Adrenaliinijahil Macaus - hing kinni ja pisar silmis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast seda kui Macau pilvelõhkuja jõudis 2006. aastal Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma kõrgeimat reakodanikele mõeldud benji-hüpet pakkuv paik, usaldab igal aasta seal oma saatuse lateksköie hoolde ligemale 20 000 adrenaliinikütti.
«Hirm on nagu iga teine emotsioon – sa lihtsalt pead seda kontrollima,» meenub 233 meetri kõrgusel jalust seotuna väikese metallplatvormi serva poole tippides juhendaja julgustav mõttetera. Nähes enda ees läbi suduloori paistmas imepisikesi maju ja autosid (inimesi silm ei seleta), läbib kere tudin. Ilmselt jäid ihul õpetussõnad lõpuni mõistmata.
Ei aita isegi teadmine, et 25 tegutsemisaasta ja üle 2,5 miljoni kliendi kohta pole hüpet korraldaval ettevõttel ette näidata ühtegi surnut. Vähemalt nii väidab äsja tosina ajakirjaniku piiramisrõngast pääsenud üleilmselt tegutseva AJ Hacketti instruktor Anthony O’Rourke. Kui uskuda Uus-Meremaalt pärit organisaatorit, pole isegi ohtu sandiks kukkuda.
Piiranguks kehakaal
Vastupidi. Ooteala seinu katvad pildid kinnitavad, et alla on karatud nii ratastoolis kui puuduvate jäsemetega. Hulljulgemad saavad tornist viskuda ruladel ja jalgratastel, mille tarbeks on valmistatud vastav ramp. «Usun, et kõik väärivad võimalust hüpata,» selgitab karjääri jooksul 966 korral benji-köie külge aheldatuna hirmu taltsutanud O’Rourke.
Ainsad piirangud seab kehakaal või tõsisemad probleemid vererõhu, hingamisteede ja südamega. Tagasi saadetakse üle 120 ja alla 40 kilogrammi kaaluvad uljaspead.
«Kiivist» hüppespets ei salga, et hoolimata AJ Hacketti seni laitmatust statistikast on inimesed üle maailma benji’t harrastades elusid kaotanud. Enamasti võib tema hinnangul süüdistada lohakat meeskonda, kes on unustanud hoolealuse korralikult kinnitada. Lähiajaloost on võtta näiteid, kus köis on katkenud või olnud liiga pikk.
«Minu karjääris on olnud juhtum, kui astmahaige naine oli suremas, aga meil õnnestus ta elustada. Poole tunniga oli haiglas,» meenutab ta. «Võtame tööd tõsiselt ja oleme kõigeks valmistunud.»
Hiljuti tähistas siinsamas 87. sünnipäeva jänkist vanahärra, olles ühtlasi vanim inimene, kes tornist kiirusega ligi 200 kilomeetrit tunnis veidi enam kui paarsada meetrit alla tuhisenud. «Mida noorem, seda parem – nad ei mõista hirmu nii nagu täiskasvanud,» tõdeb O’Rourke, lisades, et 20 aastat instruktoriametit on õpetanud teda inimeste emotsioone eksimatult lugema.
«Võid näha suurt mehemürakat ja tead, et varsti nutab ta nagu beebi, või tillukest naist, kes ei ilmuta vähimatki märki argusest, hüpates silmagi pilgutamata,» kirjeldab ta ja möönab, et paaril korral on kõrgusekartusest hullunud kliendid tedagi ootamatult kaasa rebinud. «Kõige hullem, mida olen näinud, on, et hüppaja proovis tiimiliiget juustest kaasa sikutada, aga teised märkasid piisavalt kiiresti ja tõmbasid ta tagasi. Oleme selleks valmis.»
Ka olla aeg-ajalt inimestel platvormil seistes silme eest mustaks läinud. Paari tunni jooksul nägin siiski vaid ühte, arvatavasti hiinlasest noormeest, kes kaame näoga platvormilt tagasi toodi. Kulukas vaate nautimine tema jaoks, sest minimaalselt tuleb hüppamise eest välja käia 260 eurot. Raha tagasi ei maksta.
Pelgus kaob hüppega
Omavastutust kinnitav allkiri, kiire kaalumine, rakmed selga, murelik pilguheit nurgas konutavale näost ära hiinlasele ja saabubki tõehetk. «Viis ... neli ... kolm ... kaks ... üks!» kisendavad abimehed platvormil inglise keeles ja pind kaob jalge alt. Varem sõpradele antud lubadus säilitada kukkudes stoiline rahu ja vaikus puruneb kildudeks.
Korralik maksahaak gravitatsioonilt lööb hinge kinni. Esimene õhusõõm toob kuuldavale sõnulseletamatu hädakisa, mis ehmatab ennastki. Põhjuseks ehk tõik, et senise elu suurimaks julgustükiks võib pidada märksa madalama maakodu korstna pühkimist.
Uuesti üles torni tipu poole paiskumine on kukkumisega võrreldes puhas lust. Pelgusest pole raasugi ja viimase minuti jooksul rohkem kui kogu senise elu jooksul tööd saanud neerupealised nõuaks justkui lisagi.
Alla õhkpadjale jõudes saabub reaalsus. Jalad ei kanna ja silmad on õhusurvest vesised. All ootava instruktori mahitusel järjekordsesse kaamerasse lehvitamine meenub osaliselt alles hiljem hotellitoas videotõendit uurides.
2006. aastal kõrgeima kommerts-benji-hüppe Guinnessi rekordiga pärjatud platvorm seisab endises Portugali koloonias, praeguses Hiina Rahvavabariigi erihalduspiirkonnas Macaus, tunnise paadisõidu kaugusel Hongkongist. Teiste seas kuuluvad sellest pilvelõhkujast alla hüpanute klubisse vormeliäss Lewis Hamilton ja filmidiiva Charlize Theron.