Special Cheesecake (17 Cleveland Place). Ülivõrratud koogid maasikate ja kirssidega, mustikamuffinid ja ricotta-torukesed (cannoli). Ülalinnas askeldades passib ka kuulus The Cake Boss Café 42. tänava ja 8. avenüü nurgal.

The Corner Book Store. Hubane ja külluslik raamatupoeke Madisoni avenüül, mille pühendunud müüjad leiavad sind huvitava raamatu udusemagi kirjelduse järgi. Müüja Katherine on kõndiv lastekirjanduse entsüklopeedia!

Broadway. Üks jube pikk Manhattanilt sügavale sisemaale kulgev tänav, aga sümbolina Lavakunstide Meka. Ärge jääge Times Square’i TKTS-kassades pakutavatele riismetele lootma (võib ka vedada!), tehke eeltööd, ostke varakult ja minge kindlasti! Boonuseks etendusejärgsed staarisabad (näed kindlasti).

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles