Kohvriga Berliini loomaaias

Jääkarud peavad oma toidu Berliini loomaaias ise veesilmast välja püüdma.

FOTO: Kadri Inselberg

Tuleb tunnistada, et esimest korda Berliini jõudes ei tulnud mul pähe ühtegi vaatamisväärsust, mis oleks selles suurlinnas kohustuslik. Järele mõeldes suudaksin neid vist nimetada suisa kõikides teistes Lääne-Euroopa pealinnades, aga mitte Berliinis. Kolleegidega aru pidades tuli aga välja, et Berliini pärliks on loomaaed, mida peetakse üheks maailma suurimaks.

Berliini loomaaias näeb pea kõiki mõeldavaid eksootilisi loomi. Sebrasid on seal suisa mitut liiki.

FOTO: Kadri Inselberg

Berliini loomaaias saab näha 1500 liigi esindajaid ja kokku ligi 20 500 looma. Tallinna loomaaias on esindatud 550 liiki 13 300 loomaga.

Nii ma ärkasingi oma Berliini viimasel päeval eriti varakult, haarasin kohvri ja suundusin loomaaia avamisajaks loomaaeda. Sellega seoses üks vihje: loomaaia kõnniteed on kaetud väikeste kividega, millel veeredes teevad kohvri rattad väga koledat häält. Kuna avamise aegu ka loomad alles ärkavad, tundus see heli eriti sobimatu. Loomaaia peaväravast üle tee on rongijaam, kuhu saab käsipagasi kohvri viie euro eest kuni 24 tunniks hoiule jätta.

Loomaaiapileti eest tuleb täiskasvanul ainult loomaaeda külastades välja käia 13, koos akvaariumikülastusega 20 eurot. Sooduspiletid on lastele ja õpilastele ning nende hinnad ulatuvad 6,5–15 euroni.

Ärkav loomaaed oli minu jaoks erakordne nähtus. Esiti tundus mulle, et olen petta saanud, sest kõik aedikud olid tühjad. Vaatasin kaugemalt ja lähemalt, arvates, et ehk on loomad end mõne künka taha peitnud, kuid ei näinud ma seal kedagi. Õige pea avastasin, et neile saab ka majja külla minna – uksed on avatud ja külalised oodatud.

Berliini loomaaias on kenasti lahendatud probleem, millega Tallinnas tuleb alatihti silmitsi seista – paljud loomad on pesadesse pugenud ja nende nägemine sõltub ajahetkest ja looma tujust. Nii ei olnudki ma kunagi lõvisid ja tiigreid näinud, sest Tallinnas olen nende puuri juurde alati jõudnud suvepäeval ning näinud vaid aedikus vedelevaid lihakäntsakaid, sellal kui kiisud ise on kusagil jahedamas kohas magamas.

Berliinis eraldab loomade majja sisse astudes neid sinust vaid klaassein või traataed. Nii leidsingi hommikul suure isalõvi magamas, selg vastu traataeda. Õnneks tuli just talitaja värske lihatükiga ja võimas elukas hüppas hetkega püsti ning näitas end täies hiilguses. Karugi oli end vastu klaasi kerra tõmmanud ning pilgutas uudishimulikku inimest nähes laisalt silmi.

Tallinna loomaaias on küll muljetavaldav kollektsioon igasugu sõralistest, kuid vähemalt minu jaoks oli Berliini loomaaed tunduvalt mitmekesisem ja värvilisem just eksootiliste loomade poolest. Samas avaldas kõige enam muljet hoopis see, kuidas mõnda aedikusse oli pandud kokku elama mitu liiki, mis tekitas tunde looduslähedasest olukorrast.

Loomaaia väravas tehtud ennustus, et jalutuskäik võtab kokku aega kümme tundi, on minu hinnangul siiski kunstiline liialdus. Oleneb muidugi, kuidas asjale läheneda – ainuüksi šimpanside tegevust oleks võinud jälgida tundide viisi, kuid rahulikult jalutades on võimalik ainult loomaaia osa läbida paari tunniga. Akvaariumi jätsin järgmiseks korraks.

Populaarne

Tagasi üles