Eestlaste ootamatud kohtumised kaasmaalastega 1.osa

FOTO: SCANPIX

Tarbija24 korraldas koos reisibürooga Mainedd konkursi «Ootamatu kohtumine kaasmaalasega maailma veerel». Laekus mitukümmend toredat lugu, mida nüüd järgemööda avaldame.

Väliseestlasest sugulane tegi ettepaneku minna Portugali. Mõeldud, tehtud! Mina Eestist, tema Kanadast ja kokku saime Portugalis.

Seal olles kohtusime kohvikus juhulikult ühe kohaliku reisibüroo töötajaga, ta vastas meiega koos olles ühele telefonikõnele ja helistajaks oli keegi Marion. Ma ütlesin lihtsalt jutu jätkuks, et mul oli hea tuttav Marion, kes kolis Inglismaale – et nii need inimesed liiguvad ja kontaktid kaovad.

Tuli välja, et see äsja helistanud Marion oligi minu tuttav ning nad olid kolleegid.

Järeldus – räägi inimestega!

Anne

-----------------------


2007. ja 2008. aasta vahetuse paiku reisisime emaga Mehhikos. Olime oma marsruudil jõudnud Quintana Roo osariigis asuva Coba linna varemete lähistele ning seal asuva kõige kõrgema püramiidi juurde pääsemiseks oli kaks varianti – minna jalgsi või rentida jalgratas.

Hoolimata kohutavast niiskusest otsustasime umbes kilomeetrise teekonna läbida jalgsi. Teel püramiidi juurde tuli vastu teisigi turiste meenutavaid olendeid ja ühel hetkel lähenes meile kurvi peal umbes neljaliikmeline seltskond jalgratastel. Kuna tee oli meeldivalt porine, keerutas üks seltskonnaline end kurvi peal rattaga külili ja hõiskas selle toreda sündmuse tähistamiseks «Kurat!».

Reageerisin kohe: «No nii! Ega iga päev näe eestlast džunglis rattaga kukkumas!» Selle peale ehmatas kukkunu silmanähtavalt rohkem kui kukkumise enda peale. Rõõm oli mitmepoolne.

Teisel pool maakera eestlasega kohtumine tekitab üldjuhul ikka kummalise tunde, nagu oleks kohanud vana head tuttavat, keda ei ole ammu näinud.

Liisa

-----------------------


Otsustasin mõni aasta tagasi minna maailma avastama ja et veidi raha teenida, sattusin kaheks kuuks tööle Mallorca saare lääneossa Port d’Andratxi.

Ühel pealelõunal jalutas heledapäine ema oma väikese lapsega restorani poole ja jäi sissekäigu juurde menüüd lugema. Hästi vaikselt arutas oma lapsega, et mis siin küll pakutakse. Laps istus vaikselt kärus ega teinud teist nägugi. Seisin küllaltki lähedal ja ootasin.

Naine tundus veidike segaduses olevat ja soovides aidata, küsisin ta käest: «Kas ma saan teile äkki kuidagi kasulik olla?» Sekundiks vaatas ta mulle jahmunult ja veel suuremas segaduses otsa ning vastas moka otsast: «Ei, siin tundub okei olevat» ja võttis terrassil istet.

Teenindasin oma külalisi viisakalt eesti keeles edasi, nagu oleks tegu kõige tavalisema situatsiooniga. Ema ja laps said kõhu täis ja liikusid edasi, pärimata, mis ma seal teen või kuidas ma sinna sattusin. Ka mina ei läinud nende rahu söögi ajal segama.

Eks selline käitumine ole vast eestlastele omane, ja mis selles teise eestlase nägemises ikka nii erilist on – olgu siis kodus või mujal maailmas. Aga seda hetkelist jahmatust on tore näha.

Annabel

-----------------------


Istusin Uus-Meremaal Christchurchis avalikus internetipunktis ja sõnumineerisin parasjagu kahe eestlasega, kellega oli plaan kokku saada.

Aega parajaks tehes surfasin netis, järsku hakkasin kuulma eesti keelt. Mõtlesin, et päris valjud mõtted mul peas. Seltsimehed üle mu laua vahetasid paari sõna, aga päris selgelt ma ei kuulnud. Lõpuks ei andnud huvi enam asu ja kõnetasin neid eesti keeles. Sain imestunud pilkude osaliseks. Varsti jõudsid mu eestlastest sõbrad ka kohale ja tegimegi vahva kaasmaalaste õhtu.

Austraalias seevastu võib eestlastega põrgata kokku igas võimalikus ja võimatus kohas ja olukorras. Küll aga kipub natuke sürreaalseks, kui ühe ja sama inimesega mitmes erinevas Austraalia otsas kokku põrkad, ilma et oleks üksteise trajektoorist midagi teadnud! Ka seda on juhtunud!

Kristi

-----------------------

 Olin madeiral šoppamas ühes Funchali kaubanduskeskuses ning siirdusin mõned riideesemed kaasas proovikabiinide poole. Suur oli mu üllatus, kui ühest proovikabiinist astus välja minu naabrinaine Pärnust.

Katrin

-----------------------

Roomas palusin endast ühel blondil naisel pilti teha ja oh üllatust, edasi sain juba emakeeles rääkida.

Toomas

-----------------------

 

 

Mõni aeg tagasi elasin pool aastat  elatud Uus-Meremaal ja läksin  enne kodumaale tagasisõitu tegema tandem-langevarjuhüppe Taupo järve ääres. Sõpradega sai omavahel räägitud natuke eesti keeles, kuni üks tandemhüppe õhusfilmijast-tüdruk tuli ja ütles konarlikus eesti keeles, et tema isa on eestlane. Ta ise on rootslane, aga isa olevat eestlane. Saades kinnituseks, et ta ise oli umbes 1000 hüpet teinud ilma kõrvaljuhtudeta, oli ka meie hirm 12000 jala kõrguse lennu ees unustatud.

Wandersell

-----------------------

Eelmise kümnendi teine pool Buenos Airese lennujaamas. Stardirajale ruleeriva B-747 istmetel peame tuttavaga aru, et tea, palju eestlasi võiks ka siinkandis liikuda. Mille peale ilmus eesolevate istmete vahele kaunikesti lustlik nägu ja teatas puhtas maarjamaa murdes, et palju kokku, ei tea, aga vähemasti kaks tükki siin istmereas ikka vast vajadusel leida on....

Täheteadlane

-----------------------

Sõitsin mõned aastad tagasi rongiga Pariisist Marseille´ ja juhtusin sakslastest vanaprouadega kõrvuti, kes pikalt saksa keeles lobisesid. Minu saksa keel pole mitte kõige parem ja küsimustele vastamisega jäin kokutama, kuni ütlesin vaikselt «Oh kurat, kuidas see saksa keeles nüüd oli». Prouad tegid üllatunult suud lahti: «Oh sa poiss, eestlane siin». Neid oli neli ja neist kaks olid eestlannad, kes elasid  Bonnis juba aastast 1945.

Juhtub-juhtub

 

Populaarne

Tagasi üles