Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Paavo Kanguri palverännak: mäe ületamine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
«Palveränduri päevik» | FOTO: Erakogu.

Ajakirjanik Paavo Kanguri peagi ilmuv raamat «Palveränduri päevik» viib lugeja matkama teekonnale Santiago de Compostelasse, kus kõnnivad igal aastal tuhanded matkasellid. Autor annab rännakust värvika ülevaate ja tutvustab teekonnal ettetulevaid asjaolusid. Palverännak on võimalus võtta aega vaid iseenda ja oma mõtete jaoks.

Postimees.ee avaldab katkendi raamatust:

13.09 Xerta–Gandesa

Hüppan hommikul hostelist välja, raban poest pudeli vett ja hakkan astuma. Palav, aga männiokste vahelt avaneb kaunis vaade Ebro jõe orule. Keskpäeval jõuan õnneks kohvikusse. Küsin menüüd, sõna la carta ei tule meelde. Läheb jälle dialoogiks. Keegi inglane Ida-Londonist üritab tõlkida. Tellin saia munaga. Ootamise juurde võtan kohvi ja saiakese. Inglase reis hakkab läbi saama. Ta on nädalakese kajakiga mööda jõge sõitnud ja nüüd lendab ta tagasi vihmasesse Londonisse. Inglise suvi oli jälle olnud vihmane, poole kehvem kui Eesti oma.

Söön oma bocadillo omletiga. Maksan. Saan tagasi kümme eurot, mille peale on kirjutatud, et Catalonia is next free country in Europe (Kataloonia on järgmine vaba riik Euroopas).

Kõik revolutsioonid algavad unistusest paremale ja külluslikumale elule ning tihti lõppevad täieliku majandusliku laostumisega. Nii juhtub väga tihti, liiga tihti.

Edasi. Männid või hoopis piiniad, kuumus ja saagivad ritsikad. Rabavad vaated jätkuvad. Tunnelid ja sillad. Kunagi sõitis siit rong, aga nüüd on rattatee ja väljasurnud külad. Mägimännid, kaljud ja jõekesed orgudes. Kella kolmeks jõuan kohta, kus silt näitab, et Gandesani on minna veel üheksa kilomeetrit. Tee keerab mäest alla jõe äärde, kus on La Fontcada klooster. Silt näitab, et koerad ujuda ei või − järelikult inimesed võivad. Teen värskendava supluse mägijões. Elu näib kaunis, naudin. Vesi on selge ja kalarikas. Saabuvad veel neli nooremat rändurit, paarikesed, ja hakkavad piknikku pidama.

Vaatan veel kord silte ja valin jõeäärse otsetee. Minu selja taga on hääled. Linnud! Hoopis mägikitsed − üks-kaks-kolm-neli-viis, suur sokk valvab oma perekonda. Leian ekseldes ja kollaseid nooli otsides palverändurisaapad. See on üks rauast skulptuur teel, mis on märgitud minu plaanile. Algab tõus. Midagi on valesti. Jook on ammu otsas, aga pean veel pärastlõunases kuumuses ületama mäekuru. Mäkketõus näib lõputu ning mind vaevab nälg ja janu. Kuumus, süvenev janu. Olen omadega otsas. Tartu maratonil on joogipunkt, siin ei ole. Mõtlen apelsinimahlale ja siis purgile külmale õllele. Tee keerab lõpuks allamäge. Hakkan tundmatuid marju sööma − magus täidlane imepisike suutäis. Väliselt meenutavad need mulle Eesti põldmarju ja maitselt suviseid Eesti toomingaid, mida võib kanuumatkal jõe peal suhu pista. Kas surm tuleb kohe või siis kümne minutit pärast nõrkemise tagajärjel? Enam ei ole vahet, ma olen tühi. Söön natuke marju ja ootan veidi, aga surm ei tule. Kaks nädalat hiljem saan teada, et itaalia keeles on selle marja nimi maari.

Söön ja mu keha saab toonust juurde. Männisalu on asendunud põldudega. Oo, viinamarjaväljad! Lähen ja raban endale rasvase kobara. Marjad on tihedalt üksteise kõrval. All paistab küla. Loodan, et olen kohal, aga ei. Silt näitab 2,4 kilomeetrit vasakule, tee keerab uuesti mäkke ja keerleb kaljudel männisalus. Veel natuke ning nüüd avaneb vaade linnakesele ja uuele laugjale maastikule. Tee viib viinamarjaväljast mööda − need on valged viinamarjad ja teepoolne põõsasterivi on tühjaks söödud.

Kui ma õhtul Gandesasse kohale jõuan, olen surmväsinud. Tee on tunduvalt pikem kui lubatud 21,8 kilomeetrit, ikka vähemalt 40 kilomeetrit. Üks vana mees kastab roose ning ma viskun rooside ja veejoa vahele. Ta mõistab mind. Ma pole ainus palverändur, kes seda teed on käinud.

Sisenen linna ja otsin poe üles. Lahendan külma õlle kohe leti taga, ostan ka paki apelsinimahla ja ühe veini. Linnakese teisest otsast leian hotelli. Baaridaam registreerib mu sisse. Ta ei räägi sõnagi inglise keelt, kuid kuidagi saame hakkama.

Istun vannis, segan kokku veini ja apelsinimahla ning mõtlen, kas see on üldse võimalik. Kui teine päev on nii raske, mis siis veel ees ootab? Pärast kümmet õhtul jalutan linna peale einestama. Söön pizza picante ja joon kaks pokaali veini Gandesola Criança. Mõtlen pingsalt nähtud bussijaama peale. Gandesa–Batea–Zaragoza buss läheb kell 17.35. Peas tiksub plaan haarata õlekõrre järele.

Tagasi üles