Tenerife turisti välimääraja: päevitab, poodleb või pidutseb

Merike Teder
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljud turistid veedavad Tenerifel terve talve ning et nende elu mugavaks teha, pakutakse neile võimalikult palju kodust: nii on näiteks brittidele olemas nende oma poed, juuksurid, baarid.
Paljud turistid veedavad Tenerifel terve talve ning et nende elu mugavaks teha, pakutakse neile võimalikult palju kodust: nii on näiteks brittidele olemas nende oma poed, juuksurid, baarid. Foto: Erakogu

Välismaale puhkusereisile minnes on lihtne mõelda, et võib end rahulikult vabaks lasta, sest keegi ei tunne meid niikuinii – ometigi kujundab iga turist oma riigi ja rahvuse mainet. Kanaari saartel, mis võtavad aastast aastasse vastu miljoneid turiste, oskavad kohalikud elanikud (kelleks võib peale põliselanike tinglikult nimetada ka juba aastaid seal elavaid teiste rahvuste esindajaid) maalida üpris täpse pildi turistist, sõltuvalt sellest, kas ta tuleb Venemaalt, Inglismaalt või Skandinaaviast.

15 aastat Tenerifel elanud belglanna Chantal Sohier ütleb, et püüab kõiki turiste kohelda nii, nagu ta sooviks, et suhtutaks temasse, kui ta puhkusel on. «Nad ei ole sidrunid, keda rahast tühjaks pigistada,» leiab ta. «Kui turist läheb õnnelikuna koju, tuleb ta võib-olla tagasi ja teeb tuttavate seas reklaami ka,» põhjendab ta.

Kahjuks pole tema hinnangul kõigile siiski veel kohale jõudnud, et kui turistid Tenerifele ei tuleks, peaksid paljud inimesed banaanitoidul olema. Nii leidub ikka veel kohalike seas halvustavat suhtumist guiry’desse – nii  kutsuvad püsielanikud turiste.

Veel 30–40 aastat tagasi oli Sohier’ hinnangul palju guiry’de ärakasutamist, sest nad ei teadnud saarest suurt midagi. Näiteks vedasid taksojuhid turiste ühest punktist teise suure ringiga või võeti neilt kohvi eest topelttasu. «Nüüd on turistid tänu internetile väga teadlikud ja selliseid pettusi poleks enam võimalikki teha,» on Sohier rahul.

Tulus vene turist

Kuuendat aastat Tenerifel elav eestlane Olavi Antons arvab, et tegelikult saavad kohalikud väga hästi aru turistide määratust mõjust Tenerife majandusele. «Hinnanguliselt 80 protsenti on ühel või teisel moel ikka seotud turismiga. Seega sallivad nad turiste päris hästi,» ütleb Antons.

«Küll võib aeg-ajalt aru saada, et võõramaalaste saarele kolimist seejuures ei sallita sugugi võrreldaval määral,» lisab ta. Antons toob näiteks, et töölevõtmisel on kohalik kogukond ja hõimlased alati eelisjärjekorras, hoolimata sellest, et nad ei pruugi viletsa kvalifikatsiooni või keeleoskuse tõttu tööga hakkama saada.

Antonsi sõnul peavad Tenerifel kõik rahvuste kohta käivad eelarvamused paika: «Sakslased ongi kopikakoid ja tüütuseni põhjalikud – kohalike täisvastand. Prantslased saavad šoki, kui hotellis neid nende emakeeles teenindada ei suudeta jne.»

«Viimaste aastate võlusõna on muidugi turisto ruso ehk venelane, kelle tarbimisvõime kasvab iga aastaga,» lausub Antons. Tema sõnul on venelane turismitööstusele taeva kingitus, sest vastandina vana Euroopa elanikule, kelle võime tarbida on mitu korda suurem, armastab venelane ennast reisil hellitada.

«Kui viimane kriis algas, siis manitsesid britid ja sakslased juba lennukis lapsi, et seekord ei mingit kolme jäätist päevas – kriis on! Ei mingeid igaõhtuseid restoranides sumisemisi – kriis! See ei tähenda sugugi, et neil oleks raha vähem olnud kui eelmisel või üle-eelmisel aastal – sugugi mitte –, aga eurooplane on kasin ja hirmul ja muretseb tuleviku pärast. Venelasel aga – muidugi mitte kõigil – on kuidagi teistest paremini teada, et elame vaid üks kord ja puhkus on selleks, et puhata,» räägib ta.

Nii ei tasu imestada, et tänaval kiputakse möödakäijaid lahkelt vene keeles kohvikusse või poodi kutsuma. Antons õiendab eestlastele pahameelt tekitavat eksiarvamust: «Kallid kaasmaalased, ärge pabistage, te ei näe venelase moodi välja. Aga sisseviskaja lihtsalt väga loodab, et äkki see valge inimene on ikkagi venelane ja lõpuks tuleb ja ostab ka midagi.»

Venelased on tõesti ühed vähestest, kes ikka veel Tenerifelegi ostureisidele tulevad. «Nad saabusid lennujaama, näpu otsas vaid pisike kilekott. Pärast puhkust naasid kodumaale tavalise kohvriga,» räägib Sohier. Nad kulutavad raha rõiva- ja parfümeeriapoodides ning isegi elektroonikakauplustes. Näiteks üks ehtekaupluste kett on pannud käima eribussid, millega turiste hotellide juurest tasuta poodi ja tagasi sõidutatakse.

Nüüd käib Tenerifel aga puhkamas ka vaeseid vene inimesi, kes peatuvad täisteenusega kolmetärnihotellides, võtavad kõige odavama ekskursiooni ega kuluta selle jooksul mitte üht senti: ei joo peatuste ajal kohvi, ei soovi lõunapausigi, sest teavad, et pärast saavad hotellis tasuta süüa.

Kohalikega kokku ei puutu

Tenerifet külastavate turistide erinevuse tagamaade mõistmiseks tuleb Antonsi sõnul vaadata, milline on eri rahvaste jaoks Tenerife tähendus. «Võib-olla küll kahaneval määral, aga eestlase jaoks on Tenerife ikkagi eksootiline palmisaar kuskil kaugel Aafrika külje all. Kanaari saared olid kogu pika nõukaaja ju millegi kättesaamatu sümbol, mille poole õhata. Inglastele ja sakslastele aga on Tenerife suvilaks – mitte rohkemat. Nii saab juba naisterahva kandade järgi järeldada, kas tegu on ennast eksootikareisiks pediküürinud baltlase või idaeurooplasega või hoopis sakslase või Ühendkuningriigi alamaga, kes plätude sahinal sust lihtsalt mööda suvitab.»

Tõepoolest on üha enam levinud, et Euroopa pensionärid pagevad igal aastal külma talve eest Kanaari saartele. Nii on tekkinud kohalikke inglise, itaalia või põhjamaade baare-restorane, mis keskenduvadki oma kaasmaalaste teenindamisele. «Briti pensionärid, kes elavad siin võib-olla juba 20 aastat, ei pruugi sõnagi hispaania keelt rääkida. Nad käivad briti baarides, briti kauplustes, neil on oma juuksurid ... nad ei puutu üldse kohalikega kokku,» räägib Sohier.

«Mõnevõrra üllatav oli minu jaoks küll see täielik huvipuudus, isegi arrogantsus, mida siin puhkavad inglased kohaliku kultuuri ja pärandi vastu üles näitavad,» ütleb ka Antons. «Siin 20. aastat puhkav britt võib täitsa vabalt olla neitsilikus teadmatuses selle kohta, milline võrratu koht on Masca kuristik ja milline Teide vulkaan jalamilt välja näeb. Teda see lihtsalt ei huvita. Küll on ta aga kursis õllehindadega kogu ranniku baarides ühtekokku ja igaühes eraldi,» räägib Antons.

«Muide, meie raamatupidaja, kes ise on Barcelonast, jutlustab teooriat, et just britid ja nende ekstremistlikult vähenõudlik maitse on süüdi selles, et nii paljudel olematu kvaliteediga (alates köögist ja lõpetades interjööriga) söögiasutustel on läbi aastate põhjust hommikuti oma võidunud lauad terrassile lükata. Ta võdistab sealjuures alati õlgu, kui selle jutu üles võtab – nagu käiks jutt tarakanidest või ämblikest,» nendib Antons.

Sohier lisab samas, et viimasel ajal näidatakse siiski üles üha enam huvi ka saare avastamise vastu, ilmselt tänu internetist nähtud kaunitele loodusfotodele.

«Eesti turisti põhitunnus aga on päikesenälg. Et pilviseid päevi tuleb ka Tenerifel ette, siis pilve all hommikul tööle sõites võin ma mürki võtta, et vähemalt iga veerand tunni tagant astub mõni kaim läbi ja uurib, millal päike jälle välja tuleb. Ja alati nii lähebki. Ja kasvõi õhtuni. Kuni päike jälle väljas ja turistid ookeani kaldal või basseini ääres maoli on,» jutustab viiendat aastat Tenerifel ekskursioonibürood pidav Antons.

Eakad ja noored pidutsejad

Ka belglanna Sohier’ jaoks on kõige keerulisemad turistid tema oma kaasmaalased. «Kui nad teavad, et ma olen belglane, püüavad nad saada minult korraga kogu informatsiooni kätte ega osta ekskursiooni, vaid rendivad auto, sest nii on odavam,» nendib ta.

Viis aastat Tenerifel elanud ja õppimise kõrvalt hotellis basseini vetelpäästjana töötanud Jose Ruibal Otero räägib, et septembrist juunini on enamik Tenerife külastajatest üle 50-aastased, seevastu suvekuudel käivad nooremad inimesed saarel odavalt pidutsemas. «Briti noorem generatsioon tuleb siia pidutsema. Nad joovad väga palju, põhjustades tülisid ja kaklusi, lõhkudes hotellide vara ning laamendades tänavatel,» räägib Otero. Ta lisab, et ka hotellist lahkudes on nende toad kõige räpasemad. Et Põhjamaade turistid on kõige puhtamad, ei pea ilmselt eestlastele ütlemagi.

Mandri-Hispaaniast saabuvad turistid on nõudlikud. «Nad ütlevad: see on Hispaania, nii et see on meie maa. Neil on kõrged ootused, nad ei jõua kokkusaamistele õigel ajal, nad on kehvad jootraha maksjad – jätavad heal juhul vaid punaseid penne,» räägib bussijuhina töötav Sohier.

Suvel põgenevad hispaanlased Kanaaridele koduse kuumuse eest, sest Tenerifel õhutemperatuur enamasti üle 30 kraadi ei tõuse.

Talviti täidavad kolmetärnihotellid saartele puhkama sõitvad eakad hispaanlased, kellele valitsus maksab toetust. «Siis pakutakse hotellis ainult Hispaania toitu, mis tähendab, et kõigele on lisatud küüslauku, kõigele,» naerab Sohier.

Otero sõnul on hispaanlane viisakas, kuid ei kuluta palju. Kõige hullem on tema sõnul aga kohalik Kanaaride turist, kes on sageli ülbe, kulutab küll raha, kuid eeldab selle eest väga palju.

Muide, Tenerife turismitööstusele on suure põntsu pannud täisteenusega (all-

inclusive) hotellid, seal peatuvad külastajad restoranides või baarides raha eriti ei kuluta. Teine mõjutaja on odavlennufirmad. «Turistid ei osta enam kaasa ka suveniire, veini ega

mojo-kastmeid, sest nad ei mahuta neid käsipagasisse ära,» tõdeb Sohier.

Autor elab Tenerifel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles