Turist maitseb lutikale hea

Voodilutikas (ladina keeles Cimex lectularius)

FOTO: Wikimedia Commons

Ärkad hommikul kenas Lõuna-Prantsusmaa hotellikeses, ringutad ja sügad kätt. Sügad veel. Ikka veel sügeleb, ja sääski ei paista mitte kuskil, aga kehale on tekkinud kublad. Suure tõenäosusega kohtusid voodilutikatega.

Eestlastele seostuvad voodilutikad peamiselt ehk sõjaaegse häda ja viletsuse ning nõukogudeaegse paneelmajaeluga, ent tänapäeval korjatakse neid kõige sagedamini kaasa just reisidelt päris viisakatesse kohtadesse. 1980. aastatel arvati läänemaailmas üldiselt, et lutikad jäävad räpasemasse ja vaesemasse minevikku, 21. sajandil on nad aga võimsalt naasnud.

Põhjusteks peetakse kangete putukamürkide keelustamist, inimeste aktiivsemat ringiliikumist, kasutatud riiete ja mööbli populaarsust, laialt levinud keskkütet, mis loob lutikatele soodsad elutingimused, ning nüüdisaegseid ehitusviise, mille tõttu pääsevad lutikad lihtsalt ka kõrvalruumidesse. Tõsi, rahvusvaheliste andmete põhjal elasid lutikad eriti hästi 2010. aasta paiku ning nüüd on nende esinemissagedus pisut vähenenud, ent probleemiks on nad endiselt.

Lutikad ei varitse seejuures sugugi ainult lõunamaades – nendega on hädas ka näiteks Norra ja Soome, kus üürimajades tehakse regulaarselt putukatõrjet. Palju toovad lutikaid koju kaasa välismaal töötavad eestlased, kes elavad sageli kambakesi ühiskorteris, kus satikatel on mugav ühelt ohvrilt teisele ja tema asjadele kolida.

Internetis lutikakaart

Lutikatest hoidumist õpetatakse mitmel internetilehel, kuhu saab kirjutada oma ebameeldivate kogemuste kohta ning teisi reisijaid söödikutest saastatud ööbimispaikade eest hoiatada. Nii näiteks näeb veebilehte bedbugs.net avades kenasti kaarti, kus punased täpid märgivad kohtumisi voodilutikatega. Kõige enam leiab neid Põhja-Ameerikast, ent see on kindlasti seotud asjaoluga, et sealt on pärit suurem osa lehe kasutajatest. USAs on voodilutikatega võitlemiseks õpetatud välja ka nuuskurkoerad, kes suudavad elukate mürgiga pritsimist vajavad pesad toanurkadest üles leida.

Lutikaid ei huvita niivõrd see, kui kena on su hotellituba, vaid eelkõige, kas süüa on ning kas on piisavalt soe – ja mida rohkem inimesi, seda parem, mistõttu kuuluvad näiteks väeteenistust puudutavate anekdootide hulka sageli ka lutikalood. Lutika võib üles korjata kõikjalt, kust käib läbi palju inimesi. Haigusi lutikad ei levita, ent hammustusjälgedele tekkivad sügelevad kublad, mis päeva jooksul kasvavad, ning teadmine, et keegi sind näksib, mis siis et hammustust ennast tunda pole, tekitab juba iseenesest vastikust.

Pikka aega lutikate käes vaevelnul võivad tekkida aga ka energiakadu, unehäired ja loidus. Paigas, kuhu lutikad peatuma jäävad, levib spetsiifiline lõhn, mis teadjate sõnul võib meenutada nii mandleid kui üleküpsenud vaarikaid.

Arvatakse, et voodilutikad võivad pärineda sealtsamast, kust tsivilisatsioon ja suured ideed – Lähis-Idast. Ilmselt parasiteerisid nad esialgu nahkhiirtel, ent kui samasse koopasse kolis ka inimene, hakati eelistama suuremat suutäit. Lutikad kolisid koos inimestega koobastest majadesse ning rajasid linnu – lutika ülesandeks jäi küll lihtsalt paljunemine ja söömine, ning ta oli mõlemas väga osav.

Meie ajaarvamise 1. sajandi lõpuks olid lutikad Itaalias hästi tuntud, 7. sajandil võis neist kuulda ka Hiinas, 13. sajandil Saksamaal ja 15. sajandil Prantsusmaal. Inglismaale jõudsid voodilutikad 16. sajandi lõpus ning sealt viidi nad juba nagu kord ja kohus koos teiste hädadega ka Ameerikasse. Samal ajal jõudsid lutikad ilmselt ka Põhja-Euroopasse.

Mürgid liiga nõrgad

Johannese tegude raamatuks nimetatud apokrüüfilises tekstis lahendab apostel Johannes ööbimispaigas lutikate probleemi pühadele meestele omase elegantsiga: ta käsib neil üheks ööks välja kolida ning magada kuskil jumalasulastest eemal. Hommikul oodanud kõik lutikad kenasti ukselävel, lasknud Johannesel lahkuda ning kolinud madratsisse tagasi alles pärast loa saamist. Tavainimesed kahjuks nii lihtsalt ei pääse ning ega Johanneski lutikaid majast päriselt välja saanud – päästis kõigest iseenda naha.

1998. aastast kahjuritõrjefirmas OÜ Rentokil töötav Toomas Trei kinnitas, et lutikatega seotud väljakutsete arv on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. «1990ndate  lõpus tuli selliseid väljakutseid ainult üks terve aasta peale, praegu helistatakse lutikamurega aga vähemalt kaks-kolm korda nädalas,» sõnas ta.

Rentokil on küll kõige suurem kahjuritõrjefirma Eestis, ent sugugi mitte ainus, seega on lutikatega hädas kindlasti veel rohkem majapidamisi. Abi vajavad ühtmoodi nii majutuskohad kui eraisikud ja aeg-ajalt ka suurte riietusruumidega asutused.

Trei nentis, et ilmselt on üks lutikate arvukuse kasvu põhjusi peale inimeste suurema liikuvuse ikkagi see, et kanged putukamürgid on nende ohtlikkuse tõttu keelatud ning tänapäevased vahendid on ka kahjuritele leebed. Hoopis tõhusam lahendus on kuumtöötlus, mida Rentokil praegu siiski veel ei paku. «See tähendab sisuliselt seda, et korterist tehakse saun,» rääkis Trei. Spetsiaalse seadeldise abil lastakse ruumid täis kuuma auru: temperatuuril 63–65 kraadi hävivad nii lutikate valmikud kui igas arenguetapis vastsed.

Voodilutikas on pruun viie kuni kaheksa millimeetri pikkune, lai, lame ja halvasti lõhnav putukas, kaua söömata olnud isendid võivad olla heledamat tooni. Pisike lutikas on küll palja silmaga nähtav, ent tänu oma laiale kehale mahub kõikmõeldavatesse pragudesse.

Peamiselt öise eluviisiga lutikas võib eluea jooksul muneda kuni 500 muna. Uude arengujärku jõuab voodilutikas vaid siis, kui tal õnnestub verd imeda. Sõltuvalt temperatuurist kestab areng munast valmikuni viiest nädalast nelja kuuni. Kõige kiiremini toimub areng temperatuurivahemikus 21–28 °C, madalamatel temperatuuridel arenevad voodilutikad aeglasemalt, temperatuuril alla 10 °C arengut sama hästi kui ei toimu. Täiskasvanud voodilutikas elab kuni 12 kuud.


Lutikatest vabaks

•    Majutusasutusse saabudes võiks igaks juhuks vaadata madratsi alla – kui seal elab lutikas, on näha pisikesi pruune väljaheitetäppe ning võib-olla isegi mõnd elusat või surnud lutikat.

•    Toast lutika leidnuna ei pea hotellist kohe põgenema, võib ka küsida, ehk on neil lutikavaba tuba. Lutikas ei pruugi elada kõigis tubades.

•    Lutikahammustuse kohale tekkib tihti kõva valkjas paistetus. Ka võib voodilinadel näha väikesi pruunikaid vereplekke.

•    Pagasit ei tasuks väga agaralt laiali laotada, sest sedasi võivad lutikad ka asjade peale kolida.

•    Kui oled reisil lutikatega kokku puutunud, jäta koju jõudes võimalusel reisikott esialgu rõdule või mujale eluruumidest väljapoole – näiteks garaaži – ning ära asju lahti pakkides toas rohkem lehvita, kui on hädavajalik nende pesusse panemiseks.

•    Pese kindlasti kõik reisil kaasas olnud esemed läbi ning tee seda võimalikult kuuma veega – igas arenguetapis lutikate tapmiseks on vajalik kindlasti temperatuur üle 45 kraadi. Esemeid, mida pesta ei saa, võib ka külmutada –5 °C juures vähemalt viis päeva.

•    Kahjuritõrjet tehes või tellides tuleb kontrollida kõiki võimalike pesitsuspaiku, kindlasti ka põrandaliistude vahesid ja seintel rippuvate pildiraamide taguseid.

•    Kortermajades levivad lutikad kergesti nii ülemiste, alumiste kui külgmiste naabrite juurde, mistõttu peaks suurema probleemi korral kõik koos tõrje tellima.

•    Umbes kolm nädalat pärast esimest tõrjet tuleks mürgitamist korrata – selleks ajaks on täiskasvanuks arenenud ka enne turvaliselt munas peitunud lutikad.

Allikas: PM

Populaarne

Tagasi üles