Eesti kliimapagulased Tenerifel hoiavad kokku

Eike ja Olavi moodustavad sõbraliku tandemi, kes eestlastele nende oma keeles Tenerifet tutvustavad.

FOTO: Erakogu

Praegu valmistuvad Tenerife eestlased hoolega Eesti Vabariigi aastapäevaks. Suur pidu leiab aset põhjanaabrite ekskursioonipuhvetis nimega Kippis, mis asub Playa de Las Americases. Algus kell 19 ja tuju aitab igihaljaste meloodiatega üleval hoida Anne Velli, kes juba mitu aastat veedab oma talved sellel kaunil saarel.

Eestlastel on saarel ka oma ekskursioonipuhvet nimega Kompass, aga sinna eestlaste piduhimuline kogukond nii tähtsal päeval ära ei mahuks. Reedeõhtuti kogunetakse nagunii Kompassi lõõgastuma ja rahvuskaaslastega juttu puhuma. Kohv ja vesi on tasuta, mistõttu mõned reisisellid kipuvad seal käima üsna sageli.

Kompass toimib Tenerifel omamoodi klubina, kus korraldatakse ka salongiõhtuid ja kuhu leiavad tee nii kohalikud eestlased kui ka Eestist tulnud turistid. Olgu kohe öeldud, et siit ostetud reisidega, mida korraldavad elukaaslased Eike ja Olavi, jäädakse enamasti väga rahule, sest need ei jää kunagi ära, on eestikeelsed ja eestlastest seltskonnaga, mis enamiku jaoks omaette väärtus.

Olavi Antonsist on Tenerifel saanud omamoodi kohaliku kogukonna juht. Tema saarele sattumise lugu sarnaneb paljude teiste omasugustega. «Mulle ei sobi absoluutselt Eesti kliima. Olles vahepeal pikalt Saksamaal õppinud ja elanud, hakkasin Eestisse naastes peagi ringi vaatama, kuhu ära kolida. Käisin sellistes soojades kohtades nagu Egiptus, Tuneesia ja Küpros, aga need maad mulle ei istunud,» räägib ta.

Kui Olavi 2006. aastal Võru neiu Eike Feigenbaumiga tutvus, hakati koos uut elupaika otsima. Turismireisil Tenerifele hämmastas Olavit selle koha euroopalikkus, aga ka suurepärane kliima. 2007. aasta jõulud veedeti juba Tenerifel ja järgmise aasta kevadel koliti lõplikult.

Näitlejaks õppinud ja reklaami alal töötanud Olavi oli valmis minema Hispaanias tööle kasvõi kelneriks. Turistina ringi kõndides oli ta aga tähele pannud, et venelasi kõnnib ringi suhteliselt palju, aga venekeelseid saart tutvustavaid materjale pole saada. Selles nägi mees oma võimalust. Ta tegi valmis saart tutvustava raamatu ja kaardid. Tulu lootis ta teenida reklaamimüügist firmadele, kuid ei osanud arvestada, et umbes kaks kolmandikku neist jätab maksmata. Sellest tegi mees järelduse, et võõrana teenuseid osutada on väga riskantne tegevus.

Seejärel pööras Antons näo turisti, esialgu vene turisti poole, kes Kompassi praegugi toidab. Esimene aasta oli üsna ärev, kuid hiljem hakkas äri pisitasa minema, sest vene turistidele suunatud büroosid tollal Tenerifel polnud.

«Nüüd oleme Norilskist Tšukotkani kuulsad selle poolest, et oleme hästi ausad ega müü midagi sellist, mida olemas pole,» avaldab ta oma ärisaladuse. Klientidena on lisandunud eestlased, ehkki nende osa on väike.

Olavi teada elab Lätist pärit inimesi Tenerifel üle 3000, Leedust tulnuid üle 2000, eestlasi sadakond ja Eestist pärit venelasi 200–300.

«See näitab, et Eestis on ikka veel väga hea elada,» naljatab ta. Samas tilgub eestlasi kogu aeg juurde. Enamasti on need kliimapagulased ehk inimesed, kes pagevad külma ja rõske ilma eest. «Tenerife pole koht, kuhu tulla raha teenima, siia tullakse ikka palmide ja päikese pärast ning tervist parandama,» nendib ta.

Kes aga teab, et tuleb töö leida, sest vanemad ei saada kodust kogu aeg raha juurde, see mingi teenistuse tavaliselt ka leiab. Sageli aitavad otsa peale saada kohalikud eestlased. Näiteks töötavad viies ühele eestlasele kuuluvas poes ainult eestlased.

Antonsi sõnul on eestlaste maine saare tööjõuturul meeletult kõrge. «See on nende tüdrukute ja poiste teene, kes restoranides ja baarides töötavad. Kui on valida, eelistab enamik tööandjaid just eestlasi, sest on teada, et nad tulevad õigeks ajaks tööle, teevad kõik vastu vaidlemata ära ja suhtuvad töösse loominguliselt,» selgitab ta. Ise on ta Kompassi kontoris saadaval iga päev kella üheksast hommikul üheksani õhtul.

Kui Eike Feigenbaum 2008. aastal Tenerifele elama kolis, oli ta ülikoolis infoteaduste õppimise kõrvalt käinud kõikvõimalikel fitnessi-koolitustel. Ta oli Eesti Aeroobika Liidu asutajaliige ja õpetas treenerina teisi.

«Kõik see ei lugenud siia saabudes mitte midagi. Sellest sain aru teisel päeval pärast saarele kolimist, kui esimest korda hüppasin trenni ühte kohalikku spordiklubisse. Kui omanikust argentiinlanna sai aru, et lisaks ei räägi ma hispaania keelt, pööritas ta silmi, andes mõista, mida tema selliste tüüpide saarele tulemisest arvab. Tal ei olnud vaja meie raha ega meid sinna kliendiks,» meenutab naine esimest halba kogemust.

Ta sai tunda ka kohalike tõrjuvust: kui sa oled saarel turist, oled sa tore ja teretulnud, kui nad aga mõistavad, et sa oled siia elama tulnud, on suhtumine hoopis teine, sest oled tulnud nende liivakasti ja nõuad ka oma kühvli peale liiva.

«Kanaaridel on päris tugev ringkaitse võõramaalaste vastu, ja see ei kehti ainult venelastele, kelle päritoluriigi pealinn on Riia, vaid seda on kurtnud ka britid, kelle Kanaaridel viibimise ja toimetamisega võiks kohalikud olla juba harjuda jõudnud,» räägib Eike.

Tema sõnul sõltub keelteoskusest, kellega tihedamalt läbi käima hakkad.

«Mina olen «nõukogude naine» ja minu jaoks on kergem suhelda vene keeles. Seega hoiavad siin ühte lätlased, leedukad, ukrainlased, venelased jt seda keelt valdavad rahvused. Mul on leedulannast kosmeetik ja juuksuritest valida, kas lähen lätlanna, ukrainlanna või leedulanna juurde. Kodune tunne on nende juures ja saab lobiseda.»

Nüüd on Eike andnud Tenerifel trenni mitmes klubis, ka uhkemates, kuhu pääseb sisse vaid sõrmejälje alusel, aga ka väga lihtsates keldriklubides. Viimased paar aastat treenib ta kohalikke naisi ja mehi ookeanirannas, mida peab eriliseks luksuseks ja saatuse kingituseks.

Kui algul oli eestlastest kliimapagulasi saarel vaid kümmekonna täiskasvanu ringis, siis praegu on eesti elu saarel palju kirevam.

«Salongiõhtud toimuvad isegi troopilise vihmatormi ajal – selline isu ja mõnu on eestlastel koos käia ja emakeeles suhelda. Kohalike eestlaste seast leiab sõpru väga lihtsalt, sest ühendavad minevik, lapsepõlve multifilmid ja hobid. Kahju on ainult sellest, et vahel tuleb mõnega hüvasti jätta, sest tööd kõigile ei jagu ja palgatöölise võib omanik suht lühikese jutuga töölt lahti lasta.»

Populaarne

Tagasi üles