Eurolaulu Raadio

Katkend: Šotimaa müstiline ilu jätab sügava jälje rändaja hinge
Postimees avaldab katkendi Sverre Lasni raamatust «Euroopa tsiklisadulast. Isepäise reisiselli teejuht»

Üks mootorratturites Briti saare ees enim pelgust tekitavaid asju on vasakpoolne liiklus. Lausa legendaarsed on õudusjutud ohtlikest ja arusaamatutest ringteedest, kuhu liiklejad kaovad jäljetult justkui Bermuda kolmnurka, mistõttu iga mõistlik inimene peaks enne Šoti motomatka testamendi ära tegema. Selline hirm on alusetu, sest tänu ringteede rohkusele harjub vasakpoolse liiklusega väga kiiresti. Kohalik viisakus ja vastastikku tähelepanelik liikluskultuur aitab sul aga raskusteta liiklusse sulanduda.

Šotimaa ehk Kaledoonia sai oma antiikaegse nime gaelide (ladina keeles caledones) järgi. Paljud Šoti perekonnanimed on gaeli päritolu ja algavad eesliitega «mac», mis tähendab poega. Šotimaa klannisüsteemi võib jälgida tagasiulatuvalt vähemalt 12. sajandini ja igal klannil on oma unikaalse ruudulise tunnusmustriga villane kangas ehk tartan, millest valmistatud seelikuid ja muid rõivaid klanniliikmed kannavad. Hea ülevaate Šoti klannidest saad iga aasta septembri esimesel laupäeval Braemaris toimuval üritusel Royal Highland Gathering, kus klannid võtavad üksteiselt mõõtu palgiheitmises, kuulitõukes, tantsus, torupillimängus ja tihti on kohal ka kuninglik perekond.

Esimene teekond: Galloway looduspark – Ayr – Kilmarnock – Glasgow – Loch Lomond – Oban – Fort William – Skye saar ja Road to the Isles

Šotimaa on Walesist ja Inglismaast viis korda hõredamini asustatud ja nii ei ole raske arvata, miks mootorratturid seda kanti armastavad. Kui alustad oma sõitu Galloway looduspargist, võid valida suure hulga väikeste tühjade teede vahel, mis otse läbi looduspargi toovad, või sõita imelisi rannikuteid nr A75 ja nr A77, mis vahepeal samuti sisemaale põikavad, et seejärel oma kurvid taas Clyde’i lahe ääres laiali laotada.

Glasgow külje all sõida Erskine silda mööda üle Clyde’i jõe ja hea mototee nr A82 toob sind Šotimaa suurima järve Loch Lomondi külje alt Crianlarichi suunas, kust saad mööda teed nr A85 Obanisse. Nüüd oled jõudnud turistidest koormamata kohtadesse ja saad pühenduda sõidu nautimisele.

Otse Fort Williami külje all kõrgub 1344-meetrine Ben Nevis, mis on Šotimaa ja ühtlasi ka kogu Suurbritannia saare kõrgeim tipp. Mäe ümbruses leidub arvukalt mägimatkadeks sobilikke matkaradu ja suurepäraseid vaateid pakkuvaid uhkeid mäeahelikke.

Kui sa üha uuesti ja uuesti imestad kohaliku looduse ilu üle, siis tegelikult on kogu saare loodus üsna täpse ja kindlakäelise planeerimise tulemus. Teise maailmasõja ajal, kui Saksa allveelaevad ja lennuvägi saare blokeerisid, tekkis suur nappus toiduainetest ja küttest, mille leevendamiseks väga palju puid maha raiuti. Sõja järel asuti ellu viima suurejoonelist looduse taastamise programmi, milles pandi täpselt paika erinevate taimekoosluste piirid ja juurdeistutamise järjekord, ja nii ongi saare tänapäevane lummavalt kaunis loodus pikaajalise arendustegevuse tulemus. Ka kõik järgnev on aastakümneteks paika pandud ja kergekäeliselt ei tohi siin langetada ega istutada ühtegi puud.

Üks kaunimaid paiku, kus Šotimaa loodust tasub imetleda, on Skye saar ja saarel asuv Road to the Isles on just nagu mootorratturitele loodud maaliline tee. Keera Fort Williamsist teele nr A830, mis toob sind Mallaigi, kust saad praamiga Skye saarele, kus jätka sõitu Dunvegani suunas ja suundu kaarega tagasi Portreesse. Siinsed maanteed on peaaegu autovabad ja loodus lihtsalt võrratu.

Kui soovid proovida mõnda šotipärast rooga, telli lauale haggis – hakitud rupskite ja kõvasti vürtsitatud kaerajahu seguga täidetud lambamagu, mida keedetakse aeglasel tulel. Verivorst pole šotlastele samuti võõras ja seda pakutakse isegi hommikusöögiks. Kohalik šoti black pudding ehk verikäkk on sarnaselt haggis’ega heldelt maitsestatud. Lääne-Šotimaal võid kokku puutuda tüütu nuhtlusega, kelle vastu tõrjet pole veel leiutatud – surusääskedega.

Teine teekond: Fort Augustus – Loch Ness – Inverness – viskituur – Cairngormsi rahvuspark – Aberdeen – Dunnottari kindlus – Stirling – Edinburgh – Rosslyni kabel

Kui jõuad Fort Augustusesse, saad jälgida uhkeid purjekaid, mis läbi lüüside Kaledoonia kanalisse suunduvad. Fort Augustusest toob kurviline mototee nr A82 sind Loch Nessi järve äärde. Kuigi ka lihtsalt sõitmine selle tohutu tumeda järve kaldal on meeldiv ajaviit, on veel närvekõditavam mõelda, et sünge veepinna all võib ringi ujuda eelajalooline koletis.

Loch Nessi koletis ilmus esmakordselt nähtavale 6. sajandil ja sellest ajast peale väidavad sajad inimesed, et on teda näinud. Eriti tihti on elukas inimsilma vaatevälja jäänud viimase saja aasta jooksul. Loch Nessi järv on sügav, vesi turba tõttu väga tume ja kallastel sügavad lõhed, nii et igasugused otsingud on juba loodus üsna raskeks teinud. Lisaks on võltsfotode tegemine muutunud nii hõlpsaks, et asja igasugune teaduslik uurimine on peatunud ning koletisenägemise põhipõhjuseks peetakse hoopis liiga suurt joodud viski kogust.

Kui juba viski jutuks tuli, siis oled jõudnud piirkonda, kus asub arvukalt tuntud ja vähemtuntud kvaliteetviskide tootjaid, kelle külastamine on koondatud Šoti viskituuride raamesse.

Eluveetehased asuvad Invernessi ja Aberdeeni vahel ning päris mitmesse saab ekskursioonile tasuta, kuid ka tasuliste tuuride hinnad on üsna madalad. Päris üksikuid saabujaid tehastesse ei lasta, tavaliselt algavad gruppide suurused 10–12 inimesest.

Invernessist Aberdeeni tasub üle Cairngormsi rahvuspargi mägismaa sõita mööda teed nr A939. Siinsed mäed on lauged ja lapilised nagu lehmad. Mäekülgedel paljanduvad suured kivipinnad, mille vahele on kasvanud paiguti kanarbikuväljad, mis vahelduvad taas halli samblaga kaetud kiviplatoodega.

Kogu Šotimaa on täis pikitud kiviaedasid ja rohumaadel söövad suured lambakarjad. Kui seni oli Mani saare võidusõit tundunud mulle arusaamatu ohtliku hullusena, siis Šotimaal sõites mõistsin, et kohalike kiirusekummardajate jaoks, kes sellist kiviaedade vahel kihutamist lapsepõlvest saati harjutavad, on tegemist täiesti tavalise võidusõiduga.

Kui sul Aberdeenist isu täis saab, sõida mööda rannikuteed nr 90 lõuna poole ja otsi Stonehaveni kandis üles Dunnottari lossi varemed. Need otse mere kaldal üksildase künka tipus asuvad müürid on meeldejääv vaatepilt ja kuigi paljudest hoonetest on alles vaid seinad, moodustavad need koos pügatud muruplatside, järskude künkaseinte ja vahuste rannale rulluvate lainetega võimsa koosluse.

Suurepärane koht lõbutsemiseks on Edinburgh. Näiteks augustis toimub siin samaaegselt üksteist erinevat festivali ja inimeste arv linnas kasvab kolmekordseks. Aset leiab peaaegu terve augusti kestev maailma üks suurimaid kultuurifestivale nimega Fringe, mille jooksul antakse üle terve linna paar tuhat erinevat etendust. Rahvast tõmbab kõvasti kokku ka džässi ja bluusi festival ning Military Tattoo festival, mis on suurema Edinburghi festivali osa ja mille käigus rohkem kui 200 000 pealtvaatajat saavad nautida marsitaktis torupillimuusika saatel marssivate Šoti väeosade etteasteid.

Linna peamine turismitänav on Royal Mile, mis tegelikult koosneb mitmest erinevast tänavast kahe ajaloolise vaatamisväärsuse vahel, milleks on Edinburghi kindlus ja Holyroodhouse’i loss. Nii kindluses kui ka lossis on suurepärased muuseumid ja kunstikogud.

Kui oled Edinburghist välja pääsenud, tasub ette võtta lühike sõit linnast lõunas asuva rikkalikult kaunistatud Rosslyni kabeli juurde. Selle 15. sajandil ehitatud kabeli ümber hõljub tänapäevani templirüütlite saladuste hõng, sest kabeli kaunistamiseks on õige mitmel korral kasutatud nende sümboolikat. Aga ka ilma hämarate legendideta on tegemist võrratu ehitisega, kus imetlemist jätkub tükiks ajaks.

Šotimaast ja teistes Euroopa riikides isepäisest matkamisest loe edasi raamatust Sverre Lasn «Euroopa tsiklisadulast. Isepäise reisiselli teejuht».
Raamatu toimetanus Pärle Raud,
Välja andis kirjastus IlmaPress.