Kudumisfanaatikute salameka Eesti

Hollandlanna Carla Meijsen vaatab mind kui ammu kadunud sugulast, kui ütlen lõngapoodi astudes, et olen eestlane.

Korraga ei ole ma siin Amsterdami kitsaste majade ja kanalite vahele pressitud poekeses tavaline klient, vaid kudumisriigi saadik. «Ma oskan kududa,» ütlen lootuses müüjale veelgi rohkem muljet avaldada. Carla viskab mulle lõngade vahelt imestava pilgu, nagu oleksin öelnud, et hingan kopsudega: «Sa ju juba ütlesid, et oled eestlane.»

Kui me koolis põrsaid ja salle kudusime, arvasin, et seda teevad kõik tüdrukud maailmas. Ja et kõik poisid meisterdavad puust pähklipurustajaid. Mu lõngapõrsas jäi sabata ja sall ühest kõrvast teiseni ei ulatu. Need õiged kudumistunnid tulid vanaemalt. «Näe, mul on juba pool kinnast valmis!» rõõmustasin. «Oi, oi. Haruta kõik lahti. Liiga kõvasti kudusid. Lõdvemalt, ikka lõdvemalt.» Näitasin kootud käpikuid Chiarale Itaaliast. Ta ei uskunud, et ma need ise tegin. Ei uskunud, et neid üldse ise teha saab.

Rahvusvahelises kudujate veebipesas Ravelry küsivad välismaalased tihti eestlastest kudujate järele. Nad tahavad meilt õppida ja meiega koos kududa. Vastuseks on lumine vaikus. Seetõttu ütleb Tiina Jõgi, Muhu käsitööseltsi Oad ja Eed juhatuse liige: «Tuleks leida kedagi, kes hakkaks asja ajama.»

Nii kaua õpetavad välismaalased ise üksteist. Uudiskirjal The Weekly Stitch ehk Nädala Piste on üle miljoni lugeja. Ühes videoõpetuses näitab ameeriklanna, kuidas teha Eesti vikkelkude (horisontaalne palmik). Kanadas elav Betsy jagab blogis pilte ja kirjutab: «Eesti salli kudumine on lõbus!» Inglise lõngapood Purl City Yarns säutsub Twitteris: «Ma olen päris kindel, et Eesti pitsi lahtiharutamine on kudujale võrdne ilma tuimastita hambaoperatsiooniga!»

Valed võtted levivad

Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidu tegevjuht Monika Plaser muretseb, et nii õpetatakse Eesti nime all valesid võtteid. «Internetis liigub Eesti nime all huvitavaid asju, mis tegelikult meilt pole,» nendib ta. Kui Eesti käsitöö on «eestlaste identiteedi väljendaja», nagu käsitööliidu kodulehekülg teatab, siis oleme tahumatult soojad ja kribuliselt värvilised. Kudumise põhjal ei saaks lõunaeurooplased meid külmadeks ja igavateks ning venelased-leedukad meid aeglasteks pidada.

Carlal oli rohkem õnne. Kirjavahetusest Monika Plaseriga kasvas sõprus ja üsna pea lendas hollandlane Eestisse. Koos kolmeteistkümne kudumissõbraga («Kui Eestisse tulen, siis alati sõpradega.»). Mis vanalinn ja sooraba! Carla tuleb siia kuduma. Näiteks kudus vaikides koos Kihnu naistega. «Me ei peagi teineteise keelt rääkima,» ütleb ta. «Vaatad ja näitad, mis sa teinud oled.» Carla eesti keeles kohvi tellida ei oska, aga oskab öelda «pahempidi», «kaks silmust kokku» ja «kudumine».

Ta oli Eesti kudumiskultuurist nii vaimustuses, et kirjutas raamatu «Soojad käed – Eesti käpikud ja randmesoojendajad». See seisab tema poe letil esimeses reas koos veel kolme raamatuga meie käsitööst. Teises Amsterdami lõngapoes, mille seinal on suur kiri «ESTONIA. Maavillased lõngad», ütles müüja, et neid igaüks ei osta. Ainult tõsised lõngafanaatikud.

Tallinlane õpetab saarlasi

Eesti käsitöösaarele Muhule, kust tulevad päikesekollased seelikud ja mustal taustal tikandlilled, oskavad käsitööoskusi õppima tulla vaid mandrieestlased ja saaremaalased. Vahel eksib mõni rootslane ka ära. Üks Muhu aktiivsemaid näputöölisi on Tallinnast pärit Sirje Tüür. Kümme aastat müügiks tikkinud Sirje ärinipp on: «Inimene tunneb ära, kui see on tehtud südamega.» Ta müüb loomingut näoraamatus ja õpetab saarel tikkima. «Tuleb välja, et Tallinna neitsike õpetab saare naisi tikkima. Asi on ikkagi ettevõtlikkuses ja tahtmises.»

Lõnga Liisu juht Saare Anne on kümme aastat Rakvere lähedal tegutsenud. Tema jaoks koob üheksa naist. «Algul käisime igal pool, kus midagi toimus – turgudel ja turistidele müümas,» lausub ta. «Nüüd on pall veerema läinud ja inimesed tulevad ise meie juurde.»