Õnnelik muuseumileid Manchesteris

Väljapanekus on Teise maailmasõja ajal Suurbritannia kohal Messerschmittile koha kätte näidanud hävitaja Spitfire.

FOTO: engineeringcapacity.com

Manchesteri sattusin juhuslikult. Olin siht­kohaks valinud hoopis 1990. aastatel õilmitsenud muusikavoolu triphopi ning grafitikunstniku Banksy abil kuulsust ja kunagise orjakaubanduskeskusena kurikuulsust kogunud Bristoli.

Odavlennufirma pakkumine suutis mind aga ahvatleda peatuma Man­chesteris, mis on maailmale peale 20. sajandi lõpu popmuusika fenomenide, nagu The Smiths, Joy Division ja Bee Gees, mõni aastasada varem andnud tööstusrevolutsiooni.

Tuleb tunnistada, et enne linna jõudmist oli minu huvi Manchesteri tööstuse ajaloo vastu pehmelt öeldes väike, seda huvitavam aga oli muuseumikülastus. Sama juhuslikult nagu sattusin Manchesteri, sattusin ka muuseumisse – internetis broneeritud võõrastemaja sattus asuma täpselt üle tee suurest hoonekompleksist, mille suur maalitud sein kohe mu tähelepanu köitis.

Kui ma uudishimust, õues kõrvetavast päikesest ja uksel terendanud «tasuta sissepääsu» sildist ehtidaeuroopalikult kannustanuna esimesse hoonesse astusin, ei adunud ma kohe, kuhu sattunud olen.

Samas tekkis pea hetkega vaimustus – tehnoloogiaajakirjanikuna leiba teenides pole parata, kui silmad hakkavad eelmise aastasaja keskelt pärit arvutikolosse märgates särama. Näiteks oli muude huvitavate väljapanekute hulgas kolm aastat pärast Teise maailmasõja lõppu Manchesteri teadlaste loodud, maailma esimene salvestatud programmi jooksutav arvuti Baby, õigemini selle taastatud koopia.

Natuke rabav oli vaadata, kuidas jaapani turist iPhone’i viimase mudeliga sellest pilti tegi. Hea, et on olemas muuseumid, kus meil on hetkeks võimalik aeg maha võtta ja tehnilist progressi endale teadvustada. Välja oli pandud kurioosumeid: näiteks 1980. aastate keskpaigas loodud personaalarvuti ja telefoni hübriidseade One Per Desk, mida tinglikult võiks nimetada isegi nutitelefonide kaugeks eelkäijaks.

Muuseumis edasi liikudes sattusin tekstiilitööstuse väljapanekule, kus oli just käimas puuvillatöötlemismasinate kõrvulukustav demonstratsioon. Manchester oli omal ajal maailma puuvillakeskus: Manchesteri kaupmehed ostsid toorme Põhja-Ameerikast, Indiast ja muudest paikadest ning saatsid hiljem valmistatud riide uuesti üle maailma laiali. Vaadates, kuidas muuseumikülastajad nagu nõiutult seadmete tööd jälgisid, liikus mõte mõni aasta tagasi kahjuks kuulsusetu lõpu leidnud Kreenholmi manufaktuurile – kas seal ei annaks teha samalaadset näitust?

Muudest galeriidest oli huvitav Manchesteri sanitaartingimuste arengut tutvustav väljapanek, kus sai jalutada kunagi kasutusel olnud reoveetunnelis. Trotsides silte «Kui piisavalt kaua jälgida, võid näha mööda vilksamas rotte », kõndisingi selle läbi. Ja kes teab, võib-olla ei olnudki need sildid üles pandud vaid selleks, et lapsi ja nõrgema närviga täiskasvanuid ehmatada. Londoni kohta pidavat kehtima ütlus, et ükskõik, kus sa selles linnas oled, vähemalt üks rott on sinust viie meetri kaugusel.

Manchesteri teadus- ja tööstusmuuseumis tuleks kindlasti ära vaadata raudteenäitus. Maailma esimene kahe rööpaga linnadevaheline inimeste veoks mõeldud raudtee loodi 1830. aastal just Manchesteri ja Liverpooli vahele.

Minu lemmik mõnetunnise külastuse jooksul oli linnaga seotud lennunduse, autode ja jalgrataste ajalugu kokku võttev galerii. Elusuuruses sai uudistada lennukeid: 1910. aastal loodud puitkerega Roe triplaani täpset koopiat, Teise maailmasõja ajal Suurbritannia kohal Messerschmittile koha kätte näidanud hävituslennukit Spitfire ning hiiglaslikku Belvedere HC1 sõjaväekopterit, õppelennukitest ja väiksematest mudelitest rääkimata.

Välja oli pandud pea sajand tagasi Suurbritannia tehases kokku pandud sõiduauto Ford T ning näha sai ülevaadet kuulsatest Manchesteri koolkonna võidusõiduratastest.

Manchesteri sattudes soovitan kindlasti muuseumist läbi astuda ning varuda selleks vähemalt paar-kolm tundi aega. Lahkudes on pea uus­i teadmisi täis ja oluline tükike Suur­britannia ajaloost üle vaadatud.

Tagasi üles