Joostes 23 tunniga ümber Öresundi väina

Kuna Kopenhaagenit ja Malmöt ühendavale sillale jooksma ei lasta, tuli jooksjatel rongi oodata. Loo autor on vasakult esimene.

FOTO: Erakogu

Jooksin aprilli alguses ümber Öresundi väina, mis ühendab Läänemerd Põhjamerega. Üle väina saab rongi ja praamiga, sest Kopenhaagenit ja Rootsi suuruselt kolmandat linna Malmöt ühendab 2000. aastal valminud 8,2 kilomeetri pikkune sild-tunnel, millest pool on maa all ja teine pool kõrgub sillana vee kohal. Põhja pool ühendab Rootsi Helsingborgi ja Taani Helsingøri praamiliiklus.

Jooksu korraldas kohalik ultrajooksuentusiast Stefan, kes eelistab ülipikki jookse ja on aastate jooksul on enda ümber kogunud arvestatava fänniklubi. Stefan on pika habemega filosoofiaõppejõud Lundi ülikoolis. Eks Pikk Jooks olegi pigem filosoofiline ettevõtmine kui kehakultuur.

Jooksu nimi on GAX Urasunti Epiphany, mis tähendab võimalust sügavaks sisekaemuseks, kirgastumiseks. Rada möödub kõikidest piirkonna pühakodadest, nii et eks see üks omamoodi palverännak ole tõesti. Jooks on täiesti iseseisev, mis tähendab, et korraldaja poolt on vaid rajakaart ja start. Söögi-joogi (ja piletite) eest tuleb ise muretseda, ka lõpuaeg tuleb ise fikseerida.

Soojast Belgiast tulnut tabas Taanis täielik külmašokk. Ööseks lubas koguni null kraadi, mis koos tuulekülmaga tundus kui –4 kraadi. Päevaks lubati kuni 10 kraadi, aga mere ääres on tuuline. Pidin riietumisstrateegia ümber mõtlema.

Start anti laupäeva õhtul kell 22.45 Lundi katedraali juurest. Esimese otsa kulgesime ühise grupina. Piirid seadis Öresundi rongi väljumisaeg rongiterminalist Hyllies (Malmö äärelinnas), mis andis meile esimese 31,5 km läbimiseks aega kolm või neli tundi. Vaid üks mees läks varasemat rongi jahtima, kuid jäi temagi pika ninaga – ta nägi seda parajasti jaamast väljumas. Meie jõudsime kohale pisut vara, ooteaeg 35 minutit.

Püüdsin märga särki kuivatada, Uwe õpetas, et higine keha tuleb mähkida ajalehtedesse. See oli hea trikk tõesti – jooksin järgmised 130 km ajalehtedesse mähituna nagu kodutu. Ühtlasi selgus, et ajaleht on väga hea tuuletõke.

Rada vonkles läbi öise Kopenhaageni. «Merineitsi» juurest mööda. Krabasime ühest öösel avatud poest süüa kaasa. Mina haarasin rammusa pitsalõigu ja kokakoola, sõin jooksu pealt. Kopenhaagenist väljusime Jonase ja Uwega kolmese grupina, teised olid juba maha jäänud.

Jooksu 55. kilomeetril teatas Uwe, et tal on põlv valus ja ta katkestab. Kui nii, siis nii. Kulgesime edasi kahekesi läbi karge kevadöö. Jonas, kinnisvaramees Stockholmist, seletas mulle, kui palju üks või teine uhke häärber Sjællandi idakaldal maksta võiks. Sihtpunktiks Helsingøri sadam.

Järgmisel hommikul kell 9 oli kätte jõudnud 85. kilomeeter ja Helsingør. Jäime Helsingborgi praamist napilt maha – pääs laevale pandi kinni hetkel, kui terminali jõudsime. Veerand tundi ootamist. Just enne väljumist jõudis laevale kolmas jooksja – Henrik. Laeval läks sisse üks kiire hot dog ja fanta.

Rootsi poolel tiirutas rada ümber Helsingborgi – ju siis oli vaja 161 km millegagi täita. Möödusime Ramlösa mineraalveeallikast. Siin on palju pansione ja puhkekodusid. Rannik on täiesti erinev Taani poolest. Rootsi pool on metsik ja täis ehitamata, palistatud parkide, golfiväljakute ja matkaradadega, kaldajoon on täis pikitud Teise maailmasõja aegseid dzotte, mis Taani poole põrnitsevad – rootslased olid omal ajal valmis Hitlerile vastu hakkama.

13,5 tundi pärast starti jõudsime 100. kilomeetrile. Puhast jooksuaega oli möödunud 12 tundi. Tegime Jonase moblaga «endli», saatsime selle korraldajale ja jätkasime jooksmist eraldi. Mul muutus Jonasega sammu pidamine juba Helsing­borgis raskeks, energia oli otsas mis otsas. Vaheldumisi kõndisin ja jooksin, vahepeal ukerdasin mööda kaldakive.

115. km, Landskrona McDonald’s. Jah, muidugi, kiirsöögikohad söödavad meile sisse odavat ja ebatervislikku rämpsu, mis teeb inimesed haigeks ja paksuks. Aga hea, et need on peaaegu alati avatud, sealt saab toidu kiiresti kätte ja «road» sisaldavad palju kaloreid. Mis on just täpselt see, mida on ühele energiast tühjaks jooksnud ultrajooksjale tarvis.

Landskrona McDonald’s jõudis kätte ülimal ajal. Enesetunne oli täiesti närune ja olin läbi külmunud. Sõin kiiresti ja aplalt. Koomaseisundist hoolimata sain ikkagi aru, kui vilets on nende kohv. Pärast paari kilomeetrit tajusin aga, kuidas uus energia lihastesse voolas ja süsteem hoogsalt taaskäivitus. Püüdsin peagi kinni Henriku, kes oli minust söögipausi ajal möödunud, ja jätsin ta pikemata oma kiiluvette.

Jäänud oli veel viimased 35 km. Tühiasi – see on ju lõpuspurt! Lõpetasin teisena, tund ja veerand Jonasest hiljem, ajaga 22.50. Kümnest startinust lõpetas viis, viimane neist ajaga 30.27 – see tähendab kella kuue paiku järgmisel hommikul.

Järelnähud? Säärelihased olid paar päeva veidi valusad ja kaotasin ühe varbaküüne. Kolmapäeval läksin juba jooksma. Üldiselt ma ei soovita minna jooksma sadat miili – 161 kilomeetrit. Esimesed sada kilti on kukepea, aga siis läheb raskeks.

Populaarne

Tagasi üles