AK-47 võib olla kunst

Tulirelvadest kokku keevitatud tool meenutab traditsioonilist hõimupealiku trooni.

FOTO: Wikipedia

Mis ühendab Vene sõjaväes aega teeninud meeste jutustusi ja sellist Aafrika riiki nagu Mosambiik? Õige vastus on automaatrelv AK-47, mida sai käes hoida enamik Nõukogude Liidu ajateenijatest ning mille leiab Mosambiigi lipult.

Käisin Londonis, klassikalist turistirada mööda kulgedes jõudsin vahepeal Mosambiiki, selle kodusõja-aastatesse ning tänapäeva. Selles aitas mind Briti Muuseumi püsikollektsiooni väljapanek, kuhu kuulub enam kui 43 000 eset. Tõsi küll, muuseumi viiel korrusel on Aafrika mandrile pühendatud vaid kaks saali, antiiksele Kreekale ja Roomale aga näiteks üle kahekümne. Eks seesugune valik peegelda nii esemete muuseumisse jõudmist kui ka ajalookäsitlust.

Troon on võimu märk

Aafrika saalides võtab külastajad vastu üks isevärki troon. Välja näeb see nii, et võiks vabalt kuuluda mõne pidevalt sõdiva ja end jumala või jumalate sulasteks pidava relvastatud rühmituse juhile, kes siis sellel istudes oma alamate üle kohut mõistab. Suund on iseenesest õige. Tegu on aga hoopiski Mosambiigi kunstniku Cristóvão Estavão Canhavato relvatrooniga, mille muuseum 2002. aastal ära ostis. Pärast seda on troon reisinud paljudes näitusepaikades mitmes riigis ning esitleb väga efektselt Mosambiigi lähiajalugu ja traditsioone.

Kõigepealt sümboliseerib troon juba ise võimu – nikerdatud troonid on Aafrikas traditsioonilised võimu ja prestiiži sümbolid. Relvad viitavad vägivalla ja hirmu kaudu omakorda võimule ning rituaalsetel relvadel on paljude rahvaste kultuuris tähtis roll. Rahutu ajalooga Aafrika piirkondades on tulirelvad aga osa igapäevasest elust.

Trooni põhielement on Venemaal valmistatud AK-47. Sealjuures ei ole ükski trooni tegemiseks kulunud relvadest toodetud Aafrikas, mis viitab relvakaubanduse ja sõjatööstuse rahvusvahelisele olemusele ning sellele, et maailm on tihedalt ühendatud nii heas kui halvas. Mis siis, et läänemaailmast paistab Aafrika ühtse tervikuna, mida vallutada või toetada – me mitte ainult ei ela lihtsalt samal üsna väikesel planeedil, me ka tapame oma vendi ja õdesid samade vahenditega.

Troon on valmistatud Mosambiigis relvade tööriistadeks muutmise projekti (TAE) käigus kokku kogutud ja kahjutuks tehtud tulirelvadest. Mitmed projekti heaks töötavad inimesed on sealjuures endised Mosambiigi lapssõdurid. Projekt algatati 1995. aastal ning selle eesmärk on vähendada Mosambiigis käibivate relvade hulka – pika kodusõja käigus kogunes riiki miljoneid kõikvõimalikke relvi. Neid jõudis kõikidesse kodudesse nii eri vaenupooltel sõdijate kui end kaitsta soovivate inimeste kätte ning suurem osa neist on siiani ilmselt peidetud või metsa maetud.

Riigis leiduvate relvade hulka ei tea täpselt keegi, ent 2005. aastaks oli TAE kokku kogunud üle 600 000 tulirelva. Relvade eest saavad inimesed vastutasuks vajalikke esemeid, nagu kõplaid, jalgrattaid ja õmblusmasinaid. Ühel juhul aga vahetas terve küla oma tulirelvad traktori vastu.

Teine sama projekti käigus kokku kogutud materjalist skulptuur kannab nime «Elupuu» ning selle valmistasid üheskoos neli Mosambiigi kunstnikku Briti Muuseumi tellimusel. «Elupuu» on 3,5 meetri kõrgune puu, mille roostekarva tüvi on kokku pandud lahtivõetud relvajuppidest. Ka siin võib kõikjal näha AK-47 ning isegi granaadiheitjate osi, ent nüüd on neist saanud elusloodust matkiv kuju. Lisaks trooni autorile lõid sel korral kampa Hilario Nhatugueja, Fiel dos Santos ja Adelino Serafim Maté, kellest osa on isegi Mosambiigi kodusõjas lapssõdurid olnud, mistõttu kirjeldavad nad kõik näitusesaalis näidatavas videos skulptuuri kokkupanekut kui äärmiselt emotsionaalset elamust.

Mosambiik vabanes Portugali võimu alt ning sai iseseisvaks riigiks alles 1975. aastal, ent juba kaks aastat hiljem puhkes verine kodusõda. 15 aastat kuulus võim neile, kel olid tulirelvad, mis olid nende kätte jõudnud kõikvõimalikest relvi tootvatest maadest (Aafrika mandril toodavad relvi vaid Egiptus ja Lõuna-Aafrika Vabariik).

Muuseumis vaatamist jagub

Konflikti õhutasid ning selles osalesid aktiivselt naaberriigid Rodeesia (tänapäevane Zimbabwe) ning apartheidi valitsuse all olev Lõuna-Aafrika Vabariik, peamised riigisisesed vaenupooled olid marksistlik Mosambiigi vabastusrinne (FRELIMO, on võimul ka praegu) ja opositsiooniline antikommunistlik Mosambiigi rahvuslik vastupanu (RENAMO). Kõik vaenupooled panid toime koletuid sõjakuritegusid ning 15 aasta jooksul hukkus ligi miljon inimest, veel kaheksa miljonit oli sunnitud kodudest lahkuma, hävisid kodud, koolid ja põllud. Sõda lõppes alles Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel, millega kadus ka suur osa toetusest konfliktile.

Pole siis ime, et riigilipul koos raamatu, kõpla ja marksistliku tähekesega ilutsev AK-47 on tekitanud palju vastakaid tundeid. Raamat sümboliseerib muidugi haridust, kõblas põllumajandust, täheke marksismi ning relv valvsust ja kaitset, viidates rasketele iseseisvuspüüdlustele. 2005. aastal korraldati konkurss uue, rahujaatavama lipu saamiseks, ent hoolimata tohutust hulgast kavanditest, mille hulka kuulus ka praegune lipp ilma relvata, pole sümboolikat tänini välja vahetatud.

Skulptuuride valmistamisel kasutatud relvad on tapnud inimesi sõjas ning muuseum on kasutanud neid õppeprogrammides, et aidata mõista, mida tähendab sõda ja kuivõrd seotud on maailm – ei saa öelda, et meil puuduvad igasugused seosed mõne kauge vennatapusõjaga.

Briti Muuseum räägib sealjuures nüüdisaegsele kommunikatsioonile eelnenud tihedatest sidemetest: tuhandeid aastaid kestnud rahvusvahelisest kaubandusest, mille jälgi näeb pea kõigis saalides. Kontsentreeritud kujul näeb seda temaatikat aga rahale ja selle kasutuse arengule pühendatud saalis.

Lisaks Aafrikale jõudsin ühest hoonest väljumata ära käia veel nelja tuhande aasta taguses Mesopotaamias, jalutasin sisse assüürlaste paleeväravatest, vaatasin tõtt Mehhiko sulismaoga, muigasin tänapäeva Ghana värvika matusekultuuriga tutvudes ning kujutasin ette, kui mõnus võiks niiske ilmaga olla aleuutide valmistatud hülgesoolikatest parkat kanda ja sinna kõrvale kuivatatud vaalaliha krõmpsutada.

Sissepääs muuseumisse on muide kõigile täiesti tasuta – kui satud Londonisse, võta endale vastavalt oma muuseumitaluvusele üks kuni mitu päeva aega ja jaluta. Londonis on muidugi palju muudki teha, ent muuseumisõbrale on see tõeline maiuspala, kus saab tutvuda kultuuridega, millest nende kodumaal sageli just kuigi palju alles pole jäänud.

Olgem ausad, suur osa kollektsioonist ongi tegelikult brittide kätte jõudnud just mõne kultuuri hävitamise ja anastamise püüete käigus. Sealjuures nõuab ikka ja jälle keegi neilt midagi tagasi (näiteks Egiptuse hieroglüüfide lugema õppimiseks äärmiselt kasulikuks osutunud Rosetta kivi) – enamasti ei anta.


Briti Muuseum

•    Asutati 1753. aastal ning avati 1759. aastal Londoni Bloomsbury linnaosas praeguse muuseumi asukohas.

•    Põrandapinda on 92 000 m².

•    Muuseum laienes suuresti tänu Briti impeeriumi laienemisele – uutest paikadest toodi kaasa uusi aardeid ning nende eksponeerimiseks loodi muuhulgas eraldi Briti loodusmuuseum.

•    Muuseumi kogudes on üle 6 miljoni eseme kõikjalt maailmast.

•    Muuseumis on eksponeeritud kuulus Rosetta kivi, mis aitas dešifreerida Vana-Egiptuse kirja.

•    Üheski Suurbritannia riiklikus muuseumis ei küsita piletiraha (välja arvatud külalisnäituste puhul).

Populaarne

Tagasi üles