Maroko – jalgpallurite ja džellabades jooksjate maa

Tervisejooks on Agadiris populaarne ka naiste seas ning sportimist ei sega isegi pikk traditsiooniline riietus.

FOTO: Inna-Katrin Hein

Alates 2001. aastal USA-le tehtud terrorirünnakutest on mind aina enam paelunud islam ja moslemite maailm. Viimastel aastatel olen reisinud nii mõneski islamiriigis ja püüdnud lugeda koraani, et moslemeid paremini mõista.

Maroko rahvusrooga tadžini küpsetatakse ahjus savipotiga.

FOTO: Inna-Katrin Hein

Marrakechi turu maitseainete valik üllatab värvikirevusega.

FOTO: Inna-Katrin Hein

Minu hiljutine reis viis mind Marokosse, mis on küll moslemiriik, kuid samas on seal nii mõnigi asi liberaalsem kui Araabia Ühendemiraatides või Pakistanis. 2011. aasta araabia kevade sündmused puudutasid seda riiki vaid kaudselt. Samas aga pinna all keeb, kuna teistes Põhja-Aafrika riikides toimunu jäi seal välja elamata. Kuningas Mohammed VI on au sees ja kuninglikku perekonda ei kritiseerita. Kriitika viib lihtsalt trellide taha.

Marokosse sõites ei tasu paljastada, et oled ajakirjanik, politseinik või riigiametnik, sest siis võidakse sind pidada välisriigi spiooniks. Mainides oma ajakirjanikuametit, sain kogemuse, et olen kahtlane element. Seda ei aidanud leevendada prantsuse keele oskus ega sobiv rõivastus. Marokos viibimise ajal pidas politsei mind kaks korda kinni, et passi kontrollida.

Juba kodumaalt lahkudes püüdsin viia end õigele lainele, kandes pearätikut nagu mosleminaised. See pani nii mõnegi mu reisikaaslase kulmu kergitama, sosistama ja ka eemale hoidma. Kas tõesti enesetaputerrorist lennuki pardal? Minu silmis näitas see, et võõrastesse kultuuridesse suhtuvad eelarvamusega isegi need, kes on reisihimulised.

Kuna käisin Marokos mitmes paigas üksinda, oli mul käepärast mosleminaiste tavapärane rõivastus – pikad kogu keha katvad hõlstid ja pearätikud. Olen eurooplane ja ma ei läinud riietusega äärmustesse. Võttes omaks sealsed tavad, oli kohalikega lihtsam suhelda. Marokos räägitakse lisaks kohalikule araabia keelele veel berberi dialekte ning prantsuse ja hispaania keelt.

Euroopast või Põhja-Ameerikast pärit naisi, eriti blonde naisi, püüavad kohalikud mehed käigu pealt haarata prantsuskeelse väljendiga «Bonjour, Madame! Comment ça va?» (Tere proua, kuidas käsi käib?). Lihtne viisakusvormel, millele võib reageerida, kuid ei pea. Prantsuse koloniaalajastu jäänused on tugevalt säilinud kommetes, kuid mõnevõrra ka toidus. Seda croissant’ide ja väga magusate kookide näol.

Mis on Marokos tähelepanuväärne? Tavad, toit, kultuuriväärtused ja isegi vein. Maroko on islamiriik ja moslemid ei tohi alkoholi tarbida, kuid salaja tehakse seda siiski. Maroko veinid on hakanud maailmas aina enam kuulsust koguma. Juba Vana-Rooma ajal tegeldi seal viinamarjade kasvatamise, veini valmistamise ning ekspordiga impeeriumi teistele aladele.

Kõik marokolased püüavad kinnitada, et neil on tuareegidest esivanemad, kuigi enamik neist on läbi ja lõhki araablased. Tuareegid on siiani rändajatest kaamelikasvatajad, kuid nende seas on neidki, kes on linnaliku elu omaks võtnud ja Prantsusmaal hariduse saanud.

Kohtusin paari tõelise tuareegiga. Nende ja araablaste vahel on lihtne vahet teha. Tuareegid on välimuselt kenamad, nad on haritumad ja enamasti edukad ärimehed. Erilise mulje jättis üks tuareeg, kest pidas apteeki ning oli võimeline suhtlema nii prantsuse, inglise kui vene keeles.

Vaatepilt ookeani kaldal

Marokos mängitakse üsna heal tasemel jalgpalli. Sain seda Atlandi ookeani ääres kogeda omal nahal, kui mind peeti prantslannast talendiotsijaks. Rannas mängivad kümned ja kümned lapsed ja noored jalgpalli. Talendiotsijatele silma jäämine on pilet vaesusest välja. Iga noor marokolane tahaks saada uueks Lionel Messiks, Cristiano Ronaldoks, Wayne Rooneyks, Iker Casillaseks. Lapsed teavad peast nii oma rahvusmeeskonna mängijaid kui ka rahvusvahelisi kuulsusi, samuti nende saavutusi erinevatel turniiridel. Kui muu haridus võib neil puudulik olla, siis sportlaste meelespidamises on nad fenomenaalsed.

Teada ja tuntud on ka Maroko pikamaajooksjad. See vaatepilt, mis avanes aga Agadiri rannapromenaadil, oli lausa jahmatav. Lisaks meestele, noorukitele ja poistele jooksid seal varahommikuti pikkades džellabades ja sobilikes väga katvates spordirõivastes naised. Jooksmas oli terveid perekondi. Kohalike käest sain teada, et tegemist on eluviisiga.

Iga endast lugu pidav agadirlane teeb võimete piires sporti ja elab oma riigi sportlastele kaasa. Tundsin aina enam, kuidas olin seal omas elemendis – moslemid, jalgpall, jooksmine ja ookean. Pärast jooksmist, jalgpalli ja karastavat suplust Atlandi ookeanis oli aeg süüa.

Lääne rikkurid

Kindlasti tasuks käia kohalikel turgudel nende araabialiku õhustiku pärast. Sain oma turukogemuse nii kuurortlinnas Agadiris kui ka pika ajalooga Marrakechis. Otse kliendi silme all pressitakse värsket apelsini-, laimi-, greipfruudi- ja sidrunimahla. Hinna üle tingimine võib olla nii huvitav kogemus kui ka närvesööv elamus.

Marokolased peavad kõiki valgenahalisi põhjamaalasi automaatselt jõukaks, arvates, et neil peab olema palju raha, kui nad said nende riiki sõita. Ametlikel andmetel on umbes 70–80 protsenti marokolastest vaesed. On väga rikas kõrgklass, kuid keskklass sama hästi kui puudub.

Vaesus muudab nad väga nutikaks. Just sellise kogemuse sain Marrakechi turul. Nad ei saanud aru sõnast Estonia, siis ütlesin, et olen pärit Šotimaalt. Millegipärast arvas mulle pašminasid müüa püüdnud noormees, et see asub USAs, ja ta küsis mult sallide eest 500 dollarit. Arvates vist, et loll valge naine läheb lõksu.

Nende tegelik tükihind oli 70 dirhamit, mis on umbes seitse eurot. Igatahes oli see kaupmees väga pettunud, kui nägi, et ma ei hakka talle dollareid pihku laduma. Panin kogu oma tingimisoskuse mängu ja ta müüs need sallid tavapärase hinnaga, kuid lahkudes kuulsin, kuidas ta sajatas.

Mis aga puudutab toitu, siis tasuks traditsioonilisi roogasid, nagu kuskuss, tadžin ja münditee, kindlasti proovida. Kuskuss on nisujahust, meenutades riisi. See on traditsiooniline berberite roog, mida süüakse liha ja juurviljaga. Erilise kogemuse võib saada aga tadžiniga, mis tuuakse lauale potiga, mis on just ahjust võetud. Tadžin on savist pott ja sellel on peal kõrge, mütsi meenutav kaas. Poti sisu koosneb juurviljadest ja lihast, mis on laotud nii, et kaane alla tekib kõrge kuhi. Sellest kuhjast tuleb läbi süüa.

Omaette ooper on münditee, mida valmistatakse Põhja-Aafrikas kasvavast piparmündist, mis on Euroopa omast kangem. Sellesse lisatakse üsna palju suhkrut. Võib tekkida tunne, nagu jooks piparmündi-suhkrusiirupit. Et selle joogi maitse esile tuleks, tuleb seda kannust klaasi valada väga kõrgelt. Kohalikud on selle valamises saavutanud sajandite jooksul suure meisterlikkuse. Kätega söömine on Marokos tavapärane ning noa, kahvli ja lusika asemel kasutatakse tihtipeale leivatükki.

Nautisin nende roogade erinevaid variante nii Essaouira restoranis, kust avanes lummav vaade Atlandi ookeanile, kui ka Marrakechis otse turul asuvas restoranis, mis oli 1920.–1930. aastatel kuulsate ja rikaste eurooplaste ja ameeriklaste kokkusaamispaik. Interjööris säilinud koloniaalajastu hõng aitas luua pilti, mis seal kunagi aset võis leida.

Populaarne

Tagasi üles