Euroopas diskrimineeritakse reisijaid päritolu tõttu

Turistid.

FOTO: SCANPIX

Euroopa Liidus esineb jätkuvalt olukordi, kus näiteks välismaalasest ostjat diskrimineeritakse seoses tema päritoluga – reisijad peavad teadvustama, et see on vastuolus nende õigustega.

Tarbijakaitseameti juures tegutseva Euroopa Liidu tarbija nõustamiskeskuse juhataja Kristina Vaksmaa-Tammaru kirjutab, et Euroopa Liidus ei tohi tarbijat tema päritolust lähtuvalt diskrimineerida.

Euroopa Liidu (EL) liikmesriigid on tänu heale transpordiühendusele ja arvukatele sooduspakkumistele järjest populaarsemad reisisihtpunktid. Enamasti kaasneb reisimisega ka ostude tegemine ning kohapeal kõikvõimalike teenuste kasutamine. Olgu selleks siis näiteks kohviku-, ilusalongi- või spordiklubi külastus, autorent, sisustuskaupade või rõivaste ost. Lisaks pakub ka e-kaubandus palju võimalusi välismaise kauplejaga tehingute tegemiseks.

Paraku esineb olukordi, kus välismaalasest ostjat diskrimineeritakse seoses tema päritoluga. Nii mõnigi tarbija on kogenud, et tal ei võimaldata osta kaupu või teenuseid seoses sellega, kust ta pärit on, või on talle kehtestatud kõrgemad hinnad kui kohalikele tarbijatele. 

Diskrimineerimine on ebaseaduslik

ELis alates 2009. aastast kehtiv teenuste direktiiv keelab kauplejatel kohaldada diskrimineerivaid nõudeid tarbijatele nende kodakondsuse või elukoha tõttu. Teenuste direktiivi üks peamisi eesmärke on tagada, et tarbijad ja ettevõtjad saaksid kasutada siseturu kõiki võimalusi.

Teenuse tarbija jaoks on üks olulisemaid sätteid teenuste direktiivi artikkel 20, millega sätestatakse diskrimineerimise keeld. Nimelt ei ole lubatud kehtestada kõrgemaid hindu tarbijatele, kes on pärit mõnest muust liikmesriigist kui kaupleja asukohamaa, samuti ei ole lubatud keelduda teenuse või kauba müügist tarbijale seoses tarbija elukohaga.

Paraku nähtub tarbijakaebustest, et probleem eksisteerib. Näiteks on tarbijad kogenud olukorda, kus hotellides kehtivad teatud liikmesriikidest pärit tarbijatele kõrgemad hinnad või ei võimaldata neil kasutada osasid mugavusteenuseid.

Kuigi diskrimineerimise keelu sätestav direktiiv räägib eelkõige teenustest, on antud mõistega haaratud ka kaubad ehk teisisõnu nii kaupade kui teenuste jae- ja hulgimüük. Direktiiviga on hõlmatud eelkõige tarbijatele pakutavad turismiteenused, vabaajateenused, nagu näiteks spordiklubid ja teemapargid, renditeenused, sealhulgas sageli kasutatav autorenditeenus. Õigusaktiga on hõlmatud ka majutusteenused, samuti toitlustussektor näiteks restoranide ja kohvikute näol.

Kuigi teenuste direktiivi esmaeesmärk on muuta siseturu võimaluste kasutamine võimalikult sujuvaks, esineb siiski teatud teenuseid, mille müügil kohtab teenuse tarbija päritoluriigist tingitud erisusi. Näiteks ei ole direktiiviga hõlmatud finants-, transpordi-, tervishoiu- ja veel teatud teenused. Nende teenuste lõikes võivad tarbijad reisil viibides siiski kogeda hinnaerinevusi, mis on peamiselt tingitud näiteks vaid kohalikele elanikele laienevatest riiklikest dotatsioonisüsteemidest.

Millisel juhul on tegemist diskrimineerimisega?

Enim esineb diskrimineerimist seoses kaupleja keeldumisega müüa teisest riigist pärit tarbijale teenust, lisaks on probleeme kõrgemate hindade kehtestamisega sama teenuse eest.

Piiriüleseid tarbijakaebusi lahendav Euroopa tarbijakaitsekeskuse võrgustik (European Consumer Centres’ Network) on analüüsinud võimalikke diskrimineerimisjuhtumeid.

Tarbijakaebuste põhjal võib järeldada, et hinnaerinevusega seotud diskrimineerimisega kokku puutunud tarbijad on seda eelkõige kogenud elektroonikakaupade, riiete ja digitoodete ostmisel. Diskrimineerimist on tarbijad kogenud ka turismisektoris, autorendi puhul ning seoses üürilepingutega.

Juhul kui tarbija leiab, et teda on lähtuvalt tema asukohariigist ebavõrdselt koheldud, näiteks kehtestatud erinevad hinnakirjad lähtuvalt tarbija päritolust või keeldutud kaupa ja teenust seoses tarbija elukohariigiga müümast, tasub kauplejale esitada kaebus.

Ettevõttega kokkuleppe mittesaavutamisel on Eesti tarbijal võimalus abi saamiseks pöörduda tarbijakaitseameti juures tegutseva ELi tarbija nõustamiskeskuse poole.

Samas tasub olla teadlik, et teatud juhtudel on kauplejapoolne erisuste kehtestamine õigustatud, näiteks eelnimetatud teenuseliikide korral, mis ei kuulu teenuste direktiivi kohaldamisalasse. Nii võib näiteks teises riigis kohaliku transpordi kasutamisel esinev piletihinna erinevus Eesti tarbijale olla tingitud kohalikust toetussüsteemist.

Samuti on kauplejal õigus teenuse müügile kehtestada teatud juurdepääsupiiranguid, kui need on otseselt õigustatud objektiivsete kriteeriumitega. Näiteks juhul kui Suurbritannia kaupleja ei ole oma äritegevust laiendanud selliselt, et see hõlmaks toodete müüki ja tarnimist ka Põhja-Euroopasse, sealhulgas näiteks Eestisse.

Populaarne

Tagasi üles