Olud on jäised, aga sõbralikkus ülevoolav

Püüdlemine kõrgustesse: vaade Navy Pieri muulilt Chicago kesklinnale. Chicagot peetakse pilvelõhkujate sünnilinnaks.

FOTO: Gert D. Hankewitz

Maffiaboss Al Capone, korvpallilegend Michael Jordani ning õhku täis poliitikute kuulsaks tehtud Chicago pakub ekstreemset talve – aga mida veel?

Astun Düsseldorfis American Airlinesi lennuki pardale, et lennata Chicagosse. Astun ootusärevalt. Murelikuks teeb kleebis, mille lennufirma töötaja hetk enne lennukile lubamist mu passile kleepis. Sellega kaasnes hoiatus, et mu pagas otsitakse enne USAsse lubamist kindlasti läbi. Põhjus jäi selgusetuks.

Olen alati arvanud, et Ameerika on neile, kes näinud lapsepõlves ja suureks kasvades Hollywoodis tehtud märuleid ja komöödiaid, positiivse kuvandiga: seal on kõik õnnelikud, seal on kõik võimalik, sinna peaks igal võimalusel elama minema. Nüüdne infoajastu on seda arvamust kindlasti kainestanud, kuid sellegipoolest on nooruses kogetu väikese heldimuse jätnud. Ka mulle.

Chicago lennujaamas tunnen end veidi petetuna. Olin suurema osa pooletunnisest järjekorras seismisest veetnud immigratsiooniametniku võimalikele küsimustele vastuseid välja mõeldes, kuid just siis, kui astun tollitöötaja ette, otsustab tarkvara, mida too oma töö tegemiseks vajab, kokku joosta. Kas just seetõttu, ent lubatud läbiotsimisest jään ilma, nagu ka võimalusest pärast selle üle sotsiaalmeedias kurta.

Enne puhkuse algust pidin mitmel korral kolleegidele ja sõpradele selgitama, miks lähen külmast Eestist veel külmemasse, Kesk-Läänes asuvasse Tuulisesse Linna. Jaanuaris kukkus temperatuur sealkandis alla –20 kraadi ning uudistes räägiti lausa 40-kraadisest tuulekülmast.

Õnneks oli hullem aeg veebruari alguseks läbi saanud ning temperatuuri erinevus Eestiga oli ehk kümme miinuskraadi. Muidugi, tuule käes seistes tundus see kolm korda hullem.

Olin tööandjalt küsinud kolm vaba nädalat. Just nii kaua plaanisin kohapeal veeta, sest öömaja pärast muretsema ei pidanud.

Selle aja jooksul, kui temperatuur Chicagos üles-alla kõigub, käib mul peast mitu korda läbi mõte lennata Miamisse, kus lubatakse 25–30 soojakraadi. Üllatuseks osutuvad jutud odavatest USA lennupiletitest vähemalt Chicago-Miami liinil müüdiks. Mis polegi paha – kes ikka tahaks kunstpuusadest ja võltsrindadest ümbritsetuna rannaliival peesitada.

Võta raha ja kao!

Talvine Chicago on rahulik. Inimesed väldivad krõbedat külma ning pistavad nina välja vaid siis, kui tõesti vaja. Üldiselt on sealsed inimesed sõbralikud: metrood või bussi oodates pole imelik, kui sinuga vestelda soovitakse. See tähendab muidugi mitu korda seletamist, kus asub Eesti.

Kõige positiivsema kogemuse saan Macy’se kaubamajas, mille rõivaosakonna müüja tunnistab, et on käinud Helsingis – ning Tallinn on ju sealt kohe üle mere. Kui avaldan üllatust, et enamik ameeriklasi ei tea, kus Eesti on, kuulen muigama ajavat vastust: «Jah, noh, ameeriklased ei tea palju asju.»

Eurooplased peavad ameeriklasi üliagarateks ostlejateks, kes teenivad raha, et osta asju, mida nad ei vaja, avaldamaks muljet inimestele, kellest nad ei hooli. Mulle aga sealne tarbimiskultuur sobib. Nimelt soetan ameerikapärased Mason-tüüpi õllekannud, mis näevad lihtsalt öeldes välja nagu sangadega purgid. Chicago ööbimiskohta jõudes aga selgub, et üks neljast on katki ning teine ilma mustrita.

Kui Eestis peab poes nuruma ja selgitama, et kauplus «tuleks vastu» ja võtaks asja tagasi, siis Searsi klienditeenindaja näib end veidi häirituna tundvat, kui hakkan seletama, miks tahan klaase tagasi anda. Pigem väljendub tema näost siiras soov, et ma raha klaaside eest juba tagasi võtaks ning oma teed läheksin.

Sõbralikkus, ka vastutulelikkus, mis igalt poolt vastu vaatab, on kohati kummastav ning isegi veidi ülevoolav. Taban end tihti mõttelt, kas see on seotud kohaliku teeninduskultuuriga, kus loodetakse heldekäelise jootraha peale. Kuidas sind poputatakse, kuidas sõnad «aitäh» ja «palun» esinevad pea igas lauses ...

Kuid ei – kui su auto jääb lumelõksu, tulevad lähedal tegutsevad ehitusmehed ning lükkavad selle välja. Hiljem tahad ise samaga vastata ning veedad 40 minutit, kaevates välja naabrinaise Priust, mille too on kapitaalselt kahe lumevalli vahele kinni manööverdanud.

Esimestel päevadel Chicagot uudistades peab arvestama sellega, et õhtul koju jõudes on kael kange. Silmad kipuvad vägisi pilvelõhkujate tippu vaatama, justkui ei usuks aju, et sellised kõrgused on tegelikult võimalikud. Ida-Euroopa naiivse, veel vähe reisinud turisti needus, kahtlustan.

Suurusega saab harjuda

Kuid see tunne kaob umbes nädalaga ja siis hakkab kõik ümberringi juba loomuliku ja harjumuspärasena tunduma. Harjud isegi sellega, kui suur kõik on. On loogiline, et ristmikud on mitmetasandilised ja kiirteed mitmerajalised – kuidas muidu igasse perre soetatud kaks autot sõitma mahuksid. Harjud ka sellega, et majapidamises on külmkapp, pliit ja mikrolaineahi poolteist korda suuremad kui need, mis sul kodus on. Tekib koguni küsimus: kuidas ma seniajani nii väikeste kodumasinatega hakkama sain? Miks meil ei müüda poes toitu suurtes või ülisuurtes pakendites? Miks mõõdetakse Tallinna pubis õlut valades tilga täpsusega, kui palju klient saab, aga siin lastakse klaas ääreni täis ja veidi ülegi? Miks Tallinna vanalinna restoranis pakutav veiselihatükk nii väike on, kui siin katab see terve taldriku äärest ääreni ning selle all on veel terve portsjon kartuleid?

Ka loodus näib suuremates mõõtmetes: kui sajab lund, siis paksult, nii et auto oma parkimiskohalt hommikul välja ei saa. Vihma sajab nii, et kõikjal ujub. Isegi tänavaaugud on suuremad kui kodumaal.

See, et Chicago tundub talvel rahulik, ei tähenda kindlasti seda, et seal oleks igav. Leidub arvukalt muuseume, teatreid, kinosid, klubisid, mis teevad suurest linnast suurlinna. Kuna tegemist on Al Capone kunagise kodulinnaga, võib võtta ka ekskursiooni, mis sind kuulsa gangsteri radadele viib. Ka Hiinalinn on olemas, kuigi üpris väljasurnud.

Põhja poole jääv Wisconsini osariik ei pruugi küll olla tuntud oma mägede poolest, kuid see-eest leidub seal loodusparke, mis on väärt kahe-kolmepäevaseid väljasõite. Ei saa kurta: näen ühel sellisel väljasõidul ka Ühendriikide vapilindu. Majesteetliku kotka lennu jälgimine on võimas kogemus ka ornitoloogiast kõige vähem huvitujale.

Väljasõidu tegelik eesmärk oli aga leida ehtameerikalik väikelinn oma poodidest pungil peatänava ning selle õige diner’iga, kus pidevalt kohvitassi täitev ettekandja sind honey’ks kutsub. Kuigi linna, Lake Geneva, ma leidsin, piirdus kohvikukogemus vaid kohvi väga vastutuleliku juurdevalamisega.

Küllap peab «honey» kuulmiseks kunagi veel üle lombi tagasi lendama – kuuldavasti võib seda kogeda USA lõunaosariikides.

Populaarne

Tagasi üles