Minu esimene kohtumine Aasiaga

Bangkoki tänav, kus müüakse kõiksugu kaupa.

FOTO: Martin Bek

Kui broneerisime hotellitoa Khaosan Roadil, siis me ei teadnud, et see on see tänav, kuhu peab minema, kui oled noor, reisid seljakotiga ja lähed Bangkokki. Olime sattunud Bangkoki seljakotirändurite keskusesse, kus on pidu, söök ja jook, massaaž, tuk-tukid ja kõik võimalik kraam alates küpsetatud putukatest kuni rätsepaülikonnani. Kummaline on tänava juures see, et kuigi seal on justkui ainult turistid, õnnestus meil ikkagi kogeda äritsejate lakkamatut tähelepanu.

Tüüpiline sadamamelu Phi Phi’l.

FOTO: Martin Bek

Paat Phi Phi’l.

FOTO: Martin Bek

Rõõmus poisike Phi Phi’l.

FOTO: Martin Bek

Teisel õhtul Bangkokis sattusime aga jalutama kandis, kus järsku enam ei kõndinud vastu ühtegi turisti, olgugi et see oli Khaosan Roadist vaid mõne kvartali kaugusel. Tahtsime vaadata jõe äärde, kui sattusime järsku suurele tänavatoidu turule ja pidustustele.

Meie ümber oli väga palju viledega inimesi, kes kõik paistsid pidulikus meeleolus. Liikudes mööda tänavaturgu aina edasi, jõudsime demokraatia monumendini, mille juurde ehitatud laval mängis bänd ja peeti kõnet, millele eufooriliselt kaasa elati. Sajad inimesed olid tulnud peredega tänavale ja tekid maha laotanud, sealsamas söödi ja paljud olid lausa magama jäänud.

Püüdsime küsida, mis pidu see on, aga keegi ei osanud meile inglise keeles seletada. Selgus saabus, kui CNNi uudistest lõpuks Bangkoki meeleavaldustest kuulsime.

Tol õhtul jõudsime päris peole. Wat Saketi templi läheduses tänavaturg muudkui kasvas ja toidud läksid aina paremaks ja odavamaks. Päris templi juures kuulsime hüpnotiseerivat muusikat ja nägime inimesi väravast lilli ostmas ning üles torni ronimas.

Sõbralikud pilgud

Tegemist oli novembris peetava usupidustusega ja kuigi internet ütleb, et sellest hakkab saama turismiatraktsioon, nägime seal vaid mõnda lääne inimest. Meeleolu oli hea ja kuigi me tajusime, et äratasime tähelepanu, oli see siin hoopis teisiti kui Khaosan Roadil. Meid seirasid sõbralikud ja uudistavad pilgud, ilma igasuguse soovita meile midagi müüa.

Bangkokist suundusime edasi lõunasse mere äärde ja Andamani mere saartele. Phi Phi saared, mis on kõigist Tai saartest ehk kõige kuulsamad, olid veel mõnikümmend aastat tagasi peaaegu puutumata loodusega ja sealseid randu on nimetatud maailma kõige ilusaimaks. Viimasel ajal on aga saared saanud ülipopulaarseks turistide, eriti noorte seljakotirändurite seas ja see on loodusele tugevat mõju avaldanud. Suurim saar – Phi Phi Don – on täis ehitatud ajutise väljanägemisega söögikohti ja klubisid, liikumist lihtsustavad betoonteed, hele-helesinisel ookeaniveel hulbib paadimootoritest valgunud õlikiht ning kõrvalisemates kohtades võib näha hunnikutes prügi.

See ei tähenda, et saar oleks kaotanud turisti jaoks oma võlu. Seal on endiselt väga ilusad rannad,  sukeldumis- ja snorgeldamisvõimalused ning eemal kõrgel mägedes võib aimata puutumata vihmametsa.

Esimesel päeval Phi Phi’l, kui olime matkanud, ujunud ja snorgeldanud, otsisime nagu igal pool ja iga päev kohta, kus kustutada nälga. Ja Phi Phi’l läks meil sellega väga hästi. Selle aja peale olime juba päris hästi aru saanud, et mida kodukootum koht välja nägi, seda paremat sööki sealt sai. Phi Phi’l leidsime vakstuga laudade, täiskirjutatud seinte ja nurgas undava televiisoriga imehea toiduga koha, kus toimetas üks vana naine, kes võttis meilt tellimuse, tegi süüa ja tõi söögi lauda. Minu mälestustes on see söömaskäik moondunud käiguks vanaema juurde, kes toob toidu ja ütleb, et sööge, lapsed!

Julm elevanditaltsutamine

Meie järgmine sihtmärk oli Ko Lanta – üks suuremaid saari lähikonnas. See tundus olevat hea koht, kus ära proovida elevandisõit. Minu õnneks või õnnetuseks ei olnud ma siis veel uurinud selle kohta, mismoodi Taimaal turismiatraktsioonina kasutatavaid elevante koheldakse ja kasvatatakse. Mul oli küll mingi aimdus, ent see ei olnud nii kindel teadmine, et ma selle pärast sõidule minemata oleksin jätnud.

Hiljem lugesin artiklit sellest, et metsiku elevandi taltsutamiseks on tarvis täielikult murda ta iseloom ja tahe, mistõttu eemaldatakse nad emast väga noorena ja kasvatatakse kehvades tingimustes, rääkimata treenimisel kasutatavast vägivallast. Nii et mis ma oskan öelda – olge minust targemad ja enne, kui oma raha välja annate, mõelge, mille poolt te sellega hääletate ja kas see elamus on seda väärt.

Ko Lanta eetilise probleemita atraktsioon on rollerisõit. See tähendab, kohalikud sõidavad rolleritega peaaegu sama usinalt kui bangkoklased ja turistidele renditakse neid uskumatult odava hinna eest. Maksime viis eurot ööpäeva eest – tagatisraha ei küsitud –  ja sõitsime läbi terve saare. Külastasime saare vana pealinna ja meremustlaste küla, kus valitses unine, kuum ja müstiline laiskus, käisime randades ujumas, nägime maanteeservas luuravaid ahve ja mägedes kõrguvat vihmametsa.

Tagasi Bangkokis, otsustasime külastada üht maailma suurimat turgu – Chatuchaki nädalavahetuseturgu. See on koht, kus odavat Aasia kaupa on rohkem, kui ma varem oleksin osanud uneski näha. Kauba rohkus ja valik võttis peast uimaseks ja mind kui jätkusuutliku eluviisi pooldajat tabas meeleheide ja alla­andmistunne.

Kui palju pidi olema tehaseid, mis kõik selle tootsid? See pani mind kibeda muigega mõtlema, mis tähtsust on sel, et meie Euroopas anname oma riided taaskasutusse, kui samal ajal toodetakse Aasias mustmiljon paari teksasid omahinnaga üks dollar tükk.

Midagi oli selles turus sellist, mis paratamatult aukartust äratas. Näiteks tundus, et peale oma meeletu usinuse ja osavuse peavad aasialased olema turundusgeeniused, kui mõistavad turistidele valmistada koopiaid täpselt sellest, mis lääne inimesele sel hooajal parajasti meeldib ja oluline on.

Minu kõige suuremaks muljeks Taimaal käimisest jäi jahmatav taipamine, et Euroopas on võimalik elada enesekesksuses ja arvata, et nii nagu on siin, on õige ja kõik muu on selle veider alternatiiv. Külastades Aasiat, tekib paratamatult arusaam, et kui keegi on imelik alternatiiv, oleme see pigem vist meie ise. Ja ma usun, et ühele maailmapildile ei saa olla midagi kasulikumat kui meeldetuletus, et seda, mida sina siin iga päev teed ja kes sa oled ja üritad olla, ei maksa liiga tõsiselt ka võtta, sest kõike muud ja täiesti teistsugust on maailmas väga palju.

Populaarne

Tagasi üles